Premium liiga
| Premium liiga | |
|---|---|
| Riik | Eesti (1. liigaaste) |
| Konföderatsioon | UEFA |
| Asutatud | 1992 |
| Võistkondi | 10 (alates 2005) |
| Karikasari | Eesti jalgpallikarikas |
| Rahvusvahelised võistlused | UEFA Meistrite Liiga, UEFA Euroopa Liiga |
| Valitsev meister | Tallinna FC Flora (2023) |
| Enim meistritiitleid | Tallinna FC Flora (15) |
| Enim mänge | Andre Frolov (518) |
| Parim väravakütt | Maksim Gruznov (304) |
| TV ülekanded | ETV2, ETV+, ERR sport, Soccernet, jalgpall.ee |
| Madalam liiga | Esiliiga |
| Veebileht | Eesti Jalgpalli Liit |
 Premium liiga 2024 | |
Premium liiga (2013. aastani Meistriliiga)[1] on Eesti klubijalgpalli kõrgeim liiga. 1992. aastal tegevust alustanud liigas mängib kümme meeskonda. Hooaeg kestab reeglina märtsist novembrini. Meister saab õiguse osaleda UEFA Meistrite Liigas, teiseks ja kolmandaks jäänu UEFA Konverentsiliigas. Viimane langeb Esiliigasse, eelviimane peab üleminekumänge.
2013. aastal sõlmisid Eesti Jalgpalli Liit ja A. Le Coq viieaastase koostöölepingu, mille alusel kannab kohalik tippliiga nime "Premium liiga".[2]
Ülevaade
[muuda | muuda lähteteksti]Meistriliiga meeskondade arv on kõikunud 8–14 vahel, kuid püsinud alates 2005. aastast kümnel.
Hooaeg peetakse erinevalt enamikust Euroopa riikidest, kuid sarnaselt teiste Baltimaade ja Põhjamaadega kalendriaasta põhiselt. Eestis kestab hooaeg reeglina märtsist novembrini. Aastail 1992–1998 oli hooaeg sügisest kevadeni.
Hooaeg koosneb 36 voorust: kaks kevad- ja kaks sügisringi, igas ringis üheksa vooru.[3] Meeskonnad kohtuvad omavahel neli korda, pidades iga vastasega kaks mängu omal ja kaks mängu võõral väljakul. Mängud toimuvad reeglina laupäeviti.
Meistriks tuleb hooaja lõppedes kõige rohkem punkte kogunud meeskond. Meister saab õiguse osaleda UEFA Meistrite liiga ning teiseks ja kolmandaks jäänu UEFA Euroopa liiga eelvoorus. Kui Eesti karika võitja ja karikas teise koha saavutanud meeskond taganud UEFA Meistrite Liiga või UEFA Euroopa Liiga eelringis koha, saab õiguse osaleda UEFA Euroopa liiga eelvoorus neljanda koha saavutanud meeskond. Viljandi Tulevik pääses 1999. aastal UEFA karikasse kõrge sportliku mängu näitaja alusel.[4]
Viimasena ehk 10. kohal lõpetanud meeskond langeb astme võrra madalamale esiliigasse, mille parim iseseisev klubi (st mitteduubelivõistkond) pääseb omakorda kõrgliigasse. Meistriliiga eelviimane ehk 9. meeskond peab liigakuuluvuse säilitamiseks alistama üleminekumängudes esiliigas paremuselt teise iseseisva klubi.[5]
Järjestus selgub kogutud punktide alusel. Võit annab kolm punkti, viik ühe punkti ja kaotaja jääb punktita. Võrdsete punktide korral määravad paremusjärjestuse lisanäitajad (tähtsuse järjekorras): väiksem loobumiskaotuste ja tühistatud tulemuste arv, suurem võitude arv, omavaheliste mängude punktid, omavaheliste mängude väravate vahe, üldine väravate vahe, suurem löödud väravate arv.[6]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Meistriliiga alustas tegevust 1992. aastal. Esimesel kahel hooajal osutus parimaks FC Norma. Aastail 1993–1998 tuli ta neli korda liiga meistriks ja kahel korral teiseks FC Flora. Sel perioodil kujunes Flora põhirivaaliks FC Lantana, kes tuli 1995/96 ja 1996/97 nende ees meistriks. Lantana hääbudes kerkis Flora peamiseks konkurendiks FC Levadia, kes tuli esimest korda meistriks 1999. aastal. Flora ja Levadia on 1998. aastast jaganud omavahel kõik meistritiitlid, kui välja arvata FC TVMK edu 2005. aastal, Nõmme Kalju meistriks tulemine 2012. aastal ja FCI Tallinna meistriks tulemine 2016. aastal.
Meistriliiga koosseisu on peale meeskondade sportliku käekäigu mõjutanud uute klubide moodustamine, liitmine, ümbernimetamine, ülevõtmine, pankrotistumine või lagunemine. Tegevuse on lõpetanud kolm varasemat meistrit (FC Norma, FC Lantana, FC TVMK). Osalusõiguse saanud klubid on neist ära ütelnud: 1997. aasta üleminekuturniiril teiseks jäänud JK Vall loovutas oma koha Lelle SK-le väidetava valuraha eest.[7]
Kurioosumina läheb ajalukku 14. juulil 2009 peetud kohtumine FC Kuressaare ja Nõmme Kalju vahel. Kalju jäi teenitud võidupunktidest ilma, sest saatis väljakule üheaegselt neli nõndanimetatud võõrmängijat,[8] mistõttu sai Kuressaare esiti kirja 2:- võidu.[9] Kuna aga Kuressaare meeskonnas mänginud Elari Valmas ei oleks tohtinud madalamates liigades teenitud kaartide tõttu kohtumises kaasa teha, kanti mõlemale meeskonnale protokolli kaotus.[10]
Publik ja poolehoidjad
[muuda | muuda lähteteksti]Meistriliiga mänge jälgis 2017. aastal keskmiselt 282 pealtvaatajat, mis on Euroopa kõrgliigade madalaim näitaja.[11]
Meistriliiga publikurekord pärineb 2023. aasta 28. juunist, kui hooaja teise vooru kohtumist Tallinna FC Levadia ja Tallinna FC Flora vahel jälgis 3510 pealtvaatajat.[12]
Ametlikult registreeritud fänniklubid on vaid FC Floral.[viide?]
Jalgpallikultuurile omane rivaliteet on suurim Flora ja Levadia vahel, kuid fännide arveteõiendamised on harvad.
Meistriliiga ajaloo tõsiseim vägivallajuhtum leidis aset 1. augustil 2009, kui Sillamäe Kalevi kodumängul FC Floraga läksid omavahel kähmlema vastasleeride poolehoidjad.[13][14] Kohalik politsei kutsus tülitsevate jalgpallifännide ohjeldamiseks abijõudusid nii Narvast kui ka Jõhvist. Korrakaitsjad jätsid umbes 30 Flora fänni staadionile ja suunasid ligikaudu 70 sillamäelast sealt minema, konstaablijaoskonda toimetati kolm isikut.[13] EJL-i distsiplinaarkomisjon karistas Kalevit mitterahuldava mängukorralduse eest kolme miinimumpalga suuruse rahatrahviga (umbes 13 000 krooni), ühemängulise koduväljaku keelu ja ühemängulise koduväljaku tingimisi keeluga; Florat trahviti poolehoidjate käitumise eest ühe miinimumpalga suuruse rahatrahviga.[15]
2010. aastast on staadionitel lubatud kasutada pürotehnikat.[16]
Meedia ja turundus
[muuda | muuda lähteteksti]Meistriliiga tulemusi edastavad kõik suuremad meediaväljaanded. Pikemaid reportaaže teeb Õhtuleht ja Vikerraadio sporditoimetus igaesmaspäevases nädalarubriigis Vutimehed, põhjalikult kajastab liigat jalgpalliportaal soccernet.ee. Korrapäraste teleotseülekannetega alustas esimesena Kalev Sport 2008. aastal. Pärast Kalev Spordi pankrotti aasta hiljem võttis ülekandeõigused üle TV14.[17] Hooajal 2011 kandis mänge üle TV 6. Ajakirjadest on Meistriliigast kirjutanud Sporditäht ja Jalka.
Eesti Jalgpalli Liit avaldab alates 2009. aastast iga vooru sümboolse koosseisu, mis koosneb väravavahist, neljast kaitsemängijast, neljast poolkaitsjast, kahest ründajast ja peatreenerist.[18]
Alates 2008. aastast näeb kohtumisi regulaarselt otsepildis teleekraanil. Iga vooru ühest mängust toimub otseülekanne. 2014. aastast kannavad mänge üle ETV, Postimees ja ERRi spordiportaal.[2]
2014. aastal näeb otseülekande vahendusel 102 Premium liiga kohtumist, mis on kõigi aegade rekord.[19]
Reeglid välismängijatele
[muuda | muuda lähteteksti]Võistlustel on lubatud ühte võistkonda registreerida 4 välismängijat, kellel pole Eesti või Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodakondsust ega Eestis välja antud välismaalase passi. Välismängijate arvestusse ei loeta mängijaid, kes on sündinud Eestis või kes on mänginud Eesti jalgpalli meistrivõistlustel vähemalt 7 hooaega. Mänguprotokolli tohib kanda 4 välismängijat. Väljakul tohib olla üheaegselt 3 välismängijat.
