Urmas Sisask
| Urmas Sisask | |
|---|---|
 Urmas Sisask 2011. aastal teadus.ee suvekoolis | |
| Sünninimi | Urmas Sisask |
| Sündinud | 9. september 1960 |
| Surnud | 17. detsember 2022 (62-aastaselt) |
| Päritolu | Eesti |
| Elukutse | helilooja |
Urmas Sisask (9. september 1960 Rapla – 17. detsember 2022)[1] oli eesti helilooja.
Urmas Sisask õppis kompositsiooni Tallinna Muusikakeskkoolis Anatoli Garšneki, René Eespere ja Mati Kuulbergi juhendamisel. 1985 lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi.
Sisask on töötanud muusikaõpetaja ja koorijuhina Jänedal.
Tema looming on inspireeritud astronoomiast. Ta on loonud ka filmi- ja teatrimuusikat.
2005. aastal nomineeriti Eesti Filharmoonia kammerkoori plaat "Baltic Voices 2" Grammy auhinnale parima koorisalvestise kategoorias. Sellel plaadil kõlas muu hulgas ka Urmas Sisaski looming.[2]
Ta oli 2001–2010 Reformierakonna liige.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Tähistaeva tsükkel" (1980–1987)
- Gloria Patri (1988)
- "Plejaadid" (1989)
- "Linnutee galaktika" (1990)
- "Andromeda galaktika" (1991)
- "Jõuluoratoorium" (1992)
- Magnificat
- Missa Nr. 1
- "Sümbiootiline Sümfoonia"
- Komeet Hyakutake
- Ave Sol
- Missa Nr. 4 op. 46: "Jõulumissa"
- "Põhjanael"
- Veni Sancte Spiritus
- Benedictio
- "Leoniidid" (2001)
- "Pro Patria" (2003)
- Sümfoonia Nr. 3 (2007)
- "Veni Creator Spiritus" (2008)
- Missa Nr. 5
- "Oremus"
- "Gloria Patri 2" (2022)[3]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1991 Eesti Vabariigi kultuuripreemia ("Missa" ja kooritsükkel "Gloria Patri")
- 2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk[4]
- 2001 Järvamaa vapimärk
- 2004 stipendium "Ela ja sära"
- 2004 Eesti Muusika Päevade preemia ("Tuhala lood")
- 2010 aasta muusik
- 2010 Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia (universumi armastuse vahendamise eest)
- 2020 Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia (omanäolise, kõiksusest inspireeritud loomingu eest)
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema õde on laulja Siiri Sisask. Õe sõnul oli Urmas seltskondlik.
Urmase üks sõpradest on Egmont Välja.
Urmas tegi omale teleskoobi. Materjalideks kasutas tapeedirulli ja prilliläätseid.
Urmase ärasaatmine toimub 28. detsembril Tallinna Jaani kirikus.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Suri helilooja Urmas Sisask". ERR. 17. detsember 2022. Vaadatud 17. detsembril 2022.
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk 362
- ↑ 3,0 3,1 Jaanus Hämarsoo (22. detsember 2022). "Siiri Sisask varalahkunud vennast: Urmas ütles, et teab, kus on tema kodu. Sinna ta nüüd teel ongi". Kroonika. Vaadatud 22. detsembril 2022.
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3563
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Urmas Sisask Eesti Muusika Infokeskus
- Jüri Aarma. "Urmas Sisask: Taevas on parim allikas" Maaleht, 13. august 2010
- Intervjuu Jüri Aarmale, Tähelaev, ETV, 9. jaanuar 2011
- https://www.facebook.com/urmassisask/