Taevo Gans
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2018) |
Taevo Gans (sündinud 25. jaanuaril 1941) on eesti sisearhitekt.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1948–1956 õppis ta Pärnu 1. Keskkoolis.[2]
1961 lõpetas Tartu Kunstikooli puidu kunstilise töötlemise erialal[1] ja 1966 lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) sisearhitektuuri eriala.[1]
Pärast kooli lõppu töötas kaks aastat sisustusarhitektina Kommunaalprojektis.[1] 1968–1974 töötas ta EKE Projektis[1] ja siis 1988. aastani kunstnikuna Tallinna Kunstikombinaadis ARS.[1]
1991 asutasid nad koos abikaasa Helle Gansiga büroo Stuudio GaDIS.[2][3]
Hiljem võttis Stuudio GaDISe juhatuse üle nende tütar Riia Oja, kes on samuti sisearhitekt.[2]
Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]
Ta on Eesti Sisearhitektide Liidu liige.[4]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Taevo Gans oli vaieldamatult rahvusvahelises plaanis nõukogude perioodi kõige mõjukam Eesti sisearhitekt. Taevo Gansile ja Mait Summatavetile pakuti tolle aja kohta palju võimalusi üle maailma arvukatel näitustel väljapanekuid kujundada. Üheskoos andsid nad vormi näiteks USAs ja Jaapanis tehtud näitustele. Gans ise oli aga Pakistanis, Indoneesias, Malaisias, Singapuris, Birmas, Kreekas, Jugoslaavias. Türgis, Belgias, Poolas, Venezuelas eksponeeritud väljapanekute peakujundaja.[1]
Gans on õppinud keskeriharidust andvas Tartu Kunstikoolis, kus kujunes ka sügavam huvi mööblikujunduse ja ruumi vastu. Juba kooli ajal kaasati ta mitmesse põnevasse projekti, näiteks kujundasid nad koos Tartu ja hiljem Tallinna kooli kursusekaaslase Summatavetiga Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu sanatooriumi Baikali äärde (1965) ning Bruno Tombergi juhtimisel Baltimaade kujutava ja tarbekunsti näituse Moskvasse (1966).[1]
Ühiskonna jõukuse ja moeteadlikkuse tõus avaldus toona ka Gansi tegemistes, näiteks tutvustas ta ajakirjas Kunst ja Kodu serveerimislaudade tööjooniseid ja 1968 kodubaari. 1969 "Ruumi ja vormi" näitusel demonstreeris ta šikki punast köökbaari ja 1976/1977 puhke-muusikanurka.[1]
Gans ja Summatavet hakkasid 1968 Väino Tamme juhtimisel sisekujundust tegema omaaegse Nõukogude Eesti kõige olulisemale rajatisele – Viru hotellile. Seda, kuidas teha moodsat arhitektuuri, käidi Viru hotelli projekteerides korduvalt Soomes uurimas. Tänu neile töistele õppereisidele avanes Gansile hoopis teistsugune maailm, kus modernistliku esteetika kõrval vapustas vaba mõtlemine ja kapitalistlik valikuvabadus. Gansi toonane looming kujuneski soomemaiguliseks, ent õige pea muutus see väga kosmopoliitseks. Tal avanes võimalus spetsialiseeruda välisnäitustele. Suured tellimused viisid noore sisearhitekti kohati lausa kuudeks piiri taha. Gans oli üks väheseid, kes sai teiste maade arhitektuuri tundma õppida kohapeal ning autorina tõi ta seda keskkonda inspiratsioonina ka oma loomingusse.[1]
Võimsaks rahvusvaheliseks läbimurdeks võiks pidada USAs Washingtoni osariigis Spokanes toimunud rahvusvahelist näitust Expo 74. Gans oli nende hulgas, kes kujundas näituse üht suurimat – Nõukogude Liidu väljapanekut.[1]
Näituste kõrval kujundas Gans ka mitmeid hooneid. Neist üks omapärasemaid oli Toomas Reinu poolt Pärnusse projekteeritud 720 meetri pikkuse koridoriga elamu, kus Gans muutis hoones orienteerumise arusaadavaks ja tehnokraatliku ruumi sõbralikumaks supergraafikaga. Alates 1971. aastast, kui Taevo kujundas Pärnus sanatooriumi Tervis modernistlikult geomeetrilise ja napi joonega nooblit atmosfääri sugereerinud interjööri, oli ta koos abikaasa Hellega aastakümneid seotud sanatooriumi pideva uuendamisega.[1]
Gansi kujundatud interjööridest Eestis on tähelepanuväärsemad talle omastele ümarvormidele üles ehitatud Ranna sovhoosi puhkehoone (1976) ning ebatavaliselt tugevalt voolava arhitektuuriga, aga erilahendustest tulvil Eesti NSV Ministrite Nõukogu mängude maja ja saun Valgerannas.[1]
Aastatel 1989–1992 tegeles Gans Moskvas ka valuutapoodide sisustamisega – see oli žanr, mis nõudis head maitset ning "lääneliku" imagoga pakkumist eksklusiivsele publikule. [1]
Koos sisearhitektist abikaasa Hellega asutasid nad perefirma, mis esmalt, 1988. aastast, tegutses Arsi juures, 1991. aastast aga juba eraettevõttena. 1990. aastatel läks Stuudio GaDISel tõusvas joones. Nende klientideks olid mitmed riigiasutused, erafirmad, toona uudsed pangakontorid, hotellid, autosalongid, esinduskauplused. Lisaks tegi Gans tihedat koostööd Võru mööblivabrikust välja kasvanud firmaga Wermo.[1]
Taevo Gans on autor, kes tõi Eesti ruumikultuuri kosmopoliitset tukset, julgust pakkuda ekspressiivset väljenduslikkust ja suuri mõõtmeid.[1]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1978 Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1987 Eesti NSV rahvakunstnik
- 1973 Ajalehe Sirbi ja Vasara kunstipreemia – Eesti ekspositsioon Moskvas
- 1977 Izmiri omavalitsuse preemia – Eesti ekspositsioon Izmiris Türgis
- 1978 Eesti Kunstnike Liidu interjööri aastapreemia – Ranna sovhoosi puhkehoone
- 1980 Eesti Kunstnike Liidu interjööri aastapreemia – Tallinna Näidislinnuvabriku söökla (koos Helle Gansiga)
- 1986 Eesti Kunstnike Liidu interjööri aastapreemia – rahvusvahelise teadus- ja kultuurikeskuse kujundus XII ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil Moskvas (koos Helle Gansi, Tiit Jürna, Reet Jürna ja Taimi Sooga)
- 2016 Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia (koos Helle Gansiga)
- 2018 Valgetähe IV klassi teenetemärk[5]
Töid (interjöörid)[muuda | muuda lähteteksti]
- 1968 NSV Liidu Põllumajanduse Ministeeriumi pansionaat Moskva oblastis (koos Helle Gansiga)
- 1968–1972 Hotelli Viru numbritoad, 22. korruse restorani privaatboksid ja banketisaalid Tallinnas
- 1969–1971 Sanatooriumi Tervis I etapp, interjöörid, mööbel, valgustid Pärnus
- 1970–1971 EKE administratiivhoone Tallinnas
- 1973 Tähelinn, NSV Liidu – Ameerika (Sojuz-Apollo) kosmose ühislennu keskus Moskva oblastis
- 1976 Ranna sovhoosi puhkehoone Harjumaal
- 1977–1983 Sanatooriumi Tervis II etapp Pärnus (koos Helle Gansi, Loomet Raudsepa ja Aet Maasikuga)
- 1977–1980 Eesti NSV Ministrite Nõukogu puhkehooned Valgerannas
- 1979–1980 Tallinna Näidislinnuvabriku söökla ja degusteerimiskompleks Saha-Lool (koos Helle Gansiga)
- 1980–1981 Eesti NSV Ministrite Nõukogu puhkehoone Narva-Jõesuus
- 1981–1983 NSV Liidu Kunstifondi Žohhovo puhkehoone Moskva oblastis
- 1991–1992 Comexi kaubamaja Tallinnas
- 1993 Baltic Power Ltd büroo Tallinnas
- 1994 Tallinna Panga operatsioonisaali mööbel Tallinnas
- 1996–2002 Sanatooriumi Tervis astmeline uuendus Pärnus (koos Helle Gansiga)
- 1997–1999 Rahandusministeerium Tallinnas (koos Helle Gansiga)
- 1997 Kasiino Victoria sisustus Tallinnas
- 1998 Eesti Panga juurdeehitis Tallinnas
- 1998 Saksa Auto paviljonid Mustamäe teel Tallinnas
- 1998 Wermo mööblisalong Tallinnas
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 Karin Paulus (2017). Klassikud. Classics. Helle Gans ja Taevo Gans. Lk 114-117, 119-125.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Gadis. Taevo Gans
- ↑ "Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi uudiskiri 2010/3" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 23. november 2016.
- ↑ Eesti Sisearhitektide Liit. Taevo Gans
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 19594
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Fotod
- Rahvusarhiivi fotode andmebaas. Sisekujundusarhitektid Helle ja Taevo Gans kodus Hiiul (1986)
- Rahvusarhiivi fotode andmebaas. XII ülemaailmse noorsoo- ja üliõpilasfestivali ajaks Moskvasse Gorki parki loomingu- ja teaduskeskuse rajamise eest ELKNÜ preemia saanud loomingulise kollektiivi liikmed Taimi Soo, Reet Jürna, Helle Gans, Taevo Gans ja Tiit Jürna (1986)
Artiklid
- Andrea Tamm, Töö ei räägi alati iseenda eest. Sirp, 27. jaanuar 2017
- Näituse “Klassikud. Helle ja Taevo Gans” pressiteade. Eesti Sisearhitekstide Liidu veebileht, 8. november 2017
- Taevo Gansi tutvustus (eesti keeles) ja intervjuu temaga (inglise keeles). Projekti "Ekspeditsioon Wunderlich" veebileht
- Tiina Kolk. Arhitektuurist ajendatud ja ajaproovile vastu pidanud kodu. Kõik algas kaptenisilda meenutavast rõdust. Kodus.ee