Labrenči mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Labrenči mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903)

Labrenči mõis (saksa keeles Labrentz, ka Labbrenz, läti keeles Labrenču muiža) oli rüütlimõis, hiljem Sauļi kõrvalmõis Liivimaal Volmari kreisis Astijärve kihelkonnas. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisasüda Burtnieki piirkonnas Rencēni vallas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1654 pantis Libbert Pfeil selle Sauļi mõisast eraldatud mõisa 800 marga eest Gabriel Brandesele. Too maksis veel samal aastal Libbertile 900 marka juurde ja sai mõisa pärisomanikuks. Aastal 1680 omandas mõisa advokaat Gottlieb Jahny. Aastal 1723 oli mõisa omanikuks Libbert Pfeili järeltulija Karl Gustav von Patkull (1686−1750), kes selle Quistide suguvõsale loovutas. Aastal 1774 müüs Paul Wilhelm von Völckersahm mõisa 15 259 taalri eest vabahärra Gustav Wilhelm von Fersenile, kes selle samal aastal sama hinna eest Adrian Balthasar von Hagemeisterile (1744−1790) edasi müüs. Järgmine omanik oli George Heinrich von Loudon, kes mõisa aastal 1781 Gustav Wilhelm von Strohkirchile (1747−1825) 16 000 taalri eest edasi müüs. Tolle lesk müüs mõisa aastal 1790 sama raha eest Johann Georg Gustav von Reusnerile (1747−1825). Tolle poeg pantis aastal 1807 mõisa 22 000 taalri eest George Friedrich von Bruiningkile (1780−1845), ent hiljem ostis selle taas välja. Aastal 1819 pantis ta mõisa taas 17 500 rubla eest Anton Johann von Engelhardtile.[1]

Aastal 1821 ostis mõisa pandiõigused 19 000 rubla eest Dorothea Maria Palmzweig (sündinud von Nolde), kes aastal 1821 ka mõisa täieõiguslikuks omanikuks sai. Aastal 1836 pantis ta mõisa 19 000 rubla eest Friedrich Magnus von Engelhardtile, kes aastal 1840 mõisa 23 550 rubla eest Paul Salomon Faberile (1798−1875) loovutas. See omakorda loovutas aastal 1843 mõisa 25 000 rubla eest Hollandi konsulile Johann Friedrich von Schroederile (1800−1880).[2] Sajandi lõpul läks mõis Loudoni suguvõsa valdusse. Viimane omanik oli vabahärra Harald von Loudon.

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 4 ja 3/8 adramaad, mõisale allus 72 mees- ja 88 naishinge.[3] Aastal 1641 oli mõisa suurus (sel aastal koos Sauļi mõisaga) 8 ja 1/2 adramaad, aastal 1688 aga 3 ja 1/8 adramaad. Aastal 1734 oli adramaid 2 ja 7/8, aastal 1757 aga 4 ja 3/8. Aastal 1823 oli mõisa suurus 2 ja 19/20 adramaad.[4] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 2 ja 13/20, aastal 1881 aga 2 ja 6/80, lisaks allus mõisale 3 ja 65/80 adramaad mõisadele kuuluvate talude valduses.[5]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale kaks karjamõisa: Mahlenhof ja Semmgall.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836., lk 118.
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 142-143.
  3. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 241.
  4. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 115.
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 137.