Maramaa mõis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Maramaa mõisa ait-kuivati 2007. aastal
Maramaa mõisa kõrvalhoone 2007. aastal

Maramaa mõis (saksa keeles Marrama) oli rüütlimõis (fideikomiss) Tartu-Maarja kihelkonnas Tartumaal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maramaa varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maramaa kuulus varasemal ajal Kärkna mõisale. 1627. aastal oli see (Marromah) poole adramaalise valdusena viimase koosseisus.[1] Sinna tekkis karjamõis, mida on mainitud 1758. aastal.[2] Kärkna riigimõisa karjamõis oli see veel 1782. aastal.[3]

Maramaa eramõis 1783−1919[muuda | muuda lähteteksti]

Lipharti suguvõsa aadlivapp

Keisrinna Katariina II doneeris 1783. aastal üheksaadramaalise mõisa riiginõunik Johann Karl von Endenile (1715−1793). Viimane müüs selle aga juba 1786. aastal naabermõisnikule kaardiväerittmeister Carl von Liphartile (1719−1792).[4] Ta liitis selle 1776. aastal asutatud fideikomissiga; edaspidi olid Maramaal ja Raadil ühised omanikud.[5] Mõisa päris tema poeg Liivimaa maanõunik major Reinhold Wilhelm von Liphart (1750−1829), kes pärandas selle oma pojale tulevasele Liivimaa maamarssalile Carl Gotthard von Liphartile (1778−1853), kelle nimele see kinnistati 1830. aastal. Tema pärijad sõlmisid 1855. aastal omavahel kokkulepe, millega mõisa omandas tema poeg meditsiinidoktor Karl Eduard von Liphart (1808−1891).[6] Ta müüs selle 1879. aastal oma vanemale vennale Gotthard Lionel von Liphartile (1804−1885).[7] 1893. aastal omandas fideikomissmõisa Reinhold Karl von Liphart (1864−1940), kellelt see 1919. aastal võõrandati.[8]

Mõis pärast võõrandamist[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast võõrandamist tükeldati kuueks krundiks, mis anti asunikele.[9] Nõukogude perioodil kuulus Maramaa Sootaga sovhoosi.[10] Tänapäeval on kompleks eravalduses.

Traksi karjamõis[muuda | muuda lähteteksti]

Maramaa ainsat karjamõisa (Traks) on esmakordselt märgitud Rückeri kaardil 1839. aastal.[11]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

1909. aastal oli mõisa suurus 1244 tiinu (1359 hektarit) ja see liigitus keskmise suurusega mõisate hulka (kuni 2500 tiinu). Enne talumaa müümist oli selle suurus olnud isegi 2295 tiinu (2507 hektarit).[12]

Mõisamajandus 1909. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Maramaal asus meierei, mille toodangut turustati Tartus.[13]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Häärber ehitati XIX sajandi algul või keskpaiku. See oli väike ühekorruseline kelpkatusega puitehitis, mida liigendas lihtne eenduv laudkarniis. Peahoone lammutati 1975. aastal.[14] Kõrvalhoonete paigutus oli vaba, see lähtus praktilistest vajadustest. Tall ja tõllakuur asetsesid kastellilaadselt ja moodustasid teest eemal paiknedes omaette ansambli. Veidi eemal asus mõisa kõrts. Suurejoonelist parki mõisal teadaolevalt ei olnud. Tänapäeval on kõrvalhoonetest säilinud ait-kuivati, karjalaut, moonakatemaja, saun-pesuköök (praegu laut), tall-tõllakuur (praegu heinaküün).[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rev. 1627. Nr 28.
  2. RGADA, f. 274, n. 1, s. 239/3, L 329.
  3. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985, lk 341.
  4. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877, lk 55 [1].
  5. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985, lk 341.
  6. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877, lk 55-6 [2].
  7. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 442.
  8. Kinnistute register. Nr 99. Maramaa [3].
  9. Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925, lk 442 [4].
  10. ERA.T, f. 76, n. 1, s. 15047, L 1 [5].
  11. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985, lk 606.
  12. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga, 1909, veerg 570.
  13. Ibid.
  14. ERA.T, f. 76, n. 1, s. 10432, L 5-6 [6].
  15. Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005, lk 57.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Lk 606.
  • Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 57.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 55-56 [7].
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 442.
  • Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 442 [8].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]