Sotilaspojat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sotilaspojat (Sõdurpoisid) oli Soomes Jätkusõja (1941–1944) ajal tegutsenud paramilitaarne poisteorganisatsioon, mille ülesanne oli toetada julgestus-, majandus- ja muid abitöid tagalas ning arendada noorte füüsilisi ja vaimseid omadusi.

Tütarlaste sõsarorganisatsiooniks oli Pikkulotat.

Eellugu ja asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Soome kodusõja ajal olid loodud Soome Kaitseliidu piirkondlike üksuste juurde esimesed poiste allüksused, mille eesmärgiks oli anda algõpetust riigikaitseks. Neid nimetati "oravakompaniideks". Tuntuim sel ajastul püssi kandnud nooruk on arvatavasti Urho-Kaleva Kekkonen.

Pärast sõda 1920. aastail jäi poiste allüksuste tegevus enamasti soiku ja liikmete arv langes. 1930. aastate algusest alates hakkas arvukus aga uuesti kiiresti kasvama. Neid nimetati ametlikult Suojeluskuntapojat. Kui 1930 oli 12–16 aasta vanuseid liikmeid 10 000, siis 1939 juba 30 000.

Talvesõja ajal formeeriti Kaitseliidu poisteallüksustest koondorganisatsioon Suomen Pojat (Soome Poisid), kuigi olulisi muutusi see kohapealses tegevuses ei toonud. Poisteüksused osalesid näiteks õhuvaatluses, vanametalli kogumises, pudelite kogumises molotovi kokteilide tegemiseks, majandustöödes jne.

Jätkusõja algul koguti poiste üksused Kaitseliidu piirkondades spetsiaalsetesse poistekeskustesse, kus toimus toimkonnateenistus ja toitlustus. 17. septembril 1941 sai organisatsioon ametlikult nime Sotilaspojat.

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsiooni liikmed olid 10–16 a vanused, kuna 17 a vanusena sai astuda juba Kaitseliitu. Jätkusõja ajal oli siiski ka 17 ja 18 a vanuseid. Liikmed jagunesid 3 vanusegruppi: 10–11, 12–14 ja 15–17 a. Pigem toimus kaasamine ja õpetus 12 a ja vanematele. Struktuur oli piirkondlik. 1939 oli liikmeid 30 000, 1941 45 000 ja 1944 juba 72 000. Liikmed kandsid Kaitseliidu vormi koos oma eraldusmärkidega.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Sotilaspojat liikmete väljaõppeteemad olid:

  • rahvuslik kasvatus,
  • käitumiskasvatus,
  • kehalised harjutused,
  • maastikuõpe,
  • orienteerumine ja matkamine,
  • laskmine väiksekaliibrilisest vintpüssist,
  • kodukoha tundmine,
  • tsiviilkaitse.

1941–1942 tegutsesid sotilaspojat peamiselt maamajanduses ja metsanduses, kuid 4000 oli ametis ka käskjalgadena ning samapalju õhukaitses. Korraldati mitmeid talguid. Rindeüksustesse poiste kaasamine oli keelatud, kui nad ei olnud just 17 a vanad, kuid tutvustega see mitmetel siiski õnnestus. Alates 1942 võeti 15 a ja vanemaid poisse õhutõrjesse ja rannikuvaatlejateks. Samuti hakati poisse kaasama laotöödesse, mehaanikute abilisteks, hobusemeesteks ja sidemeesteks. 1944 anti ametlikult luba poiste relvastamiseks vastavalt olukorrale. Relvad olid vajalikud valveteenistuses ja dessantide vastastel haarangutel. Poistele organiseeriti ühtlasi tegevuse vahepeal ka koolitunde.

Jätkusõja ajal langes 70 sotilaspoega, neist õhutõrjes vaid 3.

Tegevuse lõpetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidu ja Soome vahel 19.09.1944 sõlmitud vaherahuga nähti ette vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide kaotamine. Sotilaspojat tegevus lõpetati ametlikult 24.09.1944. Suur osa materjalidest ja dokumentidest üritati hävitada. Oma kuulumist organisatsiooni varjati, kuna kardeti Nõukogude Liidu poolseid võimalikke karistusmeetmeid.

Hiljem ei ole Soomes organisatsiooni taastatud, kuid on loodud veteranide ühendusi.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]