Kommunistlik riik

Allikas: Vikipeedia

Kommunistlik riik on kommunistliku partei ainuvõimu all olev riik.

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Nimetus kommunistlik riik on vastuoluline. Enamik neid riike ei nimetanud endid ise kommunistlikeks, vaid sotsialistlikeks riikideks, kuna vastavalt marksismiteooriale pidi kommunism saabuma alles hiljem. Termin läks käibele lääneriikides mittemarksistide hulgas, kes marksismi ei tundnud või ei võtnud seda tõsiselt.

Teke[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene kommunistlik riik oli Nõukogude Venemaa (1922. aastast nimega Nõukogude Liit), mis sai alguse kommunistide (bolševike) vägivaldsest võimuhaaramisest (oktoobrirevolutsioonist) 1917. aastal. Enamik järgmisi kommunistlikke riike tekkis Nõukogude ekspansioonipoliitika ja otsese sõjalise sekkumise tulemusena.

Ühisjooni[muuda | muuda lähteteksti]

Diktatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kommunistlik riik on üldreeglina totaalne riik. Kõik teised poliitilised parteid ja organisatsioonid likvideeritakse või allutatakse kommunistliku partei täielikule kontrollile. Eksisteerisid nn. rahvarinded, kuhu kuulus kommunistlik partei ja ka mõned teised parteid, et jätta mulje mitmeparteilisusest, kuid tegelikult pidid teised parteid oma eksistentsi kestmiseks tunnustama kommunistliku partei juhtrolli. Riigi valitsemine toimub partei diktatuuri alusel. Kommunistliku partei ladvikust kujuneb välja valitsev eliit; partei juhist saab faktiline riigipea ja diktaator.

Vabaduste piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

Valimised jm demokraatlikud institutsioonid kaotatakse või muudetakse farsiks. Ajakirjandus, massimeedia, trükisõna, kunstilooming allutatakse tsensuurile.

Käsumajandus[muuda | muuda lähteteksti]

Majandus riigistatakse ning seda juhitakse käsumajanduse korras, partei diktaadi kohaselt. Eraomand ja ettevõtlus likvideeritakse ja keelustatakse. Välismajanduslikes suhetes eelistatakse autarkiat.

Militarism[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaväe kõrgem juhtkond kujuneb üheks privilegeeritud seisuseks. Relvastuse arendamisel on peatähelepanu ründerelvastusel. Majandusharudest eelistatakse sõjatööstuse vajadusi: rasketööstust, metallurgiat, energeetikat. Pärast II maailmasõda pälvib erilist tähelepanu tuumaenergeetika ja raketitehnoloogia.

Agressiivne välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Välispoliitika on reeglina endassetõmbunud, usaldamatu ja agressiivne. Mittekommunistlikke riike peetakse vaenlasteks. Sageli ei usaldata ka teisi kommunistlikke riike.

Sotsiaalsed hüved[muuda | muuda lähteteksti]

Tasuta haridus ja arstiabi ning riiklikud pensionid tagatakse kõigile.

Kommunistlikke riike[muuda | muuda lähteteksti]

Loetletud maade tähestikulises järjekorras. Sulgudes järgneb riigi või riigi osa nimi kommunistliku režiimi ajal ning režiimi kehtimise aastad.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]