Kilpnäärmehormoonid

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib loomsetest kilpnäärmehormoonidest; sünteetiliste kilpnäärmehormoonide kohta vaata artiklit Kilpnäärmehormoonide preparaadid

Kilpnäärmehormoonid (thyroid hormones) on paljude selgroogsete sisenõrenäärme kilpnäärme follikulaarsete epiteelirakkude (türeotüütide) poolt eritatavate hormoonidetüroksiini (T4) ja trijoodtüroniini (T3) koondnimetus, mille funktsiooniks on organismi hapnikutarbimise ja rakkude ainevahetuse regulatsioon ja neid loetakse elutähtsateks hormoonideks.

Kilpnäärmehormoonide morfoloogia, süntees, funktsioonid, koostis, valgud, ensüümid, molekulid ning rakud millega ta seondub ja millesse toimib ning füsioloogiline aktiivsus võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi ja arenguastmeti.

Kilpnäärmehormoonid sisaldavad rohkelt joodi.

Mida suurem on nende hormoonide sisaldus veres, seda enam suudavad rakud hapnikku ja mitokondrid toitaineid kulutada.

Neil on roll ka reaktiivsete hapniku osakeste tekkes.

Lisaks neile kahele kilpnäärmehormoonile liigitatakse siia vahel ka mitmed pisut nõrgema ja/või antagonistiliku toimega hormoone.

Folliikulite vahel olevad rakud eritavad vereringesse kaltsitoniini, mis mõjutab kaltsiumiainevahetust.

Mao kilpnäärmehormoonid[muuda | muuda lähteteksti]

Madude kilpnäärmehormoone on vähe uuritud, arvatakse et neil reguleerivad hormoonid kasvu, kestamist ja puhkeseisundeid ning paljunemist.

Kilpnäärmehormoonide sisaldus on madudel varieeruv, nii on isaste harilike rästikute ringleva türeoksiini (T4) sisaldus suurim just paljunemisperioodil.[1]

Madudel tehtud türeoidektoomia mõjutab kestamise sagedust nii, et kestamine toimub lühemate ajavahemike tagant. Sagedaste kestamistsüklitega seostatakse seltsilisloomadena peetavatel madudel ka hüpertüreoidismi.

Inimese kilpnäärmehormoonid[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpnäärmehormoonide sünteesiks vajab inimese organism vähemalt 60–70 µg joodi iga päev.

Erituse regulatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpnäärme talitlus allub tänapäevase käsitluse kohaselt hüpotalamusele ja hüpofüüsile.

Hüpotalamuse eritatud türeotropiini vabastajahormoon (türeoliberiin, TSH-RF) siirdub hüpofüüsi värativeenide kaudu adenohüpofüüsi, seondub seal kilpnäärmehormooni retseptoritega ning vabastab üldvereringesse kilpnääret stimuleerivat hormooni (türeotropiin, TSH)[2] (see on hüpotalamuse-hüpofüüsi-kilpnäärme telg).

Muutused hüpotalamuse-hüpofüüsi-kilpnäärme teljel mõjutavad ka naistel hüpotalamus-hüpofüüsi-munasarja telge ning meestel hüpotalamuse-hüpfüüsi-munandite telge, selle täpseid mehhanisme käesolevala ajal ei tunta.

Eritus[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpnäärme folliikulrakud eritavad folliikulite kolloidi türeoglobuliini (valk) ning ensüümi, mis seovad joodi valgus olevatesse türosiinimolekulidesse ja eritavad selle rakuvälisesse depoosse.

Rakuvälisest depoost vabanemiseks kolloid endotsüteeritakse folliikulirakkude poolt ja hormoonid vabastatakse vereringesse.[3]

Füsioloogiline toime[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis trijoodtüroniin.
Next.svg Pikemalt artiklis türoksiin.

Kilpnäärmehormoonide toime on varieeruv: T3 (metaboolselt aktiivne form)

Areneval inimlootel võivad kilpnäärmehormoonid osaleda kesknärvisüsteemi arengus ja toimida neurotransmitterina. [4]

Suurem osa eritatud türoksiinist muutub enne toime avaldumist trijoodtüroksiiniks. Veres on füsioloogilist toimet avaldavate vabade hormoonimolekulide tase üsna madal (lisaks varieeruv): vaba türoksiini on 0,2% ja trijoodtüroniini 0,2%. Kilpnäärmehormoonide toimet iseloomustab mõju aeglus, selleks võib kuluda mitu päeva.

Kilpnäärmehormoonid toimivad mitmete elundite rakkudesse ning on asendamatud pea kõikide keharakkude arengul ja diferentseerumisel.

Nendel hormoonidel on mitmesugused toimed vereringele ja hingamisele ning suguelundite ja piimanäärmete normaalseks arenguks ja talitluseks.[5]

Kilpnäärmehormoonid toimivad mitmete elundite rakkudesse, nad sisenevad sihtrakkudesse ja ühinevad rakutuumaga, säilitades seal osaliselt ribonukleiinhappesünteesi, ribosoomide ja mitokondrite valgusünteesi ja membraanistruktuuride sünteesi.

Hormoonid reguleerivad valkude, rasvade ja süsivesikute ja vitamiinide metabolismi.

Molekulaarmehhanismid[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpnäärmehormooni retseptorid paiknevad eri tüüpi rakkude tuumades.

Talitluse häired[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kilpnäärme patoloogia.

Kilpnäärme talitlushäiretega seostatakse inimestel mitmeid patoloogilisi seisundeid, nagu hüpertüreoos (türoksiinieritus normaalsest 15 korda suurem) ja hüpotüreoos.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. David O. Norris, Kristin H. Lopez, "Hormones and Reproduction of Vertebrates", 3. köide : Reptiles, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19.02.2014) (inglise keeles)
  2. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", 426:2001
  3. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", 424:2001
  4. Dratman MB, Gordon JT., Thyroid hormones as neurotransmitters., Thyroid. detsember 1996;6(6):639-47., veebiversioon (vaadatud 12.03.2015)(inglise keeles)
  5. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", 425:2001

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpnäärme preparaadid

Mutagenesis. juuli 2004 ;19(4):325-30