Mart Helme

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 9. märts 2019, kell 15:21 kasutajalt Kaaheenaa (arutelu | kaastöö) (→‎Isiklikku: Parandasin trükivea)

Mart Helme (sündinud 31. oktoobril 1949 Pärnus) on Eesti poliitik ja endine diplomaat (suursaadik), XIII Riigikogu liige. Ta on alates 13. aprillist 2013 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees.

Hariduskäik

Mart Helme sündis Pärnus kellassepa perekonnas. Lapsepõlvekodu asus Rannapargi serval. 1968. aastal lõpetas ta Pärnu 2. Keskkooli ja 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna. Tema erihuviks olid idamaad ja nende kultuur.[1]

Teenistuskäik

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Helme kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas, seejärel ajalehe Harju Elu korrespondendina, ning aastatel 1977–1986 ajakirja Pioneer toimetuses. 1986. aastast tegeles ettevõtlusega, nii põllumajanduses kui ka kirjastamisäris, kust suundus Eesti Kirjastuste Liidu tegevdirektoriks. Aastani 1992 oli ta Eesti Kirjastajate Liidu tegevdirektor. 1994. aastal läks ta riigiteenistusse Eesti Vabariigi välisministeeriumis. 1995. aastal määras president Lennart Meri ta Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Venemaa Föderatsioonis. Pärast volituste lõppemist 1999. aastal tuli ta Eestisse tagasi ning oli välisministeeriumi asekantsler poliitika ja pressi alal. Aastail 2003–2004 töötas ta ka põllumajandusministri nõunikuna.[2] Ta oli aastatel 2005–2009 Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami nõunik, aastast 2001 töötanud Rahvusvahelise Ülikooli Audentes õppejõuna. Aastast 2009 on ta kirjastuse Kunst juhatuse esimees.

Tegevus muusiku ja kirjanikuna

Helme oli ansambli Fix üks asutajatest ning esimene vokalist ja basskitarrist aastatel 1968–1972 (tema väljamõeldud on ka bändi nimi). Aastani 1986 osales ta ansamblites Hallo, Vitamiin ja Hübriid.[3] Ta on avaldanud luulekogu ja mitu lasteraamatut.

Poliitiline tegevus

Mart Helme kõnet pidamas Sinise Äratuse tõrvikurongkäigul 24. veebruaril 2015

1999. aastal asutas Helme Konservatiivide Klubi. 4. augustil 2002 ühines see Põllumeeste Koguga. Uueks nimeks võeti Rahvuslik Konservatiivne Partei – Põllumeeste Kogu (RKP-PK) ja erakonna esimeheks valiti Mart Helme. 16. novembril 2002 otsustas RKP-PK erakorraline suurkogu liituda Eesti Iseseisvusparteiga, et koos minna 2003. aasta Riigikogu valimistele. Uue partei nimeks pidi saama Rahvuslik Konservatiivne Iseseisvuspartei – Põllumeeste Kogu (RKIP-PK). Ühinemisprotsess katkes, kuna Aleksander Einselni vastased hoidsid ära Konservatiivide Klubiga seotud juriidilised toimingud. Uue erakonna teke jäi notariaalselt registreerimata, Mart Helme ja konservatiivid heideti erakonnast välja, esimehe kohusetäitjaks määrati Lembit Blauhut. Riigikogu valimistest jäädi kõrvale.

2002. aastal lahkus Mart Helme erakonnast Res Publica süüdistades erakonda petmises ja bürokraatias. [4]

Aastatel 2003–2004 kuulus Helme Rahvaliitu.

2003. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Rahvaliidu nimekirjas valimisringkonnas nr 5 (Hiiu maakond, Lääne maakond ja Saare maakond). Ta kogus 493 häält ja ei osutunud valituks.[5]

2004. heideti Mart Helme Rahvaliidust välja tollase juhatuse otsusega, süüdistades teda erakonna maine kahjustamises. [6]

2011. aasta Riigikogu valimistel kogus ta üksikkandidaadina 2467 häält ehk 4,7% 1. valimisringkonnas antud häältest. Sellest ei piisanud Riigikokku pääsemiseks. Ta oli üks ühinenud üksikkandidaatidest.

2012. aastast kuulub ta Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise järglase, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ridadesse ja on selle erakonna juhatuse liige.

13. aprillil 2013 toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil valiti Helme 253 poolthäälega erakonna esimeheks.[7]

2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideeris Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas Tallinna Linnavolikogusse. Ta kogus valimisringkonnas nr 2 (Kesklinna linnaosa) 1027 häält, kuid ei osutunud valituks.[8]

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Mart Helme EKRE nimekirjas ja kogus 2830 häält.[9]

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas valimisringkonnas nr 12 (Pärnu linn ja Pärnu maakond). Ta kogus 6714 häält ja valiti Riigikokku.[10]

Mart Helme osales 2016. aasta presidendivalimistel. Ta sai 24. septembril valimiskogus esimeses voorus 16 häält ja teise vooru edasi ei pääsenud.

Isiklikku

Mart Helme Suure-Lähtru mõisas, 2008

Rein Helme oli Mart Helme vend, raamatukogundustegelane Reet Auksmann oli tema õde ja õepoeg on luterlik vaimulik Enn Auksmann. Rein Helme poeg on Peeter Helme.

Mart Helme oli abielus Sirje Helmega. Neil sündisid[2] tütar Triin Pappel[11][12] ning kaksikud Martin Helme ja Maarja Vaino.

Tema praegune abikaasa on Helle-Moonika Helme (Toming). Neil on kaks ühist last: 13. oktoobril 2004 sündinud tütar Anna Martina ja 11. aprillil 2000 sündinud poeg Mark Alexander. Peres on ka Moonika poeg Aap.[13]

Mart Helmele kuulub kunagise Suure-Lähtru mõisa härrastemaja.[14]

Helme on nooruses harrastanud jalgpalli.[15]

Tsitaat

„Eesti on piiririik ja eesti rahvas piirirahvas, kelle olemasolu on kogu viimase aastatuhande jooksul olnud ohus. Meie ei saa endale lubada luksust punaprofessorite või vasakliberaalide retseptide kohaselt lolli mängida. Me peame nägema asju nii, nagu need reaalsuses on: Venemaad oma põlisvaenlasena, siinsete venelaste kriitilist massi Moskva viienda kolonnina ja multikulturalistlikke liberaale rahvuskehandi nõrgestajate ja lõhestajatena. Ja peame olema aina valmis enda eest seisma. Sest see loeb. Mitte aga eurotädilik loba mõistmisest ja andestamisest.“

– [16]

„Esimene variant – kogu maailmast kokku uhutud rahvaga europrovints on variant, millega nõustuvad nii reformierakondlased kui ka IRL ja Vabaerakond. Teine variant – Vene Föderatsiooni krai või oblast – on täiesti meeltmööda Keskerakonnale, kelle valijatest juba praegu moodustavad enam kui kaheksakümmend protsenti venelased. Kolmandat varianti – suveräänset rahvusriiki on võimeline ja tahteline teostama ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond koos eesti rahvaga.“

– [17]

Teosed

  • India Ašoka ajal : auhinnatöö. TRÜ üldajaloo kateeder, Tartu, 1972.
  • Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond. Tallinn, 1977.
  • Kolm korvi. Tallinn, 1979. (luulekogu)
  • Pesakast. Tallinn, 1984. (lasteraamat)
  • Puhkus Lihavõttesaarel. Tallinn, 1990. (lasteraamat)
  • Langevarjurid. Tallinn, 1991. (lasteraamat)
  • Kremli tähtede all. Tallinn, 2002. ISBN 9985-54-051-4
  • Pronksiöö proloog: artiklite kogumik. Tallinn, 2007. ISBN 978-9949-437-04-7
  • Kaks mõõka: Hiina juttude kogumik. Tallinn, 2009. ISBN 978-9949-437-45-0
  • Vana vaskne laevakell. Tallinn, 2009. ISBN 978-9985-71-897-1
  • Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn, 2010. ISBN 978-9949-437-86-3

Viited

  1. ↑ "Jutupaunik". Eesti Raamat 1986
  2. ↑ 2,0 2,1 EP kandidaadid 2004. Eestimaa Rahvaliit, viimati külastatud 3. veebruar, 2009.
  3. ↑ Mart Helme on olnud muusik, ajakirjanik, põllumees, diplomaat ja mõisnik, Pärnu Postimees, 22. oktoober 2005
  4. ↑ https://www.saarlane.ee/uudised/arhiiv/2002/05/16/9515/. {{netiviide}}: puuduv või tühi pealkiri: |pealkiri= (juhend)
  5. ↑ http://www.vvk.ee/varasemad/?v=r03
  6. ↑ http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rahvaliit-viskas-mart-helme-valja?id=8577928. {{netiviide}}: puuduv või tühi pealkiri: |pealkiri= (juhend)
  7. ↑ ERR: Konservatiivne Rahvaerakond valis Mart Helme esimeheks
  8. ↑ http://kov2013.vvk.ee/district_0784_2.html
  9. ↑ http://ep2014.vvk.ee/detailed.html
  10. ↑ http://rk2015.vvk.ee/detailed-12.html
  11. ↑ valimised.err.ee
  12. ↑ Germaani-Romaani Keelte ja Kultuuri Instituut
  13. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 452
  14. ↑ http://www.suurelahtrumois.ee/index.php?page=68
  15. ↑ Eesti presidendid ja sport. Kultuurne Meri, mängumees Rüütel ja jutumees Ilves
  16. ↑ Helme, Mart. Enda eest tuleb seista. Delfi, 26.09.2007. online 26.09.07
  17. ↑ Helme valitsusse minekust: EKRE hind on krõbe, ERR, 22. aprill 2018

Välislingid

Mart Helme artiklid

Artiklid Mart Helmest

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mart_Helme&oldid=5236110"