Mine sisu juurde

Funktsioon (bioloogia)

Allikas: Vikipeedia

Funktsioon on bioloogias organismi mõne anatoomilise, füsioloogilise või käitumusliku omaduse (tunnuse) otstarve. Viidet funktsioonile kasutatakse selle omaduse seletusena.

Funktsiooni mõiste kriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Funktsiooni mõiste niisugust kasutamist on peetud problemaatiliseks, sest tundub, nagu sellega vihjataks, et funktsioon on saadud üleloomuliku konstrueerija (Jumala) teadliku tegevuse tulemusena. Funktsiooni mõiste kasutajatele on ette heidetud ka vitalismi (erilise "elujõu" eeldamist), ajas tagasi kulgevat põhjuslikkust (tulevased tagajärjed seletavad praegusi tunnuseid), ühitamatust mehhanitsistliku seletusmustriga, mentalismi (vaimu toimimise tarbetut eeldamist) ja empiirilise kontrollimise võimatust.[1]

Osa uurijaid on seisukohal, et Darwini evolutsiooniteooria teeb funktsiooni mõiste ja funktsionaalsed (funktsioonil põhinevad) seletused bioloogias tarbetuks.[1]

Funktsiooni mõiste kasutamine ja selle õigustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud bioloogid ja filosoofid leiavad, et bioloogilised seletused ei saa läbi ilma funktsiooni mõisteta ning etteheited selle kasutamisele ei ole põhjendatud.[1]

Erinevad lähenemised funktsiooni mõistele bioloogias võib Colin Alleni järgi rühmitada teleomentalismiks ja teleonaturalismiks. Teleomentalism mõistab funktsiooni teadliku tegevuse tulemusena. Teleonaturalism tõlgendab funktsiooni mõistet nii, et teadlikku tegevust poleks vaja eeldada.[1]

Teleomentalism

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Teleomentalism

Teleomentalismi sirgjooneline vorm on kreatsionism.[1]

Teine teleonaturalismi variant leiab küll, et funktsiooni mõiste eeldab teadlikku tegevust, ent peavad selle rakendamist bioloogias metafoorseks. Enamasti leiavad nad, et bioloogia saaks läbi ka ilma niisuguse metafoorita.[1]

Teleonaturalism

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Teleonaturalism

Osa teleonaturaliste taandab funktsiooni mõistet kasutavad kirjeldus- ja seletusviisid väljaspool bioloogiat (näiteks küberneetikas ja süsteemiteoorias) kasutatavale kirjeldus- ja seletusmustritele.[1]

Teised taandavad selle bioloogia raames kas nn loomulikele väärtustele (näiteks sellele, mis on konkreetsele isendile või liigile hea) või looduslikule valikule või mõlemale koos.[1]

Taandamine looduslikule valikule

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui funktsiooni mõiste taandatakse looduslikule valikule, siis tunnuse seletust, mis viitab funktsioonile, tõlgendatakse selle tunnuse olemasolu või säilimise kausaalse seletusena loodusliku valiku kaudu.[1]

Mõned autorid käsitlevad eraldi tunnuse ilmumist ja selle säilimist. Osa uurijaid peab funktsiooni seisukohast oluliseks ainult vaadeldava tunnuse neid efekte, mis selle valimisele populatsioonis on kaasa aidanud; teised neid efekte, mis praegu või tulevikus selle säilimisele populatsioonis potentsiaalselt kaasa aitavad.[1]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]