Raadi mõis

Raadi mõisa härrastemaja 1927. aastal

Raadi mõisakompleks tänapäeval

Droonivideo Raadi mõisast ja selle ümbrusest 2021. aasta septembris

Raadi mõis (saksa keeles Ratshof) oli rüütlimõis (fideikomiss) Tartu-Maarja kihelkonnas Tartumaal.

Raadi mõisa härrastemaja oli Lõuna-Eesti mõisate seas üks silmapaistvamaid mõisaarhitektuuri näiteid. See oli historitsistlikult ehitatud uusbarokk- ja uusrenessanss-stiilis. 18. sajandi keskpaigast pärinev mõisa park on üks eredamaid pargikujunduse näiteid Eesti mõisaparkide ajaloos.

Pärast mõisate võõrandamist 1919. aastal tegutses mõisa härrastemajas alates 1922. aastast Eesti Rahva Muuseum. 1944. aastal mõisa härrastemaja hävis pommitamisest alanud tulekahju tagajärjel.

Lisaks uhkele härrastemajale oli mõis tuntud ka von Liphartide perekonna suursuguse kunstikogu poolest.

Ajalugu

Louis Höflingeri litograafia Raadi mõisast (Album von Dorpat, 1860)

Mõisa ajalugu ulatub keskaega. Kuna mõis kuulus algselt Tartu linnale (raele), siis sai mõis selle järgi ka vastava nime. 1584. aastal sai mõisast Poola kuninglik majandusmõis., Tartu vojevoodkonna Tartu staarostkonnas. 1638. aastal ostis Raadi mõisa Bengt Gabrielsson Oxenstiern, kes oli Rootsi kuninga esindaja ja hilisem Eestimaa kuberner. 17. sajandil kuulus mõis ka von Fersenite perekonnale. Põhjasõja järel kinkis Vene keisrinna Katariina I mõisa kindral Ivan Bibikovile. 1751. aastast kuni 1919. aasta mõisate võõrandamiseni kuulus mõis von Liphartidele. Mõisa ostis 1751. aastal Karl Gotthard von Liphart, kuid mõisasse kolis 1792. aastal alles tema poeg Reinhold Wilhelm von Liphart, kes lasi eelmise puidust härrastemaja lammutada ja selle asemele 1783. aastal ehitada uue ja esimese esinduslikuma härrastemaja. Juba 1776. aastal asutas kaardiväe ratsaväekapten Karl Gotthard von Liphart (1719–1792) testamendiga Liphartide suguvõsa fideikomissi Vastseliiina, Orava jt selle külge kuuluvatest mõisatest ning Raadi ja selle külge kuuluvatest mõisatest. Liphartid lahkusid Eestist Esimese maailmasõja ajal ja mõis läks võõrandamise järel Tartu Ülikooli omandisse.

Eesti Rahva Muuseum

 Pikemalt artiklis Eesti Rahva Muuseum

Võõrandamise järel kolis 1922. aastal mõisa härrastemaja ruumidesse Eesti Rahva Muuseum ja jäi sinna kuni 1944. aastani, mil härrastemaja pommitamise järel varemeteks põles. 17. aprillil 1988 toimus Raadi varemete juurde Eesti lippudega jalutuskäik, millest võttis osa umbes 7000 inimest. Mõisa varemed olid endiselt Nõukogude armee valduses ja okastraadiga piiratud. Hoolimata rahva soovist Eesti Rahva Muuseum tagasi Raadi mõisasse kolida, jäi taastamine Eesti Vabariigi taaskehtestamise kõrval teisejärguliseks. Taastamiseks koguti hulk raha, osaliselt ka heategevuslike oksjonite abil. Raadi mõisa härrastemaja siiski ei taastatud, kuna selgus, et lossi varemed olid peaaegu taastamatus seisukorras, Nõukogude majanduslik seisund oli languses ja koos sellega langes ka kogutud raha (rubla) väärtus märgatavalt. 2003. aastal võeti lõplikult vastu otsus, et Raadile ehitatakse Eesti Rahva Muuseumi tarvis uus hoone. 2006. aastal valiti välja rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutöö uue muuseumihoone ehitamiseks ja uue hoone nurgakivi pandi 2013. aastal. Uus muuseumihoone ehitati Raadi mõisa peahoone lähedal asuvale Nõukogude-aegsele sõjaväe lennubaasi alale. Hoone on 355 meetrit pikk ja selle maapealne osa on suuresti klaasist. Uus Eesti Rahva Muuseumi hoone avati 2016. aastal. Mõisast on säilinud ümberehitatud kujul mõned kõrvalhooned, mida Eesti Rahva Muuseum kasutab hoidlatena. Mõisaaladel on rahvale avatud veetorn ja jääkelder ning korda tehtud pargis peetakse vabaõhuüritusi. Eelmise sajandi lõpus restaureeriti ka mõisa piirdemüür koos väravahoonega.

Esmakordselt tehti Raadi mõisasüdames arheoloogilisi uuringuid 1989–1990, mille käigus leiti, et arheoloogilist kultuurikihti esineb peamiselt mõisasüdame lääne- ja edelaosas. 2015. aasta uuringutes leiti vähe huvipakkuvat. Mõisaaladelt on leitud üksikuid leide, millest vanimad – enamasti keraamika – pärinesid arvatavasti I aastatuhandest pKr. Rohkem on leitud esemeid hilisrauaajast (11.–13. sajand) ning kesk- ja uusajast. Esimeste uuringute ajal leitud 11. sajandist pärit asulakoha arvas 1998. aastal Muinsuskaitseamet arheoloogimälestiste hulka.

1997. aastal arvati Raadi mõisa park koos peahoone varemetega kultuurimälestiste hulka.

Mõisaansambel

Raadi mõisa värav

Raadi mõisa väravahoone

Raadi mõisa endine veetorn

Kõige vanem teadaolev kaart Raadi mõisast pärineb 1688. aastast.

Pärast Liivi sõda oli Raadi mõis üks kuninga suuremaid ja tulutoovamaid valdusi. 16. sajandi lõpus jäi mõis tolleaegsest Tartu linnapiirist umbes veerand miili kaugusele. Mõisa toonane puidust peahoone oli siis uus, avar ja enam-vähem ruudukujulise põhiplaaniga sõrestikehitis. Sel oli kolm suuremat ja mitu väiksemat ruumi. Selle kõrval asus valitsejamaja, suveköök, juustukoda, karjalaut, ait ja järve kaldal paiknev saun. Hoonetel olid õlgkatused.

Esimene esinduslik peahoone ehitati 1783. aastal von Liphartide tellimusel prantsuse arhitekt Fanguet' projekti järgi. Tolleaegsesse mõisakompleksi kuulus neli hoonet: peahoone, madal vaheehitis, üks raskepärane eenduva keskresaliidi ja kolmnurkviiluga kaunistatud hoone ja veel üks väiksem ehitis. Baroksel peahoonel oli kõrge kelpkatus, nurgatorn ja kõrge sokkel.

1840–1842 ehitati mõisa peahoonet ümber ja häärber sai uusrenessanslikus stiilis välisilme. Heinz Pirangi andmete järgi võis ehitusprojekti autor olla itaalia arhitekt Francesco Botta. See on aga kaheldav, sest skulptor tegutses Venemaal alles alates 1850. aastatest ja tema peamised teosed olid aiakujukesed ja purskkaevud. Samuti on pakutud, et arhitekt võis olla hoopis sarnase nimega Francesco Carlo Boffo, kelle tööalane ja ajalooline taust sobib Botta omast paremini kokku Raadi mõisa ehitusaja ja -projektiga. Ehitustööde tellija oli Carl Gotthard von Liphart (1778–1853). Raadi mõisahoone fassaadi daatumkivil on valmimisaasta 1841, kuigi sisetöid tehti ka järgnevatel aastatel. Uue projekti järgi ühendati varasemad ehitusosad ja kaunistati dekoratiivelementidega, mille seas on näiteks kaaraknad, karniisid, neljakandiline nurgatorn ja lamekatuse serval olev balustraad. Esindusruumid olid põhiplaanilt anfilaadsed. Siseruumide seinad olid tehtud mitmevärviliselt scagliola-tehnikas (marmori mustri imiteerimine). Ruume kaunistasid stukklaed ja seinamaalingud. Mõisasse oli projekteeritud Eestis ainulaadsena silmatorkav maaligalerii, kus puudusid aknad ja valgus pääses sisse ruumi katuselt tornilaadselt kerkiva valgusšahti kaudu. Maaligalerii kõrval oli nn varakamber, mis oli ehitatud toonaste residentslosside eeskujul. 1901.–1905. aastal ehitati peahoone taas ümber. Ehitustööd tellis Reinhold Karl von Liphart. Peahoone muudeti osaliselt kahekorruseliseks ja hoone keskosa sai suure kupli, mille all paiknes galeriiga raamatukogu – maalingute, peeglite ja kullatud stukkornamentidega rokokoostiilis tuba. Kuna mõisa omanikel oli suur kunstikogu, kohandati paljud ruumid selle hoiustamiseks ja olid üliuhke interjööriga. Vestibüüli oli paigutatud hiigellaternad ja antiikkujude kipskoopiad. Vestibüüli kõrval oli valge saal, mida kasutati piduliku söögisaalina ja kus oli galerii Liphartide perekonna portreedest. Söögisaali kõrval oli punane saal, mille seinad olid tehtud scagliola-tehnikas ja seintelt asusid perekonna vapid ning renessanslikud arabesk- ja groteskimotiivid. Ruumis leidus Jaapani portselanvaase, pronks- ja marmorkujusid, muud kunsti ja uhkeid mööbliesemeid. Saalist edasi pääses maaligaleriisse ja kollasesse ehk muusikasaali. Sealt omakorda sai sinisesse kabinetti, kust edasi sai rokokoosaali. Kõik ruumid olid sisustatud uhke mööbli ja kunstiga. Rooma Panteoni stiilis kujundatud kuppelsaalis leidis koha ligi 30 000 köitest koosnev raamatukogu. Ümberehitatud mõisahoone oli uhke, ülipika ja rikkalikult kaunistatud fassaadiga, millel olid pilastrid, frontoonid ja räästa äärt kaunistas balustraad. Hoone vasakpoolses otsas asus von Liphartide matusekabel.

Mõis oli von Liphartide käes kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Aastatel 1922–1944 kasutas peahoonet Eesti Rahva Muuseum (ERM). Muuseumi päralt oli Raadi mõisa peahoone ühekorruseline osa, kahekorruseline osa, mis oleks muuseumile paremini sobinud, jäi veel Tartu Ülikooli kasutusse. 1940. aasta sügisel võeti üle 100 ha mõisa maad Nõukogude Liidu lennuvälja laiendamiseks. 1944. aastal süttis mõis pommitamise järel põlema ja põlenud mõisasüda jäeti varemetesse. Enne põlengut suudeti päästa umbes 95% muuseumi kogudest. Pärast sõda rajati mõisa lähedusse Nõukogude sõjalennuväli ja varemetes mõisahoone ehitati ümber ühekorruseliseks laohooneks. Nõukogude Liit tagastas ERMile mõisa jäänused 1986. aastal. Enne tagastamist oli sõjaväelaoks ümber ehitatud peahoone taas varemetes. Peahoonest ümber ehitatud laohoonel polnud enam katustki. Peahoonet ei ole siiani taastatud, küll aga on mõisahoone konserveeritud.

Mõisa park

Raadi mõisa park

 Pikemalt artiklis Raadi mõisa park

18. sajandil oli mõisa ümber regulaarse planeeringuga pargiosa, mis paiknes Raadi järve põhjakaldal. Järve juurde viisid terrassidena geomeetriliselt kujundatud trepistik ja parteritega regulaarpark. Peahoone põhjafassaadi ees oli korrapärase kujuga väljak, millest edasi asus vabakujuline looduspark.

Aastatel 1840–1842 kujundati park saksa pargiarhitekti Peter Joseph Lenne projekti järgi ümber.

20. sajandi alguses kujundati park uuesti ümber. Parki ilmestasid trepistikud, balustraadid, aiavaasid ja muud väikevormid. Terrassid kujundas Maximillian von Sievers.

1923. aastal lasi professor Andres Mathiesen pargi kõrvale rajada üliõpilaste õppebaasiks Raadi dendropargi. 1925. aastast kuulus osa mõisast Tartu Ülikooli põllumajandusosakonnale.

Liphartide kunstikogu

Tervet Liphartide suguvõsa iseloomustas keskmisest suurem huvi hariduse ja kultuuri vastu. Raadi mõis paistis silma oma rikkaliku kunsti- ja raamatukogu poolest. Liphartid olid seotud Tartu Ülikooli ja muude siinsete baltisaksa haritud ringkondadega, olles ka vahendaja suhtlusel Peterburi aadlikega. 19. sajandi alguses suhtlesid Liphartid paljude nimekate muusikute ja kunstiinimestega. Arvatakse, et suguvõsa suursugusele kunstikogule pani aluse Reinhold Wilhelm von Liphart, kes algatas ka nn pühapäevaakadeemia ehk Raadil kooskäimise ning ettekandepäevade traditsiooni, mis tõi kokku kultuurihuvilise Tartu haritud seltskonna. Ta oli tihedalt seotud taasavatud Tartu Ülikooliga ning aitas kaasa ülikooli kogude täiendamisele ja botaanikaaia rajamisele.

Pärast mõisa võõrandamist võttis Reinhold Karl von Liphart 1920. aastal välismaale kolides väärtuslikuma osa suguvõsa kogudest kaasa. Liphartid jätsid väikse osa oma kogust Tartu Ülikoolile, kes omakorda andis selle pärast Eesti Rahva Muuseumi Raadile kolimist muuseumi kasutusse. Väidetavalt oli Liphartide kunstikogu Baltikumi suurim.

Vaata ka

• Eesti mõisate loend

Kirjandus

• Hagemeister, Heinrich von; F. von Buxhovden (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk lk 6–7.
• Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 66–69.
• Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 38-39 [1].
• Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 439-440 [2].
• Maiste, Juhan. jt. (2015). Unistuste Raadi. Tartu. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Välislingid

• Raadi mõisast Eesti mõisaportaalis