Töö (marksism)

Allikas: Vikipeedia

Töö käsitlus marksismis kuulub eeskätt poliitilisse ökonoomiasse, nagu see on esitatud Karl Marxi "Kapitalis". Marx ja Engels on tööd käsitlenud ka filosoofilisest ja sotsioloogilisest aspektist ning inimese evolutsiooni seisukohast.

"Kapitali" I köite 5. peatükis määratleb Marx tööd nii: "Töö on kõigepealt inimese ja looduse vaheline protsess, milles inimene vahendab, reguleerib ja kontrollib oma ainevahetust loodusega omaenese tööga. Ta astub loodusainele endale vastu loodusjõuna. Tema ihulikkuse (Leiblichkeit) juurde kuuluvad loodusjõud, käed ja jalad, pea ja käsi, paneb ta liikuma, et omastada endale loodusainet kujul, mis on tema enda elu jaoks kasutamiskõlblik. Mõjutades selle liikumise läbi temast väljaspool olevat loodust ning seda muutes, muudab ta ühtlasi omaenda loomust (Natur). Ta arendab endas uinuvaid potentse ja allutab nende potentside jõudude mängu omaenese võimule (Botmäßigkeit)."

Konkreetne töö[muuda | muuda lähteteksti]

Töötavate inimeste tegevus on alati konkreetne ning nad teevad sihipärast konkreetset tööd (konkreetset kasulikku tööd). Konkreetse töö vorm ja sisu on lõputult mitmekesine, olenedes konkreetse inimese võimetest, vilumustest ja vajadustest. Töötav indiviid määrab vastavalt oma eesmärkidele, millist konkreetset tööd tal tuleb teha.

Konkreetne töö nõuab inimeselt oma tööjõu (seega ühtlasi elava töö) panustamist, teiselt poolt aga vajalike töövahendite kujul asjastatud tööd.

Ühiskonnas, kus toimub kaubatootmine, tekivad töö käigus kulud, mis tulenevad töövahendite kasutamisest ja töötlemisest. See-eest aga saab töö tegijast konkreetse töö produkti omanik. Töö produktil on tarbimisväärtus, mis ei sõltu kuludest ega turuhinnast.

Marx kirjutab "Kapitali" esimese köite 1. peatükis: "Tarbimisväärtuste kujundajana, kasuliku tööna, on töö seega kõikidest ühiskonnavormidest sõltumatu inimese eksistentsitingimus, igavene looduslik paratamatus, et vahendada inimese ja looduse vahelist ainevahetust, s.o inimese elu."

Abstraktne töö[muuda | muuda lähteteksti]

Marxi järgi on kaupadena esineval tööl kaksikiseloom. Kauba tarbimisväärtus, mis on loodud konkreetse tööga, on küll selle kauba mahamüümise põhieeldus, kuid ei ütle veel midagi vahetusväärtuse kohta. Tööväärtusteooria järgi sõltub siiski ka kauba vahetusväärtus primaarselt sellele kulutatud tööst. Seetõttu võttis Marx kasutusele abstraktse töö mõiste.

Ta kirjutab "Kapitali" I köite 1. peatükis: "Igasugune töö on ühest küljest inimtööjõu kulutamine füsioloogilises mõttes, ja selle võrdse inimliku või abstraktselt inimliku tööjõuna moodustab ta kaubaväärtuse. (...) Igasugune töö on teisest küljest inimtööjõu kulutamine erilises sihipärases (zweckbestimmter) vormis, ja selle konkreetse kasuliku tööna toodab ta tarbimisväärtusi."

Võõrandunud töö[muuda | muuda lähteteksti]

Teoses "Poliitilise ökonoomia kriitikast" ütleb Marx, et kapitalistlike tootmissuhete tingimustes on kahekordselt vabad palgatöölised sunnitud müüma oma tööjõudu tootmisvahendite omanikele. Sellega muutub tööjõud kaubaks. Tööjõu hind ehk töötasu kujuneb turul vastavalt nõudlusele ja pakkumisele. Palgatöölise konkreetne töö muutub seeläbi võõrandunud tööks. Palgast sõltuva inimese võõrandunud töö primaarne eesmärk on töötasu (raha). Seetõttu huvitab palgatöölist töö produktide väärtussisaldus, mis avaldub toodetud kaupade kvaliteedis, kuludes ja hindades, õigupoolest ainult palga tagatuse ja töökoha säilitamise aspektist.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]