Lizdēni mõis

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Lizdēni mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 81

Lizdēni mõis (saksa keeles Lisden, läti keeles Lizdēnu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Astijärve kihelkonnas. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisasüda Lätis Valmiera piirkonnas Rencēni vallas Lizdēnis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varem kuulus Lizdēni piirkond Saksa Ordule ja see oli osa Liivimaa ordumeistrile alluvast Võnnu lossialast (Schloß-Gebiet).[1] XVI sajandil oli Lizdēni küla. Liivimaa administraator ja Vilniuse piiskop Jerzy Radziwiłł läänistas küla koos 16 taluga Sauļi mõisnikule Valentin Hahnile. Poola kuningas Zygmunt II August kinnitas tema omandiõigust 1567. aastal ja lisas tema valdustele pool adramaad koos kõrtsiga. Selle valduse päris koos Sauļi mõisaga tema poeg Libbert Hahn. Kuna viimase pojad jäi truuks Poola kuningale, langes Lizdēni XVII sajandi algul Rootsi kuninga kätte. Gustav II Adolf kinnitas 15. mail 1632 valdusõigust Norrköpingi otsuseõiguse alusel Hahni väimeestele kapral Johann von Wahlenile ja lipnik Heinrich Pfeilile. Nad jagasid valdused omavahel ära ja Lizdēni omanikuks sai von Wahlen. Pärast tema surma pärisid selle tema järeltulijad.[2] 1681. aastal on nimetatud mõisa (Liesden hoff).[3] Mõisate reduktsiooni käigus võeti mõis riigile tagasi.

Wahleni suguvõsa aadlivapp

Lizdēni riigimõisana[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmselt olid Wahlenid mõisa juba XVII sajandi lõpul ära pantinud. XVIII sajandi algul oli selle valdajaks Riia raesuguvõsast pärit major Johann von Gaunersdorff (suri 1705). 1724. aastal olid riigimõisa pandivaldajateks viimase väimees kapten Georg Gottlieb von Schwebs (1680−1721) ja tema abikaasa Margarethe Elisabeth (sündinud von Gaunersdorff) (maeti 1738).[4] 2. augustil 1725 restitueeriti mõis Wahleni pärijatele.[5]

Mõis XVIII sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Omanikeks said nüüd ooberstleitnant Reinhold Johann von Lünau (Lünow) (u 1660−pärast 1737), kes oli abielus leitnant von Wahleni tütrega, ja tema tütar Christina Margaretha von Lünau (1696−1748). Nende valdusõigust kinnitati 6. septembril 1737. Christina Margaretha naitus Franz Heinrich Drentelniga (1687−1735) ja mõisa päris tema poeg Reinhold Johann von Drenteln (1729−1785), kes oli valdaja 1767. aastal. Ilmselt müüs ta valduse Dikļi mõisnikule major Georg Johann von Tiesenhausenile (1735−1815), kes müüs selle 20. juulil 1777 31 000 albertustaalri eest Riia bürgermeistrile Melchior von Wiedaule (1716−1787). Temalt päris selle tütar Katharina Johanna Wilhelmine (1756−1832), kes abiellus õuenõunik ja ülemmaakohtu assessor vabahärra Wilhelm Friedrich von Ungern-Sternbergiga (1752−1832).[6]

Ungern-Sternbergi suguvõsa vabahärravapp

Ungern-Sternbergid[muuda | muuda lähteteksti]

Katharina Johanna Wilhelmine loovutas mõisa oma abikaasale, kelle valduses see oli 1795.[7] ja 1816. aastal.[8] Ta läks aga pankrotti ja 1835. aasta mais ostis selle oksjonilt 25 100 hõberubla eest tema tütar Anna, kes oli kindral von Stryki lesk. 1. mail 1836 pantis ta selle 31 000 hõberubla eest Albert Magnus Dorsetile (1806−?), kes loovutas selle 16. detsembril 1839 32 417 rubla eest Loudonitele.[9]

Loudoni suguvõsa vapp

Loudonid 1839−1920[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa pandivaldajaks sai kapten vabahärra Karl Engelbrecht Philibert von Loudon (1819−1867), kelle nimele see kirjutati päriseks 19. septembril 1844. Pärast tema surma langetas Liivimaa õuekohus 10. novembril 1868 otsuse, millega mõis kirjutati tema ja tema abikaasa Emma Karoline Veronika (sündinud Erasmus) (1817−1893) testamendi alusel nende laste ühisomandiks; lesele jäi eluaegne kasutusõigus. Pärijad sõlmisid 20. augustil 1879 varajagamislepingu, millega mõisa omanikuks sai vabaproua Mathilde Adelheid von Stackelberg (sündinud vabapreili von Loudon) (1845−1887).[10] 1892. aastal oli see tema pärijate nimel.[11] Seejärel sai omanikuks tema vend vabahärra Victor Gideon von Loudon (1844−1898).[12] Tema pärijad olid valdajad 1900. aastal.[13] 1905. aastal päris mõisa poeg vabahärra Harald Georg Gideon von Loudon (1876−1959), kes oli valdaja veel 1908. aastal.[14] Loudonitelt võõrandati mõis maareformi käigus 1920. aastal.

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal seitse ja 1/8 adramaad, sellele allus 160 mees- ja 158 naishinge.[15] Aastal 1688 oli mõisa suurus kuus ja 1/8 adramaad. Aastal 1734 oli adramaid neli ja 1/8, aastal 1757 aga keheksa ja 1/8. Aastal 1823 oli mõisa suurus viis ja 19/20 adramaad.[16] Ka aastal 1832 oli mõisal adramaid viis ja 19/20, aastal 1881 aga kolm ja 52/80, lisaks oli kuus ja 36/80 adramaad talumaa.[17]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisasüda on suur, kuid nõukogude perioodil on seda väga palju muudetud. Peahoone ei ole säilinud. Kõrvalhoonetest on alles tellistest töölistemaja, kus praegu asub kauplus. Veel asub seal gooti avadega majandushoone, mis on kas ait või meierei. Mõisasse viib mitu uhket alleed.[18]

Varia[muuda | muuda lähteteksti]

Viimane omanik vabahärra Harald Georg Gideon von Loudon (1876−1959) oli ornitoloog. XX sajandi alguses asus mõisas tema kollektsioon.[19]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 357.
  2. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 143.
  3. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 357.
  4. ↑ EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 124.
  5. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 143.
  6. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 143.
  7. ↑ LVVA, f. 199, n. 1, s. 256, L 2p.
  8. ↑ LVVA, f. 199, n. 1, s. 256, L 36p.
  9. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 143.
  10. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 143-144.
  11. ↑ Kröger, Alexander Wilhelm. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga: 1892, lk 26.
  12. ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 856.
  13. ↑ Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900, lk 38.
  14. ↑ Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909, veerg 338-339.
  15. ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 241.
  16. ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 115.
  17. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 137.
  18. ↑ Sakk, Ivar]]. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006, lk 68.
  19. ↑ Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909, veerg 338-339.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 357.
  • Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836. Lk 118−119 [1].
  • Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909. Veerg 338−339.
  • Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 68.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 143−144.
Astijärve kirik

Kirik: Astijärve kirik
Mõisad: Astijärve kirikumõis | Astijärve mõis | Baloži mõis | Briede mõis | Dūre mõis | Ēķini mõis | Jaunburtnieki mõis | Labrenči mõis | Lizdēni mõis | Luteri mõis | Rantsna mõis | Rūte mõis | Sauļi mõis | Seķi mõis | Svenne mõis | Zvārte mõis

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lizdēni_mõis&oldid=6379915"