Eesti Noored

Allikas: Vikipeedia

Eesti Noored oli Teise maailmasõja ajal Saksa vägede poolt okupeeritud Eestis aastatel 1942–1944 tegutsenud skautlike ja paramilitaarsete joontega noorteorganisatsioon.

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sama nimetusega noorte ühendorganisatsiooni moodustamine skautidest ja noorkotkastest oli tegelikult planeeritud juba Eesti Vabariigis enne 1940. aastat, kuid jäi siis alanud nõukogude okupatsiooni tõttu teostamata.

Eesti Noorte organisatsioon kutsuti ellu väidetavalt toonase tuntud spordimehe Gustav Kalkuni algatusel ning oma 1940. aastal katkestatud tegevust jätkasid selles osakondade juhatajate ja allorganisatsioonide juhtidena paljud endised skaudi- ja noorkotkaste juhid.

Eesti Noored asutati ametlikult 1942. aasta septembris. 1943. aasta märtsis ilmus juba kõigis eesti ajalehtedes üleskutse, kus kõigil eesti noortel soovitati astuda noorteorganisatsiooni Eesti Noored liikmeks. Üldiselt leidis üleskutse vastukaja, kuid algul oli noorte suhtumine sakslaste värbamisaktsioonidesse veel üsnagi leige. Suhtumine muutus siiski kardinaalselt 1944. aasta algul.

Eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

14-17. a vanustele olid eesmärgid määratletud põhikirjas järgnevalt:

  • Arendada noori kehaliselt ja vaimselt terveiks, kindla tahtejõuga rakvuskaaslasiks;
  • Süvendada noortes vabatahtliku kasvatuse kaudu distsipliinitunnet, seltsimehelikkuse, truuduse, õiglustunde ja võitlusvalmiduse vaimu;
  • Kasvatada noortes vankumatut tahet teguvõimsaks rakendumiseks ühiskonna teenimiseks, vältides isikliku kasu ja heaolu taotlemise sihte;
  • Viia noor veenvale arusaamisele terve perekonnaelu, kui rahvusterviku alussamba algjõust;

Organisatsioon ja liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

Peastaabi ülem oli Gustav Kalkun, saksa okupatsioonivõimude poolseks juhiks oli Eesti kindralkomissariaadi noorteosakonna juhataja Bannführer Knoll.

Tütarlaste tegevust juhtis Eesti Noorte tütarlaste juht peastaabi juures Liis Juske.

Eesti Noorte peastaabi osakonnad:

  1. organisatsiooni- ja personaliosakond – juhataja Valter Suigusaar;
  2. kehalise kasvatuse osakond – juhataja Ardo Tarem;
  3. õppe-, kultuuri-, pressi- ja propagandaosakond (ka treeninguosakond) – juhataja Herbert Michelson;
  4. sotsiaaltöö- ja tervishoiuosakond – juhataja Paul Tasur;
  5. administratiivosakond – juhataja Karl Vääri.

Ette oli nähtud ka peastaabi ülema adjudant.

Tütarlaste juhil oli ette nähtud oma 4-liikmeline nõuandestaap.

Maakondlikud malevad[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Noorte allüksusteks olid maakondlikud malevad vastavalt enne sõda toiminud jaotusele. Malevad jagunesid malevkondadeks ja lipkondadeks. Maakondade allorganisatsioonide juhid olid:

Noortemaleva juhtkonna koosseisu kuulusid:

  • juht,
  • adjutant,
  • maleva nõuande staap,
  • nõuandestaap piirkonna komitee juures.

Lisaks oli ette nähtud (ilmselt osades malevates) ka rootsi rahvusgrupi noorte juhi koht.

Malevkond või lipkond[muuda | muuda lähteteksti]

Malevkonna või lipkonna juhtkonda kuulusid:

  • juht,
  • juhi abi,
  • sekretär,
  • laekur.

Lipkonnad ja malevkonnad koosnesid rühmadest (alates 14 a) või parvikutest (kuni 13 a). Need omakorda jagunesid kas salkadeks või sõpruskondadeks. "Parvik" ja "sõpruskond" oli arvatavasti kohandatud Saksa Hitlerjugendi Jungvolki tiiva (nooremaealised) allüksuste sarnastest nimetustest. Rühmal või parvikul oli täiskasvanud juht, salkadel ja sõpruskondadel omad noortest määratud juhid.

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Noorte organisatsiooni võisid astuda 10–17 aasta vanused noored. Tegevus toimus kahes vanuserühmas: 10–13- ja 14–17-aastased. Noorteorganisatsiooni liikmeskonnaks on hinnatud kuni 20 000, kuid täpsed andmed pole teada.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Üldalused[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsiooni tegevus toimus, nagu see oli toimunud Eesti Vabariigis tegutsenud skautide, noorkotkaste, kodutütarde noorteorganisatsioonides. Teatud eeskuju tuli võtta saksa Hitlerjugendist.

Märtsis 1943. ajalehtedes ilmunud noorteorganisatsiooni Eesti Noored liikmeks astumise üleskutse alusel oli Eesti Noorte põhitegevuseks:

  • korravalve,
  • hädaabiteenistus,
  • õhu- ja gaasikaitse,
  • tuletõrje,
  • sideteenistus,
  • ühiskondlik teenistus,
  • kudumisteenistus (tütarlastele),
  • vabatahtlik põllutöö.

Töökorraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Vabatahtlikest noortest moodustati näiteks tuletõrjesalku, organiseeriti aktiivselt esmaabi- ja õhukaitse abiteenistusi. Moodustati valveteenistuste gruppe linnavalitsuste ja omakaitse abistamiseks ning võeti osa strateegiliste ja kommunaalobjektide valvamisest. Viidi läbi esmaabikursuseid. Ka abistasid noored postiteenistust, haiglaid ja kohalikke ajalehetoimetusi. Noored abistasid ka perekondi, kelle liikmed olid rindel, või seotud teiste sõjaliselt tähtsate ülesannetega. Tütarlapsed abistasid lasterikkaid peresid ja neid, kus pereisa või -ema 1941. aastal represseeriti.

Eesti Noorte I treeninglaager korraldati 1943. aasta 28. juunist kuni 9. juulini kunagises Noorte Meeste Kristliku Ühingu Koitjärve noortelaagris Paukjärve kaldal.

1944. aasta veebruaris oli Tallinna piirkonnas astunud mitmesugustesse tagala sõjalistesse abiteenistustesse 1250 noort. Noorte astumine mitmesugustesse tagalateenistustesse hoogustus oluliselt 1944. aasta kevadel, eriti aga pärast Eesti linnadele tehtud õhurünnakuid. Ajal, mil rindejoon oli Narva jõele peatuma jäänud ja Eestit ähvardas taasokupeerimine Punaarmee poolt, muutus noorte suhtumine sõjalistesse abiteenistustesse oluliselt positiivsemaks.

Katsed[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsiooni liikmed sooritasid enesetõestuseks katseid, mille tulemused märgiti katsete sooritusraamatusse. Katseid oli 4:

  1. algkatse,
  2. noorte katse,
  3. keskkatse,
  4. vanema astme katse.

Lähetamine Saksamaale[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aastal algas noorte lähetamine sõjalise tubliduse laagritesse (Wehrertüchtigungslager) Saksamaale, kus valmistati ette noortejuhte lennuväe abiteenistusse võetavate noorte väljaõppeks. Esimene 108 vabatahtlikust koosnev grupp saadeti Ida-Preisimaale 20. aprillil 1944. Teine grupp umbes 120 poisiga viidi mai lõpul Poolasse. Kolmas, umbes 150 eesti poisist koosnev grupp saadeti Königsbergi lähedale.

Riietus ja sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsiooni sümboliks oli rombikujuline märk, kus eesti rahvusvärvide taustal oli kujutatud ristatud mõõk ja viljapea.

Poistel suvevorm oli tumesinine pagunitega pluus ja mustad lühikesed püksid pruuni nahkrihmaga. Peakate oli tumesinine pilotka. Pluusil kanti rukkilillesinist kaelarätti, jalas tumehalle põlvikuid. Talvevorm oli sinine suusamüts, suusapluus ja suusapüksid suusa- või tanksaabastega. Villaseid sokke kanti pükste peal. Suusapluusi all kanti suvepluusi kaelarätikuga.

Tütarlaste ajutiseks vormiks oli tumesinine sirgelõikeline voldiga seelik ja tumesinine pluus kahe rinnataskuga. Pluusil kanti valget kaelarätikut ja märki kanti vasaku tasku voldil. Juhi tunnuseks oli valge vilenöör. Hellakese seelik oli pluusi külge nööbitav. Malevajuhi vormiks oli tumesinine sirgelõikeline seelik, valge pluus ja tumesinine jakk.

Meedia ja kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Noorte peastaap andis 1944. aastal välja 6 numbrit kuukirja Eesti Noored, mille trükiarv oli 10 000. Lisaks ilmus "Eesti Noorte kalender-käsiraamat 1944".

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kultuur ja Elu: Eesti Noored 1942–1944 [1]
  • Kultuur ja Elu: Olin kord Eesti Noor! [2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]