Tamsalu mõis

Tamsalu mõis (saksa keeles Tamsal) oli rüütlimõis Ambla kihelkonnas Järvamaal^[1].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisast on teateid aastast 1512^[2]. 1512. aastal läänistas Liivimaa ordu maameister Wolter von Plettenberg selle Wolmar Fircksile. 1517. aastal müüs Degener von Gylsen Einmanni mõisa koos kahe külaga Kyrkuta (Kerguta) ja Kadokylla Wolmar Vyrkesile (Fricks). 1551. aastal jagasid vennad Christoph, Wolmar, Johann, Robert ja Berthel Virckes omavahel Einmanni mõisa ja kõik isa pärandiga kaasnevad külad ning loovutasid selle vend Johannile. 1566. aastal kuulus arvatavalt koht, tookordse nimega Tamson, Einmanni mõisa külge ja selle omanik oli Johann Fircks (Virkes).

28. veebruaril 1587 müüs Johann Fricks Tamsalu Hans Lübeckerile, kellelt päris selle Christopher Burmeister. Rootsi kuninganna Kristiina kinnitas Tamsalu mõisa kuulumist ooberstleitnant Christof Burmeisterile. 1686. aastal pantis Christopher Buhrmeisteri väimees kapten Christoph Magnus Berg Tamsalu mõisa Gerd Georg Wittele. 1692. aastal loovutas Gert Georg Witte pandi ja lisaks Ramma küla Otto von Rehbinderile, kes omakorda varsti loovutas need Tallinna kaupmehele Claus Johann Nottbeckile (1689–1735).

1736. aastal Tallinna rae raehärra Claus Johan Nottbecki pärijad müüsid mõisa lesestunud kontradmiraliprouale Agneta Gosslerile (sünd von Burchard). Agneta Goslerilt päris Moe ja Tamsalu mõisa Ambla kihelkonnas tema tütar Catharina Dorothea von Karketteli (genannt Halliborton) (sünd Gosler) (surn. 1753) ja siis 1762. aastal tema tütar Dorothea Helena von Karkettel (genannt Halliborten). Dorothea Helena Karkettel (surn. 1773) pärijad olid tema alaealised kolm tütart Anna Justina, Agneta Dorothea ja Margaretha Helena von Wengen gen Lambsdorff, pärijate eestkostjad müüsid Moe ja Tamsalu mõisa assessor Arend Wilhelm von Taubele.

1782. aastal pandi Arend Wilhelm von Taubele kuulunud mõisad avalikule müügile, need omandas maanõunik Jacob Heinrich von Schwengelm, kes 1782. aastal loovutas Moe ja Tamsalu mõisa kindralleitnant Georg Johann von Friesellile. 1802. aastal päris mõisad Georg Johann von Frieselli (surn. 1788) pärija, tema tütar Elisabeth Charlotta von Löwenstern (teise mehe järgi von Wendrich). Elisabeth Charlotta von Wendrich pantis ja 1821. aastal müüs Carl von Vietinghoffile. 1834. aastal müüs leitnant Carl von Vietinghoff Tamsalu mõisa Charlotte von Rehbinderile (sünd von Lantingshausen). Charlotte Margarethe Helene von Rehbinderi (sünd Lantingshausen) (surn. 1840) lapsed müüsid 1843. aastal Tamsalu mõisa kapten Otto von Harpele. 1858. aastal müüs kapten Otto Johann von Harpe mõisa Karl Heinrich von Dehnile, kindraladjutant Karl Heinrich von Dehn müüs 1878. aastal Tamsalu mõisa Johannes von Nottbeckile.

1881. aastal ostis Tamsalu mõisa 30 000 hõberubla eest parun Ludwig Ferdinand von Uexküll-Güldenband. Tema surma järel (24.12.1896) olid mõisa pärijad on tema lesk Elisabeth Katharina von Uexküll-Güldenband (sünd von Reese), kaks poega ja kaks tütart (Konrad Gottschalk Reinhold von Uexküll-Güldenband, Ferdinand (Fred) Wilhelm von Uexküll-Güldenband, Christa Mathilde Luise Stephanie von Uexküll-Güldenband, Antonie Marie Sophie Elisabeth von Uexküll-Güldenband). 1898. aastast elas mõisas aga rentnik parun Moritz von Uexküll-Gyllenband^[3] (1864–1917). 1915. aastal pärijatevahelisel kokkuleppel sai Tamsalu mõisa Stephanie von Uexküll-Güldenband^[4].

Tamsalu mõisale kuulusid ka Sääse (Arkly) ja Händliku karjamõis.

Tamsalu lubjatehas[muuda | muuda lähteteksti]

1880. aastal alustas Tamsalu mõisaomanik parun Ferdinand Ludwig von Uexküll-Güldenband lubjapõletamist kolme maa-ahjuga, 1898–1900 ehitati lubjatehase esimene Hoffmanni tüüpi ja 1910–1913 teine nn Bocki tüüpi ringahi, mille algsest osast on tänapäeval järel varemed. Ferdinand Ludwig von Uexküll-Güldenband suri 1896. aastal, nägemata uute ringahjude valmimist ja lubjatootmise juhtimise võttis üle tema väimees Moritz von Uexküll-Güldenband^[5]. Tamsalu lubjatehas oli Eesti suurim, 1914. aastal töötas tehases 113 töölist. Toodang turustati peamiselt Peterburis.

Mõis riigistati 1919. aasta maareformiga.