Ilja Ehrenburg

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ilja Ehrenburg 1925. aastal
Ilja Ehrenburg 1959. aastal

Ilja Grigorjevitš Ehrenburg (Илья Григорьевич Эренбург; 14. (26.) jaanuar 1891 Kiiev – 31. august 1967 Moskva) oli Nõukogude kirjanik, ajakirjanik, revolutsionäär, sõjakorrespondent ja ühiskonnategelane. Elas aastatel 19081917 ja 19211940 emigratsioonis, 1940 . aastal naasis Nõukogude Liitu.[1] Sajakonna teose autorina kuulub Ehrenburg Nõukogude Liidu kõige viljakamate ja tähelepanuväärsemate kirjanike hulka.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastad 1891–1907[muuda | muuda lähteteksti]

Ilja Ehrenburg sündis juudi päritolu pere neljanda lapse ja ainukese pojana. 1895. aastal kolis pere Moskvasse, kus pereisa sai õllevabriku direktoriks. Ehrenburg õppis 1901. aastast Moskva 1. Gümnaasiumis koos Nikolai Buhhariniga. Võttis osa 1905. aasta revolutsiooni sündmustest sotsialistide-demokraatide toetajana, kuid ise Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP, asutatud 1898 aastal) liikmeks ei astunud. 1907. aastal arvati ta kuuenda klassi õpilasena koolist välja.

Aastad 1908–1939[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast arreteerimist jaanuaris 1908 viibis ta pool aastat vanglas, kuid vabastati enne kohtuistungit. Isa kaasabil sai ta kautsjoni vastu loa sõita välismaale ravile. Ilja Ehrenburg sõitis Prantsusmaale, kus elas üle 8 aasta ega tegelnud poliitikaga. Pariisis alustas ta kirjanduslikku tegevust kunstnike-modernistide ringis. Ta tutvus Amedeo Modigliani, Pablo Picasso ja teiste tuntud isikutega. 19141917 oli vene ajalehtedele läänerinde kirjasaatjaks.

Suvel 1917 saabus tagasi Venemaale. Bolševike võitu suhtus eitavalt ning avaldas selleteemalist publitsistikat. Asus sügisel 1918 Kiievisse, kus elas üle mitu võimuvahetust. Ilja Ehrenburg abiellus 1919. aasta suvel oma kauge sugulase Ljubov Kozintsovaga. Seejärel elas Koktebelis, Rostovis Doni ääres, Krimmis ning Punase Risti esindajana Tbilisis. Hankinud perele passid, sõitis ta 1920. aasta oktoobris Moskvasse, kuid arreteeriti varsti orderi alusel, mille oli väljastanud Genrihh Jagoda. Vabastati siiski juba kolme päeva pärast Nikolai Buhharini vahelesegamise tõttu, kes korraldas seejärel talle riigist väljasõiduloa saamise. Märtsis 1921 saabus Ehrenburg koos naisega Pariisi.[2]

Elades Berliinis aastatel 19211924, avaldab ta oma esimese romaani "Julio Jurenito", mis kujutab läbinägelikult ja illusioonideta 20. sajandi algupoole Venemaa ja Euroopa ühiskondlik-kultuurilisi olusid ja suundumusi. Asunud peagi elama Pariisi, lähenes Ehrenburg prantsuse ühiskonna vasakpoolsetele ringkondadele ning alustas kaastööde tegemist nõukogude pressile. Oma teostes oli nii kodanliku kui nõukogude ühiskonna kriitiline. Järgneval kümnekonnal aastal reisis mööda paljusid Euroopa riike ning käis mitmel korral ka Nõukogude Liidus. Alates 1931. aastast muutuvad tema publikatsioonid nõukogudemeelsemaks, usuga "inimese helgesse tulevikku". Nikolai Buhharini ettepanekul sai temast 1932. aastal ajalehe Izvestija alaline korrespondent Pariisis, kus ta kirjutas artikleid varjunime all.[3] Samal aastal esines kõnega nõukogude kirjanike esimesel kongressil Moskvas. Tema publitsistiannet kasutas nõukogude propaganda ära, loomaks välismaal soodsat pilti Nõukogude Liidu ühiskonnast ja elulaadist.

Pärast Hitleri võimuletulekut alustas natsismivastaste artiklite ja esseede kirjutamist. Hispaania kodusõja ajal (19361939) tegutses Izvestija sõjalise korrespondendina. Kuna ta ei viibinud alaliselt Nõukogude Liidus, õnnestus Ehrenburgil "rahvavaenlaste" represseerimise kampaaniast kõrvale jääda. Sellegipoolest viibis ta detsembrist 1937 kuni aprillini 1938 Moskvas, kus toimus parempoolse trotskistliku bloki (kus üks süüdistatav oli tema sõber Nikolai Buhharin) kohtuprotsess, kuid keeldus sellest kirjutamast. Sel ajal võeti talt ära välispass, mis tegi Hispaaniasse naasmise võimatuks. Pass tagastati peale seda, kui Ehrenburg oli kahel korral pöördunud Stalini poole. Vabariiklaste kaotuse järel Hispaania kodusõjas asus taas elama Pariisi ning pärast Prantsusmaa okupeerimist Saksa vägede poolt varjas end NSV Liidu saatkonnas.

Aastad 1940–1945[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta juulis saabus Ilja Ehrenburg koos naisega Moskvasse, kus seejärel avaldas romaani "Pariisi langemine", kirjeldades teise maailmasõja alguses toimunud Prantsusmaa hävingu põhjusi sõjas Saksamaaga. Fašismivastase suunitluse tõttu tekkis selle romaani avaldamisega NSV Liidus raskusi (avaldati alles 1942 aastal). Pärast Saksa vägede tungimist NSV Liitu alustas tööd korrespondendina ajalehele Krasnaja Zvezda ja Nõukogude Informatsioonibüroole, kirjutades sõjaaastatel ligi 1500 propagandistlikku saksavastast artiklit, millega sai kuulsaks üle riigi.[4] 1942. aastal liitus ta Moskvas asutatud Juudi Antifašistliku Komiteega ning asus holokausti materjalide ja dokumentide põhjal koostama kogumikku "Must Raamat". Ehrenburg sai NSV Liidus tuntuks ka populaarse sõnaühendi Võidupäev ("День Победы") autorina, kasutades seda oma artiklis 1941. aasta detsembris, kui toimus Moskva lahingus Punaarmee vastupealetung.

Ilja Ehrenburg ja Konstantin Simonov olid loosungi "Tapa sakslast!" autorid, mida kasutati laialdaselt plakatitel. Lendlehtedel trükiti tsitaate Ehrenburgi artiklist "Tapa!". Selle aja Nõukogude ajalehtedes avaldati nende loosungite toetuseks eraldi rubriigid vastavate pealkirjadega (näiteks "Kas oled juba sakslase tapnud?"). Adolf Hitler andis isiklikult käsu Ehrenburg kinni püüda ja üles puua, nimetades teda 1945. aasta jaanuaris Saksamaa kõige kurjemaks vaenlaseks.[4] Saksa propagandas sai kirjanik nime "Stalini kodune juut". Aprillis 1945, Saksamaal toimunud lahingute ajal, vähendas Nõukogude sõjaline juhtkond oluliselt selliste artiklite ilmumist, kuna Punaarmeed sooviti näidata Euroopa ja saksa rahva natsismist vabastajana.

Aastad 1946–1967[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjajärgsetel aastatel avaldas Ehrenburg romaanid "Torm" (19461947) ja "Üheksas laine" (1950) ning jätkas kogumiku "Must raamat" koostamist, mille avaldamine keelati nõukogude juhtkonna poolt. 1948. aastal ilmus ajakirjanduses võimude ülesandel tema artikkel "Kinoprovokaatorid", vastuseks Hollywoodis toodetud filmile "Raudne eesriie", mis oli tehtud ülejooksnud GRU šifreerija Igor Guzenko poolt saadud andmete ja materjalide alusel nõukogude spionaaži kohta lääneriikides.

1953. aastal Stalini algatatud "arstide süüasja" käigus fabritseeriti "Kiri ajalehe Pravda toimetusse", millele pidi alla kirjutama mitukümmend silmapaistvat juuti. Kiri õigustas kaudselt juutide küüditamist kaugematesse piirkondadesse ning andis hinnangu Iisraeli valitsuse tegevusele. Ehrenbugile tehti ettepanek lisada ka oma allkiri, kuid ta keeldus ning koostas eraldi kirja Stalinile, kus tõi välja omapoolsed seisukohad juutide assimilatsiooni kohta Nõukogude Liidus ning seisukoha, et kiri teeb korvamatut kahju "rahuliikumisele". Stalin muutis seepeale oma kirja, kuid kumbagi neist ei publitseeritud, aga nad tekitasid kuuldusi elanikkonna hulgas.[5] Oma memuaaride raamatus tunnistab Ehrenburg, et tal ei olnud mingeid privileege Stalini juures, ta oli samasugune "mutrike" nagu tema lugejad ning asjade käiku ei otsustanud tema kiri, vaid saatus (Stalini surm).[6]

1954. aastal kirjutas Ehrenburg teose "Sula", milles puudus küll tõsine kriitika stalinliku režiimi suhtes, kuid selle alusel sai see Nõukogude ajaloo periood nimetuseks "Hruštšovi sula". 1956. aastal korraldati tema eestvedamisel Pablo Picasso tööde näitus Moskvas. Avangardistide kurikuulsal näitusel Moskva Maneežis detsembris 1962 vaidles Ehrenburg avalikult Nikita Hruštšoviga, kaitstes kunstnikke. Selle eest sai ta karmi kriitika osaliseks ning teoste väljaandmine lõpetati mõneks ajaks. 1950. aastate lõpus alustas Ehrenburg tööd mälestuste raamatuga "Inimesed. Aastad. Elu", mis avaldati 1960. aastatel ning koosnes kuuest osast; seitsmes osa (lõpetamata) ilmus alles 1987. aastal. Teos omas suurt populaarsust nõukogude intelligentsi hulgas. Mälestuste avaldamine toimus vastasseisus toimetajate ja tsensoritega. Ehrenburg ei eitanud oma raamatu subjektiivsust, kuid kaitses õigust inimeste ja sündmuste subjektiivsele hindamisele. 1966. aastal kirjutas teiste tuntud isikute hulgas alla kirjale, mis oli suunatud Stalini rehabiliteerimise vastu.[7]

Ilja Ehrenburg suri 31. augustil 1967. aastal pärast pikka haigust südamelihase infarkti. Tema matustel osales ligi 15 000 inimest. Ta maeti Moskva Novodevitšje kalmistule.

Autasud ja preemiad[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Tsitaate[muuda | muuda lähteteksti]

Ilja Ehrenburgile kuulub fraas: "Näha Pariisi ja surra".

Tsitaat romaanist "Julio Jurenito": "Hakata kõndima ammu läbiuuritud aias, rajalt rajale, sügavmõtteline ilme näos ja taimemääraja käes? Ainult hullates, asja eest teist taga peenralt peenrale karates ja mõeldes samal ajal pooleli jäänud suudlusele või vahukoorele võib mõne senitundmatu õie leida."

Ilja Ehrenburg ajalehes Krasnaja Zvezda (Красная Звезда) 11. aprillil 1945:

"Tapke! Tapke! Pole olemas niisugust kuritegu, milles pole süüdi sakslased, ei elavad ega need, kes veel sündimata. Täitke seltsimees Stalini käsku ja trampige fašistlik elajas surnuks tema enda koopas. Murdke vägivallaga saksa naiste rassistlik kõrkus. Võtke neid seaduspärase saagina. Tapke, vaprad edasitormavad punaväelased."

"Tapke nad! Saksamaal pole keegi süütu. Ei elav ega alles sündimata. Järgige seltsimees Stalini sõnu ja purustage fašistlik koletis tema enda koopas. Murdke saksa naiste rassiuhkus! Võtke nad seaduslikuks sõjasaagiks! Võiduka Punaarmee vahvad sõdurid, tapke nad!"

Eesti keelde tõlgitud teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Suur Nõukogude Entsüklopeedia 3. trükk 1969–1978.
  2. [1] ИЛЬЯ ​ЭРЕНБУРГ И СПЕЦСЛУЖБЫ (РОССИЯ, ФРАНЦИЯ, СССР. 1907—1953 Boris Frezinski.
  3. Илья Эренбург. «Люди, годы, жизнь». Часть IV
  4. 4,0 4,1 Илья Григорьевич Эренбург // Энциклопедия для детей. Часть вторая (XX век). Boris Frezinski
  5. К проблеме депортации советских евреев в Сибирь в 1953 году // «Вестник» #6(239), 14 марта 2000
  6. Эренбург, Илья. Собрание сочинений в девяти томах. Книги четвёртая, пятая, шестая.- М.: 1967.
  7. ПИСЬМО 25-ТИ ДЕЯТЕЛЕЙ СОВЕТСКОЙ НАУКИ, ЛИТЕРАТУРЫ И ИСКУССТВА Л.И.БРЕЖНЕВУ ПРОТИВ РЕАБИЛИТАЦИИ И.В.СТАЛИНА

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]