Tallinna VS Sport

Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada Tallinna FK Spordiga

Tallinna VS Sport
VSSPORTlogo2.png
Täisnimi Tallinna Võimlemise Selts Sport[1]
Hüüdnimi Sini-valged
Lühend VSS
Asutatud 2. juunil 1912
Tegevuse lõpp 1944
1939/40 Liiduklass, 4.
Kodus

Tallinna VS Sport on endine Eesti võimlemis- ja spordiselts (sh jalgpalliklubi), mis tegutses Tallinnas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna VS Sport on asutatud 2. juunil 1912 (vkj. 20. mai 1912).[2][3]

Algus aastad (1912–1920)[muuda | muuda lähteteksti]

1912. aasta kevadel tuli grupp sportlasi kokku mõttega luua uus spordiklubi, kuna neil päevil polnud erilisi võimalusi. Tallinna ESS Kalev oli ainuke hästi toimiv spordiklubi, kuid peamiselt ainult rikastele inimestele ning omas snoobliku imagot. 2. juunil (vkj. 20. mai) allkirjastas Vene Impeeriumi kuberner viimaks Tallinna Võimlemise Seltsi Sport põhikirja. Esimesel suvel ei suutnud klubi eriti palju uusi liikmeid ligi meelitada ja oktoobris loodi uus juhatus. See grupp kaasas Artur Kuke, kellest sai esimene VS Spordi president, kui ka tulevase olümpiamedalisti, Jüri Lossmani.

1913. aasta jaanuaris korraldas klubi oma esimesed spordivõistlused, ning seda kiiruisutamise raames. VS Sport arenes väga kiiresti, ning oli juba 1913. aasta suveks väga aktiivne Tallinna spordielus. Kuigi Artur Kukk oli klubist lahkunud, et luua uus klubi Tallinna SS Olümpia, võtsid uued liikmed liidrirolli üle, nagu uus president Arnold Rosenstrauch või tulevane koondislane Otto Silber. 1914. aastal loodi jalgpalli meeskond, kui enamus Tallinna KS Valvaja meeskonnast liitus Spordiga. Samal aastal mängiti esimene rahvusvaheline mäng, mis lõppes 4:4 viigiga tugeva soome klubiga Helsingi IFK.

1916. aastal asutasid Sport, Kalev ja Olümpia organisatsiooni Tallinna Jalapalli Liiga, mida peetakse EJLi või Eesti meistrivõistluste eelkäijaks, kuigi see algatus ei korraldanud kunagi ühtegi jalgpalli võistlust. Peagi saabunud I maailmasõda ja Eesti iseseisvussõda jätsid jalgpallile oma märgi, ning alles 1920. aastal korraldati taas regulaarselt jalgpalli mänge. Kuna Artur Kukk oli Eestist Soome läinud, siis liitus terve Olümpia meeskond Spordiga.

1920. aastal jalgpalli elu arenes, kui Sport ja Kalev terve hooaja vältel teineteisega mõõtu võtsid. 7. novembril kutsus Eesti Spordi Liit need kaks meeskonda mängima Eesti meistri tiitli peale. VS Sport võitis kohtumise küll 2:0, kuid hiljem kuulutati see "meistrivõistlus" mitte ametlikuks. Kolm nädalat varem oli Eesti koondis mänginud oma esimese ametliku mängu, kus kaotati Soomele 6:0, tervelt 8 mängijat 13st oli Spordist.[2]

Esimesed kaks tiitlit (1921–1922)[muuda | muuda lähteteksti]

Lähedased sidemed Soomega viisid Spordi ka selleni, et palgati esimene välistreener, kuna Soome koondislane Verner Heklöf reisis tihti Tallinna, et Sporti treeningutel aidata. See tasus ära juba 1921. aastal, kui EJL korraldas esimesed ametlikud meistrivõistlused. 10. mail annetas ärimees Eduard Saarepera Spordile hõbekarika, et seda meistrivõistlustel kasutada. 1921. aasta alguse poole toimus tegelikult Spordil väike tagasilöök, kui põhimehed Otto Silber, Gustav Sepp ja Richard Jaanson olid kõik läinud üle vastloodud klubisse Tallinna Jalgpalli Klubi. Esimeste meistrivõistluste poolfinaalis oli Sport raskustes Kaleviga, kui mäng lõppes tulemusega 1:1 pärast 130 minutit mängimist. Siiski, kordusmängus võeti 3:0 võit, ning finaalis alistati TJK tulemusega 5:3, kus Henrich Pall ja Oskar Üpraus lõid kumbki 2 väravat. Sport kaitses järgneval hooajal ma tiitlit, kui finaalis alistati Kalev tulemusega 4:2, ning taaskord lõi 2 väravat Oskar Üpraus. Sellel hooajal tegi debüüdi ka tulevane legendaarne väravavaht Evald Tipner, kes oli Spordiga eelmisel hooajal liitunud.[2]

Karikas võideti jäädavalt endale (1923–1929)[muuda | muuda lähteteksti]

1923. aasta hooajal kaotas Sport oma tiitli, kui alistuti poolfinaalis Kalevile tulemusega 1:0, kuid kohe järgmisel hooajal, 1924. aastal, võeti tiitel taaskord enda nimele, pärast huvitavat finaalseeriat. Esimeses mängus alistas Sport Kalevi 1:0, kaotas teise kohtumise 3:1 ja kolmas mäng lõppes 1:1 viigiga. Neljas mäng oli kolmanda (viigi) mängu jätkuna, ning määruste järgi olid meeskonnad sunnitud jätkama sama koosseisuga. Siiski, kuna Vladimir Tell oli haigestunud, siis pidi Sport mängima kümnekesi, ning suutsid sellest hoolimata võita mängu 2:0, väravate autoriteks olid Rein ja Üpraus. Järgmine tiitlikaitsmine toimus 1925. aastal, kui finaalis alistati Kalev tulemusega 5:0.

Taaskord ei suutnud Sport tiitlit kolm korda järjest võita, kuna 1926. aasta finaalis oli TJK selgelt parem tulemusega 4:1. Kättemaks oli seda magusam järgmine aasta, kui finaalis alistati TJK tulemusega 2:0, ning sellega sai klubi endale jäädavalt ka Eduard Saarepera karika. Sel aastal toimusid ka mängustiili muudatused, kuna uueks peatreeneriks oli ungarlane Antal Mally.

Järgmisel hooajal tekkis (nagu mõnel teiselgi klubil) konflikt EJLiga, ning nad ei osalenud meistrivõistlustel, kuid hooaeg hiljem tuldi tagasi, ning jätkati võimsalt, võites 1929. aasta tiitel. Esimest korda toimusid meistrivõistlused liiga süsteemil, kus kuus meeskonda mängisid iga vastasega korra, Sport võitis kõik viis kohtumist väravatevahega 15:1.[2]

Rahvusvaheline edulugu (1930–1933)[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastal jäi Sport Kalevi seljataha teisele kohale pärast häbiväärset hooaja lõppu, kus viimases kohtumises alistas Kalev KS Võitleja tulemusega 11:0, see oli ilmselgelt kokkuleppemäng.

Seevastu tuli järgmine hooaeg Sport tagasi tippu, tulles meistriks kolm aastat järjest, 1931–1933.

1931. aastal jäi klubi võitmatuks; järgmisel hooajal võitis 9 mängu 10st, ning alles 1933. aasta hooajal pidid tiitli nimel võitlema, seda uue klubiga Tallinna JS Estoniaga, lõpetades nende ees vaid ühe punktiga, pärast suurepärast 3:0 võitu Estonia üle viimasel mängupäeval.

Varajastel 1930ndatel külastas Eestit paljud Euroopa tippklubid, kes olid kohalike klubide vastu raskustes. 1930. aastal alustus Sport Viini FK Austriale 3:2, kus mängis ka Matthias Sindelar, ning samal aastal külastas Tallinnat ka Barcelona klubi CE Europa, kes oli äsja alistanud Rootsi koondise. Otto Reinfeldt-Reinlo viis Spordi juhtima ja Amadeo Gironés viigivärav päästis kataloonlased häbist.

1931. aastal alistati Berliini FC Preussen 3:0, tehti 1:1 viik Tšehhoslovakkia klubiga SK Náchod ja lõpuks shokeeriti 3:0 võiduga austria klubi Wiener AC. WAC meeskonna väravas seisis küll legendaarne väravavaht Josef Rudolf Hiden, kuid Karl-Rudolf Sillak, Leonhard Kass ja Friedrich Karm viisid poolajaks Spordi 3:0 juhtima, ning lõppuks võideti 3:1, Evald Tipner tegi selles kohtumises kangelasliku esituse.[2]

Esimeste karikavõistluste võit (1934–1944)[muuda | muuda lähteteksti]

1933. aasta tiitel jäi Spordi jaoks ka viimaseks, kuid klubi jäi kuni lõpuni välja üheks parimatest.

1934. aastal jäi Spordil neljandast järjestikusest meistritiitlist puudu vaid 1 värav, kui enne viimast mängupäeva oli nii Spordil kui Tallinna JS Estonial võrdselt 15 punkti. Martin Jenseni värav 22. minutil kindlustas Tallinna JK Estonia 1:0 võidu. Järgmisel hooajal tõi klubi tagasi peatreeneriks Antal Mally, kuid sel korral ei järgnenud selle edu.

1938. aastal otsustas Sport Eduard Saarepera karika uuesti käiku panna, ning tegid koos EJLiga alguse Eesti karikale. Sport võitis esimesed Eesti karikavõistlused alistades TJK kordusmängu lisaajal tulemuseg 2:1, kuna esimene kohtumine oli jäänud 1:1 viiki.

1940. aastal okupeerisid Nõukogude liidu jõud Eesti, ning nimi Sport tuli vahetada nimeks Spartak.

1941. aastal peatati liiga kuna toimus Saksa okupatsioon, kuid järgmisel hooajal võeti tagasi Eesti nimed, ning Sport võitis mitte ametliku karikavõistluse, alistades finaalis Pärnu SS Kalevi 3:0.

1943. aastal lõpetas Sport mitte ametlikus liigas teisel kohal, ning 1944. aasta sügisel lõpetas klubi tegevuse.[2]

Muljetavaldav rivistus[muuda | muuda lähteteksti]

VS Sport on aastate jooksul kasvatanud palju rahvuskoondise mängijaid, ning lojaalsus klubi suhtes on alati olnud suur. Näiteks, Heinrich Paal – ainuke 9-kordne Eesti meister, kaasarvatud neli tiitlit kui mängivtreener – ja Evald Tipner, kes võitis kaheksa tiitlit, ning peetakse esimese vabariigi aegse Eesti parimaks jalgpalluriks.

Võtmemängijad Eesti koondises nagu Vladimir Tell, Oskar Üpraus, Bernhard Rein, Otto Reinfeldt-Reinlo, Eugen Einman, Arnold Laasner, Karl-Richard Idlane, Friedrich Karm, Artur-Aleksander Tarimäe, Karl-Rudolf Sillak, Leonhard Heinrich Kass, Georg Siimenson, Julius Kaljo, Ralf Veidemann ja teised on kõik mänginud Spordis.

1923. aastal valiti kindral Paul Adolf Lill klubi presidendiks, ning oli seda kuni 1940. aastani. Lill oli kõrgelt hinnatud kindral Eesti sõjaväes, Vene-Jaapani sõja, Esimese maailmasõja ja Eesti Vabadussõja veteran. Ta teenis Kaitse/Sõja ministeeriumis 1925–1939, Kaitseministrina 1933–1937 ja Sõjaministrina 1937–1939. Paul Adolf Lill oli dekoreeritud Kotkaristi teenetemärgiga ja ta suri 1934. aasta märtsis Nõukogude sõjavangilaagris Sverdlovski lähistel.

Teine juhtfiguur VS Spordi ajaloos on Erich Byström, kes oli aastate jooksul väga aktiivne klubi elus. 1936–1940 oli ta isegi klubi palgal kui administraator ja spordiürituste korraldaja ja paljud mängijad nimetasid teda teiseks isaks. [2]

Taas asutamine ja lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

2013. aastal üritas grupp inimesi Tallinnast VS Sporti taasasutada, ning lõid klubi Tallinna ESK Sport, ning kuulutasid end olevat VS Spordi õigusjärglased. Kuid see algatus ei kestnud kauem kui mõned aastad ning ka see klubi on tänaseks tegevuse lõpetanud.[2]

Värvid ja embleem[muuda | muuda lähteteksti]

VS Sport sai oma sinise ja valge triibulisele särgite järgi hüüdnime "sini-valged".[2]

VS Sport kandis algselt särgil embleemi asemel vene tähte "C" (mis tähistas "S"-i, Spordi esimest tähte), ning hiljem loodi klubile vahtralehe kujuline logo, mille peal tekst "VS Sport".[2]

Staadion[muuda | muuda lähteteksti]

1916. aastal ehitas klubi omale staadioni Toom-Vaestekooli (tänane Wismari) tänavale, kus tänapäeval mängitakse endiselt jalgpalli.[2]

Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Liiduklass (Hooaegadel 1921–1928 oli nimeks A-klass)
Võitja (9): 1921, 1922, 1924, 1925, 1927, 1929, 1931, 1932, 1933
2. koht (4): 1926, 1930, 1934, 1936
3. koht (1): 1938/39
Võitja (1): 1938

Hooajad ja statistika[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Luik, Margus, toim. (2009). Estonian Football 100 years / Eesti Jalgpalliliit (31 cm) (inglise keeles). Tallinn: ML Agency. p. 318 . ISBN 978-9949-18-257-2. 
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Luik, Margus, toim. (2009). Estonian Football 100 years / Eesti Jalgpalliliit (31 cm) (inglise keeles). Tallinn: ML Agency. p. 318-319 . ISBN 978-9949-18-257-2. 
  3. Tallinna V.S. "Sport" : juubelialbum 1912/1922 (Eesti Spordileht lisa) (ajakiri) (eesti keeles). Tallinn: Eesti Spordi Liit. 1922. p. 3 . 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]