Eesti Noored

Eesti Noored oli teise maailmasõja ajal Saksa vägede okupeeritud Eestis aastatel 1942–1944 tegutsenud skautlike ja paramilitaarsete joontega noorteorganisatsioon.

Asutamine

Sama nimetusega noorte ühendorganisatsiooni moodustamine skautidest ja noorkotkastest oli tegelikult planeeritud juba Eesti Vabariigis enne 1940. aastat, kuid jäi siis alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu tegemata.

Eesti Noorte organisatsioon kutsuti ellu väidetavalt toonase tuntud spordimehe Gustav Kalkuni algatusel ning 1940. aastal katkestatud tegevust jätkasid selles osakondade juhatajate ja allorganisatsioonide juhtidena paljud endised skaudi- ja noorkotkaste juhid.

Eesti Noored asutati ametlikult 1942. aasta septembris. 1943. aasta märtsis ilmus juba kõigis Eesti ajalehtedes üleskutse, kus kõigil eesti noortel soovitati astuda noorteorganisatsiooni Eesti Noored liikmeks. Üldiselt leidis üleskutse vastukaja, kuid algul oli noorte suhtumine sakslaste värbamisaktsioonidesse veel üsnagi leige. Suhtumine muutus siiski kardinaalselt 1944. aasta algul.

6. märtsil 1943 avaldati Eesti Omavalitsuse kohtudirektori, ühtlasi haridusdirektori ja sisedirektori ülesannetes oleva Oskar Öpiku "Eesti noorsoo abiteenistusse rakendamise määrus", millega kohustati Eesti noorsugu, aastakäigust 1926 ja nooremad rakenduma abiteenistusse Eesti kindralkomissari-piirkonna piires.

Eesmärgid

14–17-aastaste jaoks olid eesmärgid määratletud põhikirjas järgmiselt:

• arendada noori kehaliselt ja vaimselt terveiks, kindla tahtejõuga rahvuskaaslasiks;
• süvendada noortes vabatahtliku kasvatuse kaudu distsipliinitunnet, seltsimehelikkuse, truuduse, õiglustunde ja võitlusvalmiduse vaimu;
• kasvatada noortes vankumatut tahet teguvõimsaks rakendumiseks ühiskonna teenimiseks, vältides isikliku kasu ja heaolu taotlemise sihte;
• viia noor veenvale arusaamisele terve perekonnaelu kui rahvusterviku alussamba algjõust.

Organisatsioon ja liikmed

Juhtimine

Peastaabi ülem oli Gustav Kalkun, Saksa okupatsioonivõimudepoolne juht oli Eesti kindralkomissariaadi noorteosakonna juhataja Bannführer Knoll.

Tütarlaste tegevust juhtis Eesti Noorte tütarlaste juht peastaabi juures Liis Juske.

Eesti Noorte peastaabis olid järgmised osakonnad:

• organisatsiooni- ja personaliosakond – juhataja Valter Suigusaar;
• kehalise kasvatuse osakond – juhataja Ardo Tarem;
• õppe-, kultuuri-, pressi- ja propagandaosakond (ka treeninguosakond) – juhataja Herbert Michelson;
• sotsiaaltöö- ja tervishoiuosakond – juhataja Paul Tasur;
• administratiivosakond – juhataja Karl Vääri.

Ette oli nähtud ka peastaabi ülema adjutant.

Tütarlaste juhil oli ette nähtud oma neljaliikmeline nõuandestaap.

Maakondlikud malevad

Eesti Noorte allüksused olid maakondlikud malevad vastavalt enne sõda toiminud jaotusele. Malevad jagunesid malevkondadeks ja lipkondadeks.

Maakondade allorganisatsioonide juhid olid järgmised:

• Harjumaal – Karl Lipping
• Järvamaal – Erich Haas
• Läänemaal – (?) Alla
• Petserimaal – Alfred Nigol
• Pärnumaal – Rudolf Aru (hiljem Valter Suigussaar)
• Saaremaal – Elmar Sääsk
• Tallinnas – Raimond Pals
• Tartus – Juhan Võsu
• Tartumaal – (?) Illaru
• Valgamaal – Enn Teenu
• Viljandimaal – Edgar Kilk
• Virumaal – Edgar Aavik
• Võrumaal – (?) Laurimaa

Noortemaleva juhtkonna koosseisu kuulusid:

• juht
• adjutant
• maleva nõuandestaap
• nõuandestaap piirkonnakomitee juures.

Lisaks oli ette nähtud (ilmselt mõnes malevas) ka rootsi rahvusgrupi noorte juhi koht.

Malevkond või lipkond

Malevkonna või lipkonna juhtkonda kuulusid juht, juhiabi, sekretär ja laekur.

Lipkonnad ja malevkonnad koosnesid rühmadest (alates 14 a) või parvikutest (kuni 13 a). Need omakorda jagunesid kas salkadeks või sõpruskondadeks. "Parvik" ja "sõpruskond" olid arvatavasti kohandatud Saksa Hitlerjugendi Jungvolki tiiva (nooremaealised) allüksuste sarnastest nimetustest. Rühmal ja parvikul oli täiskasvanud juht, salkadel ja sõpruskondadel noorte määratud oma juhid.

Liikmed

Eesti Noorte organisatsiooni võisid astuda 10–17 aasta vanused noored. Tegevus toimus kahes vanuserühmas: 10–13- ja 14–17-aastased. Noorteorganisatsiooni liikmeskonnaks on hinnatud kuni 20 000 noort, kuid täpsed andmed pole teada.

Tegevus

Üldalused

Organisatsiooni tegevus toimus nii, nagu see oli toimunud Eesti Vabariigis tegutsenud skautide, noorkotkaste, kodutütarde noorteorganisatsioonides. Teatud eeskuju tuli võtta Saksa Hitlerjugendist.

1943. aasta märtsis ajalehtedes ilmunud noorteorganisatsiooni Eesti Noored liikmeks astumise üleskutse alusel oli Eesti Noorte põhitegevus järgnev:

• korravalve
• hädaabiteenistus
• õhu- ja gaasikaitse
• tuletõrje
• sideteenistus
• ühiskondlik teenistus
• kudumisteenistus (tütarlastele)
• vabatahtlik põllutöö

Töökorraldus

Vabatahtlikest noortest moodustati näiteks tuletõrjesalku, organiseeriti aktiivselt esmaabi- ja õhukaitse abiteenistusi. Moodustati valveteenistuste gruppe linnavalitsuste ja omakaitse abistamiseks ning võeti osa strateegiliste ja kommunaalobjektide valvamisest. Viidi läbi esmaabikursuseid. Ka abistasid noored postiteenistust, haiglaid ja kohalikke ajalehetoimetusi. Noored abistasid ka perekondi, kelle liikmed olid rindel või seotud teiste sõjaliselt tähtsate ülesannetega. Tütarlapsed abistasid lasterikkaid peresid ja neid, kus pereisa või -ema 1941. aastal represseeriti.

Eesti Noorte I treeninglaager korraldati 1943. aasta 28. juunist kuni 9. juulini kunagises Noorte Meeste Kristliku Ühingu Koitjärve noortelaagris Paukjärve kaldal.

1944. aasta veebruaris oli Tallinna piirkonnas astunud mitmesugustesse tagala sõjalistesse abiteenistustesse 1250 noort. Noorte astumine mitmesugustesse tagalateenistustesse hoogustus oluliselt 1944. aasta kevadel, eriti aga pärast Eesti linnadele tehtud õhurünnakuid. Ajal, mil rindejoon oli Narva jõele peatuma jäänud ja Eestit ähvardas taasokupeerimine Punaarmee poolt, muutus noorte suhtumine sõjalistesse abiteenistustesse oluliselt positiivsemaks.

Katsed

Organisatsiooni liikmed sooritasid enesetõestuseks katseid, mille tulemused märgiti katsete sooritusraamatusse. Katseid oli neli: algkatse, noorte katse, keskkatse ja vanema astme katse.

Saksamaale lähetamine

1944. aastal algas noorte lähetamine sõjalise tubliduse laagritesse (Wehrertüchtigungslager) Saksamaa idaossa, annekteeritud Poolasse ja Ida-Preisimaale. Seal valmistati noortejuhte ette lennuväe abiteenistusse võetavate noorte väljaõppeks. Esimene 108 vabatahtlikust koosnev grupp saadeti 20. aprillil 1944. Teine grupp umbes 120 poisiga viidi mai lõpul Rozani lähedale. Umbes 150 poisist koosnev kolmas grupp saadeti Königsbergi lähedale.

Riietus ja sümboolika

Organisatsiooni sümbol oli rombikujuline märk, millel eesti rahvusvärvide taustal oli kujutatud ristatud mõõk ja viljapea.

Poistel oli suvevorm tumesinine pagunitega pluus ja mustad lühikesed püksid pruuni nahkrihmaga. Peakate oli tumesinine pilotka. Pluusil kanti rukkilillesinist kaelarätti, jalas tumehalle põlvikuid. Talvevorm oli sinine suusamüts, suusapluus ja suusapüksid suusa- või tanksaabastega. Villaseid sokke kanti pükste peal. Suusapluusi all kanti suvepluusi kaelarätikuga.

Tütarlaste ajutine vorm oli tumesinine sirgelõikeline voldiga seelik ja kahe rinnataskuga tumesinine pluus. Pluusil kanti valget kaelarätikut ja märki kanti vasaku tasku voldil. Juhi tunnus oli valge vilenöör. Vormiseelik oli pluusi külge nööbitav. Malevajuhi vorm oli tumesinine sirgelõikeline seelik, valge pluus ja tumesinine jakk.

Meedia ja kultuur

Eesti Noorte peastaap andis 1944. aastal välja kuus numbrit kuukirja Eesti Noored, mille trükiarv oli 10 000. Lisaks ilmus "Eesti Noorte kalender-käsiraamat 1944".

Vaata ka

• Hitlerjugend
• Sotilaspojat
• Noored Kotkad

Välislingid

• Leho Männiksoo. "Olin kord Eesti Noor! Rahvusliku ühenduse Eesti Noored tegevusest 1942–1944". Kultuur ja Elu 1/ 2013
• Arvo Jaama. "Eesti Noored 1942–1944". Kultuur ja Elu 2/ 2014
• Arvo Jaama. "Eesti Noored" 1942 – 1944. Koitjärve laager ja Berliinis liitlaste pommirünnaku all". Kultuur ja Elu 3/ 2014