Hugenotisõjad

Allikas: Vikipeedia
Pärtliöö veresaun

Hugenotisõjad ehk hugenottide sõjad olid kodusõjad Prantsusmaa kuningriigis, mida pidasid 16. sajandi teisel poolel hugenotid ja katoliiklased.

8 ususõda aastatel 1562–1598, peeti Lõuna-Prantsusmaa aadlikest kalvinistide (hugenottide) ja kodanlaste ning absolutistliku kuningavõimu toetavate katoliiklaste vahel. Protestantlik vähemuse vastu algasid üha karmimad repressioonida Henri II valitsemise ajal (1547–1559). Pärast Henri II surma valitses riiki tema lesk Caterina de' Medici ning tema pojad (1559–1560) François II, (1560–1574) Charles IX ja (1574–1589) Henri III.

Hugenotte juhtisid Navarra kuninganna Antoine de Bourbon, tema järglane Henri, prints Louis de Condé ja admiral Gaspard de Coligny, katoliiklasi Guise'id.

Hugenotisõjad algasid Guise'ide korraldatud Vassy veresaunaga (1. märts 1562), mis käivitas esimese hugenotisõja, mille ajal sekkusid Inglise, Saksa ja Hispaania väed rivaalitsevate protestantide ja katoliiklike jõudude poolel. Katoliiiklased said toetust Hispaanialt, hugenotid Inglismaalt ja Saksamaalt.

Pärast kolme esimest sõda sõlmitud Saint-Germaini lepitusedikti (1570) põhjal said hugenotid usuvabaduse ja kindlusi Edela-Prantsusmaal (La Rochelle jt.)

Pärtliöö veresaun (24. august 1572), mille käigus Pariisi hugenottide juhi Navarra Henri ja kuninga õe Marguerite de Valois´ pulmadeks kogunenud hugenottide tuumik tapeti, sealhulgas kuninga mõjukas nõunik Gaspard de Coligny. Tapatalgud korraldati ka provintsides ja see vallandas sõjad uuesti. Hugenotid lõid oma kindluste piirkonnas konföderatsiooni (riik riigis). Vastukaaluks moodustasid katoliiklased 1576 Katoliikliku Liiga ja 1584 Pariisi Liiga. Et need piirasid kuningas Henri III võimu, lähenes kuningas hugenottidele ning laskis 1588 tappa Henri de Guise'i. Seepeale tagandas Pariisi Liiga kuninga troonilt. 1589. aastal, kui suri Caterina de' Medici, põgenes Chartres`isse ja liitus Navarra Henriga ning Henri III vägi hakkas koos hugenottide omaga Pariisi piirama.

Hugenotisõjad kulmineerusid Kolme Henri sõjaga, milles Henri III lasi mõrvata hispaanlaste toetatud Katoliikliku Liiga juhi Henri de Guise'i ja vastuseks mõrvati kuningas Henri III. Pärast nii Henri de Guise'i (1588) kui ka Henri III (1589) mõrva lõppes konflikt Navarra protestantliku kuninga troonileasumisega kui Henri IV (esimene Bourbonide dünastiast kuningas) ja tema järgnenud protestantismist loobumisega (1592), mis jõustus aastal 1593, tema heakskiitmisega enamuse katoliiklike valitsejate (1594) ja paavsti poolt (1595) ning tema poolt sallivusseaduse Nantes'i edikti (1598) väljaandmisega, mis tagas eraldi jumalateenistuste vabaduse ja kodanike võrdõiguslikkuse.