Sauļi mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sauļi mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 85
Sauļi mõisa härrastemaja

Sauļi mõis (saksa keeles Saulhof, läti keeles Sauļu muiža) oli rüütlimõis (fideikomiss) Liivimaal Volmari kreisis Astijärve kihelkonnas. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisasüda Valmiera piirkonnas Rencēni vallas Sauļis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sauļi ja Labrenči mõisa alad kuulusid kunagi Thomas Owerhagenile. 1549. aastal läänistas Johann von der Recke mõisa Valentin Hahnile. Poola kuningas Zygmunt II August kinnitas tema omandiõigust 1567. aastal ja lisas tema valdustele pool adramaad koos kõrtsiga. Selle valduse päris koos Lizdēni mõisaga tema poeg Libbert Hahn. Kuna viimase pojad jäi truuks Poola kuningale, langes Lizdēni XVII sajandi algul Rootsi kuninga kätte. Gustav II Adolf kinnitas 15. mail 1632 valdusõigust Norrköpingi otsuseõiguse alusel tema väimeestele kapral Johann von Wahlenile ja lipnik Heinrich Pfeilile. Nad jagasid valdused omavahel ära ja Sauļi omanikuks sai Pfeil. Pärast tema surma pärisid selle tema pojad.[1]

Sauļi päris Heinrichi vanem poeg, noorem poeg Libbert päris aga Sauļist eraldatud Labrenči mõisa. Et aga Libberti vend suri lastetuna, sai Libbertist 1654. aastal ka Sauļi omanik. 1736. aastal said mõisate restitutsiooni käigus Sauļi enda valdusse kapten Carl Gustav Pfeil ja tema õde Johanna Maria Drath. Carl Gustavi tütar abiellus 1757. aastal Carl Gideon Laudohniga, edaspidi kuulus mõis nende järeltulijatele.[2] Viimane omanik oli vabahärra Harald von Loudon.

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 2 ja 7/8 adramaad, sellele allus 55 mees- ja 71 naishinge.[3] 1641. aastal oli mõisa suurus (sel aastal koos Labrenči mõisaga) 8 ja 1/2 adramaad, 1688. aastal aga kolm adramaad. 1734. aastal oli adramaid 2 ja 3/8, 1757. aastal aga 3 ja 1/8. 1823. aastal oli mõisa suurus 2 ja 9/20 adramaad.[4] 1832. aastal oli mõisal adramaad 2 ja 9/10, 1881. aastal aga 2 ja 3/80, lisaks allus mõisale 3 ja 64/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 143.
  2. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836., lk 117-118.
  3. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 241.
  4. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 115.
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 137.