Geórgios I

Allikas: Vikipeedia
Geórgios I
Sünniaeg 24. detsember 1845
Kopenhaagen
Surmaaeg 18. märts 1913 (67-aastaselt)
Thessaloníki
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Geórgios I (sünninimega Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg; 24. detsember 1845 Kopenhaagen – 18. märts 1913 Thessaloníki) oli hellenite kuningas (Kreeka kuningas) aastatel 1863–1913.

Tulevane kuningas Geórgios sündis Kopenhaagenis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi printsina (1852. aastast Taani prints) ning teda näis ees ootamas karjäär Taani mereväes. 1863. aastal, pärast ebapopulaarse kuninga Otto kukutamist, valis Kreeka Rahvuskogu 17-aastase Taani printsi riigi uueks kuningaks. Teda soovitasid kuningaks ja tema valimist toetasid tollased Euroopa suurjõud: Suurbritannia, Prantsuse keisririik ja Venemaa keisririik. Ta abiellus Vene suurvürstinna Olgaga ning tema õemehed olid kuningas Edward VII ja keiser Aleksander III.

Geórgiose peaaegu 50-aastast valitsemisaega, mis kujunes pikimaks kaasaegse Kreeka ajaloos, iseloomustavad riigi territooriumi laienemine ja mitmed sõjalised konfliktid naabritega. Kuningas Geórgios I mõrvati Thessaloníkis Esimese Balkani sõja ajal, pärast seda kui Kreeka väed olid okupeerinud Makedoonia. Võrreldes Geórgiose pika ametisolekuga, jäid tema järeltulijate valitsemisajad lühikesteks ja ebakindlaiks.

Perekond ja lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Prints Vilhelm ja tema perekond 1862. aastal: (tagumine rida vasakult paremale) vend Frederik, isa Christian ja Vilhelm; (esimene rida vasakult paremale) õde Dagmar, vend Valdemar, ema Louise, õde Thyra, õde Alexandra

Tulevane kuningas sündis Kopenhaagenis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi printsi Christiani (hilisem Taani kuningas Christian IX) ja Hessen-Kasseli maakrahvitari Louise teise pojana. Kuigi tema täisnimi oli prints Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg, oli ta kuni Kreeka kuningaks saamiseni tuntud kui prints Vilhelm.[1] Prints Vilhelmi isapoolne vanavanavanavanaisa oli Tallinnas surnud ja Niguliste kirikusse maetud Eestimaa kindralkuberner ja Holstein-Becki hertsog Peter August Friedrich (1696–1775).

1852. aastal määrati Vilhelmi isa Christian lastetu Taani kuninga Frederik VII troonipärijaks ja tema perekonnaliikmeist said Taani printsid ja printsessid. Vilhelmil oli 2 venda ja 3 õde[1]:

Prints Vilhelmi emakeel oli taani keel ja teine keel inglise keel. Ta õppis ka prantsuse ning saksa keelt.[1] Ta alustas karjääri Taani mereväes ning koos venna Frederikiga võeti ta mereväekadetina teenistusse. Frederiki kirjeldati kui "vaikset ja erakordselt hästi käituvat", aga Vilhelm olevat olnud "elav ja ulakusi täis".[2]

Hellenite kuningaks saamine[muuda | muuda lähteteksti]

1862. oktoobris kukutati Kreeka troonilt kuningas Otto, kes päritolult oli Baieri prints.[3] Kuigi kreeklased eelistasid monarhiat vabariigile, ei soovinud nad uue kuningana näha Otto venda ja määratud troonipärijat Luitpoldi. Osa kreeklasi, kes tahtsid tihedamaid sidemeid tollase mõjukaima suurriigi Suurbritanniaga, soovisid uue kuningana näha prints Alfredi, Edinburghi hertsogit, kes oli kuninganna Victoria teine poeg. Suurbritannia välisminister Lord Palmerston uskus, et kreeklaste käitumine on ajendatud soovist kasvatada oma territooriumi,[4] lootes saada kingituseks Joonia saari, mis olid Briti protektoraat. 1832. aasta Londoni konverentsil oli aga otsustatud, et suurjõudude valitsevad perekonnad ei tohi Kreeka trooni vastu võtta. Pealegi oli plaanile kaljukindlalt vastu kuninganna Victoria. Kreeklased korraldasid siiski rahvahääletuse ja prints Alfred kogus 95% 240 000 häälest,[5] 93 hääletanut soovis vabariiki, 6 soovis kreeklasest kuningat[6] ja ainult 1 hääl anti eelmise kuninga Otto toetuseks[7].[8]

Prints Alfredi väljaarvamisega algasid otsingu uue kandidaadi leidmiseks. Prantslased eelistasid Aumale'i hertsog Henri d'Orleansi, britid käisid välja kuninganna Victoria mehevenna, Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogi Ernst II, samuti Victoria nõo, Leiningeni vürsti Ernst Leopoldi ning Austria ertshertsog Maximiliani. Lõpuks jõudsid kreeklased ja suurjõud üksmeelele Taani prints Vilhelmi osas, kes oli rahvahääletusel saanud vaid 6 häält.[9] 30. märtsil 1863 valis Kreeka Rahvuskogu ta Geórgios I nime all kuningaks. Huvitaval kombel sai ta kuningaks enne oma isa, kes sai Taani kuningaks sama aasta 15. novembril.[10]

Erinevalt Ottost, kes oli valitud kuningaks Rahvuskogu üksmeelse otsusega, mängisid Geórgiose kuningaks saamisel olulisimat rolli välismaised jõud. Samuti ei saanud Geórgios Kreeka kuninga, vaid hoopis hellenite kuninga tiitli.[11]

Tema kroonimistseremoonia toimus 6. juunil 1863 Kopenhaagenis ja seal osales ka Kreeka delegatsioon admiral Konstantínos Kanárise juhtimisel. Frederik VII nimetas Geórgiose Elevandi ordu liikmeks[12] ja üritusel teatati ka, et britid loobuvad vastse kuninga auks Joonia saartest.

Valitsemisaja algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Geórgios I 1864. aastal

17-aastane vastne kuningas reisis esmalt Peterburi, Londonisse ja Pariisi, enne kui suundus Kreeka lipulaeva Hellase pardal 22. oktoobril Toulonist Kreeka suunas. Ta saabus Ateenasse 30. oktoobril 1863,[13] olles maabunud eelmisel päeval Pireuses.[14] Soovides vältida eelkäija vigu, õppis ta kiiresti selgeks kreeka keele.[15] Uut kuningat nähti sageli eraviisiliselt Ateena tänavatel liikumas, samas kui Otto tegemisi oli saatnud alati uhke pidulikkus.[16] Geórgios leidis kuningapaleest eest korratuse, mis oli Otto kiire pagemise tagajärjel tekkinud ning ta lasi 40-aastast paleed korrastada ja parandada.[16] Lisaks soovis vastne kuningas vältida muljet, et ta on oma Taani nõunike mõju all, mistõttu ta saatis Taani tagasi oma onu, prints Juliuse. Krahv Wilhelm Sponneck, samuti kuninga nõunik, saavutas ebapopulaarsuse kui pooldas desarmeerimist ja seadis kahtluse alla kaasaegsete kreeklaste põlvnemise antiikkreeklastest.[17] Ka tema saadeti Taani tagasi.[17]

1864. aasta mais alustas Geórgios ringreisi Peloponnesose poolsaarel, liikudes läbi Kórinthose, Argose, Tripoli, Sparta ja Kalamáta, kust purjetas fregatil Hellas mööda rannikut põhja suunas, saadetuna Briti, Prantsuse ja Vene alustest. Hellas jõudis 6. juunil Korfule, kus Briti ülemkomissar Sir Henry Storks andis Joonia saared pidulikult Kreekale üle.[18]

Vastne kuningas soovis kokku võtta parlamendis pikaleveninud arutelud riigi põhiseaduse osas. 19. oktoobril 1864 saatis ta parlamendile kirja, kus ütles, et ta oli Kreeka krooni vastu võtnud teadmises, et uus põhiseadus peagi valmib ja kui see peagi ei juhtu, on tal vabadus rakendada vajalikke meetmeid. Kirja sõnastuses jätab ebaselgeks, kas kuningas pidas silmas Taani naasmist või isiklikult uue põhiseaduse kehtestamist. Kuna kumbagi varianti ei soovitud, jõudis parlament peagi põhiseaduse osas kokkuleppele.

28. novembril 1864 andis kuningas vande kaitsta uut konstitutsiooni. Värske põhiseaduse alusel moodustati ühekojaline parlament, mille esindajad said otsehääletusel valida kõik täisealised meessoost kodanikud. Riigis kehtestati konstitutsiooniline monarhia. Poliitiline olukord Kreekas kujunes ebastabiilseks ning ajavahemikus 1864–1910 toimusid riigis 21 üldvalimised ning võimul oli 70 erinevat valitsust.[19]

Rahvusvahelistes suhetes hoidis Geórgios tugevaid sidemeid õemehe, Walesi printsi Albertiga, kellelt ta lootis saada abi Türgi valduses olnud Kreeta osas. Alates kuningas Otto valitsusajast oli kreeklaste soov ühendada kõik kreeka alad ühtseks riigiks olnud pinnuks silmas Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kes Krimmi sõja ajal olid okupeerinud Pireuse sadama, et maha suruda Kreeka irredentismilminguid.[20] Kreeta ülestõusu ajal (1866–1869) pöördus Walesi prints Suurbritannia välissekretäri Lord Derby poole palvega sekkuda Kreeka nimel Kreetal toimuvasse.[21] Suurriigid siiski otsustasid mitte sekkuda ja Türgi surus ülestõusu maha.[22]

Kuningliku perekonna loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Suurvürstitar Olga Konstantinovna 1867. aastal

Geórgiosi kohtas tutvus tulevase abikaasa, suurvürstitar Olga Konstantinovnaga 1863. aastal, mil Olga oli alles 12-aastane. Geórgios oli tollal külastamas Aleksander II õukonda oma ringreisil kuningaks valimise ja Kreekasse saabumise vahepealsel perioodil. Olga oli Aleksander II venna, suurvürst Konstantin Nikolajevitši ja suurvürstinna Aleksandra Jossifovna (enne õigeusku astumist Saksi-Altenburgi printsess Aleksandra) vanim tütar. Teist korda kohtas Geórgios Olgat 1867. aasta aprillis, kui kuningas külastas Venemaal oma õde Dagmarit, kes oli abiellunud troonipärija Aleksander Aleksandrovitšiga. Luterlasest Geórgios leidis, et abielu õigeuskliku Olgaga aitaks kinnitada kreeklaste lootust, et Geórgiose lastest tuleksid samuti õigeusklikud.[23] Hellenite kuninga ja 16-aastase Olga Konstantinovna pulmad toimusid 27. oktoobril 1867 Peterburis. Pärast mesinädalaid Tsarskoje Selos sõitis paar 9. novembril Kreekasse.[24] Järgnenud 20 aasta jooksul sündis neil 8 last:

Vaade mahajäetud Tatoi paleele 2008. aastal. Ateenast põhjas asunud Tatoi ostis Geórgios oma isikliku raha eest 1870. aastal. Kreeka kuningriigi lõppemisega jäi palee laokile

Keiser Aleksander kinkis noorpaarile pulmakingiks mõned saared Petalioi lahes, mida kuninglik perekond külastas oma jahil Amphitrite. Geórgios ostis hiljem ka Tatoi mõisa Ateenast põhjas ning lasi Korfule rajada villa Mon Repos.[25] Geórgios arendas Tatoid, rajades sinna teid ning istutades viinamarju, et valmistada seal veini.[26] Varjates oma koduigatsust Taani järele lasi kuningas teatava saladuskatte all Tatoisse rajada meierei, mida majandasid taanlased ja, mis meenutas kuningale kodumaad.[27] Kuninganna Olga oma koduigatsust ei varjanud ja külastas sageli Pireuse sadamas viibivaid Vene laevu.[28] Kahekesi viibides vestles kuningapaar omavahel saksa keeles. Lastele aga õpetasid kasvatajad inglise keelt ning oma lastega rääkiski kuningas peamiselt inglise keeles.[29]

Kuningas, kes oli suguluses Suurbritannia, Venemaa ning Preisi valitsevate suguvõsadega, oli eriti soojades suhetes Walesi printsi ja printsessiga, kes külastasid ka 1869. aastal Ateenat.

Aastatel 1864–1874 oli Kreekal 21 valitsust, millest pikim püsis ametis poolteist aastat. 1874. aasta juulis avaldas Charílaos Trikoúpis ajalehes Kairoi anonüümse artikli, kus süüdistas kuningas Geórgiost ja tema nõunikke stabiilsete valitsuste puudumisest tekitatud poliitilise kriisi kestmises. Artiklis väitis ta, et kuningas käitub nagu absoluutne monarh, kes annab vähemusvalitsustele võimu rahva üle. Samuti kirjutas Trikoúpis, et kui peaministriks saaks vaid poliitik, kel on parlamendi enamuse toetus, töötaksid poliitikud ühtsemalt, eesmärgiga luua koalitsioonivalitsus. Trikoúpise arvates oleks taoline plaan lõpetanud poliitilise ebastabiilsuse ja toonud kaasa arvukate väikeparteide kadumise. Pärast seda, kui võimud olid arreteerinud mehe, keda ekslikult kahtlustati artikli kirjutamises, tunnistas Trikoúpis enda autorluse ise üles, mispeale ta võeti vahi alla. Sellele järgnenud avalikkuse pahameele tagajärjel ta vabastati ja mõisteti õigeks põhiseadusliku korra õõnestamise süüdistuses. Järgmisel aastal palus kuningas Trikoúpisel valitsus moodustada ja luges seejärel troonilt kõne, kus kuulutas, et tulevikus saab peaministriks üksnes suurima toetusega partei esimees.[30]

Kreeka territoriaalne laienemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningas Geórgios I Kreeka mereväe admiralivormis
Charílaos Trikoúpis (1832–1896) oli Geórgios I valitsemisajal olulisemaid isikuid Kreeka poliitikas. Aastail 1875–1895 oli ta seitsmel korral Kreeka peaminister

1870. aastatel survestas Kreeka pidevalt Türgit, püüdes saada enda valdusse Epeirost ja Tessaaliat. Vene–Türgi sõda aastail 1877–1878 lõi hea võimaluse Kreeka-Vene liitlassuhte tekkeks. Geórgiose õde Dagmar oli Venemaa keisri Alekander II minia ja Dagmar püüdis mõjutada Kreekat Türgi vastu sõtta astuma. Suurbritannia ja Prantsusmaa ei andnud selleks oma nõusolekut ning Kreeka jäi neutraalseks. 1878. aastal toimunud Berliini kongressi kehtestati Vene-Türgi sõja rahutingimused ning Kreeka sai õiguse Kreetale, Epeirosele ja Tessaaliale.[31]

1880. aastal polnud piirides veel kokku lepitud ning Suurbritannia ja Prantsusmaa käisid välja Kreekale väga soodsa kava, mille järgi oleks viimane saanud endale nii Olümpose mäe kui Ioánnina. Kui Türgi sellele plaani suhtes tugevat vastumeelsust osutas, ähvardas peaminister Trikoúpis mobiliseerida Kreeka väed, mis osutus veaks. Suurriikide seas tekkisid erimeelsused ning hoolimata Suurbritannia toetusest Kreekale lepiti kokku, et Türgi loovutab Kreekale kogu Tessaalia, kuid vaid osa Epeirosest ja Artast. Uus peaminister Aléxandros Koumoundoúros nõustus vastumeelselt uute piiridega.[32]

Nende sündmuste järel asus Trikoúpis pooldama ideed, et Kreeka peaks jääma oma praegustesse piiridesse, olles saanud väärtuslikku õppetunni selle kohta, et suurriikide suhtumine ei pruugi olla alati Kreekat toetav. Tema peamine poliitiline vastane, Rahvuslik Partei, mida juhtis Theódoros Diligiánnis, püüdis aga igal võimalusel puhuda lõkkele Türgi-vastaseid meeleolusid. 1885. aastal alustasid bulgaarlased Ida-Rumeelias türklaste vastu ülestõusu ning liitsid provintsi Bulgaariaga. Diligiánnis sai Kreeka valimistel ülekaaluka võidu Trikoúpise üle ning tema valimisloosungiks oli väide, et kui bulgaarlased võisid eirata Berliini lepet, võivad seda teha ka kreeklased.[32]

Diligiánnis mobiliseeris Kreeka armee, misjärel Briti kuninglik merevägi korraldas Kreekale blokaadi. Blokaadi juhatas prints Alfred, Edinburghi hertsog, kes oli 1863. aasta valimistel olnud kreeklaste esimene valik kuningaks[32] ning Admiraliteedi Esimene Lord oli tollal Lord Ripon, kelle naisevend Frederick Vyner oli 16 aastat varem Kreekas röövitud ja mõrvatud.[33]

Aastatel 1882–1897 vahetasid Diligiánnis ja Trikoúpis omavahel korduvalt peaministritooli, olenevalt kuidas parasjagu kummalgi poliitilist edu jätkus.[34]

19. sajandi lõpukümnendid[muuda | muuda lähteteksti]

Geórgiose troonileasumise hõbejuubelit tähistati 1888. aastal kogu Kreekas. 30. oktoobril, tema troonileasumise aastapäeval, oli Ateena kaunistatud vanikutega ning pidustusi külastasid Taani kroonprints Frederik, Walesi prints ja printsess, Edinburghi hertsog ja hertsoginna, Venemaa suurvürstid Sergei Aleksandrovitš ja Pavel Aleksandrovitš ning Türgi esindajana Ahmed Cevad Pasha, kes kinkis kuningale kaks araabia hobust. Juubelisündmused võtsid terve nädala ning nende hulka kuulusid ballid, galad, paraadid, tänujumalateenistus Ateena katedraalis ning lõuna 500 kutsutud külalisele sinivalges telgis Akropolisel.

Kreeka arenes 19. sajandi lõpukümnendeil jõudsalt. 1893. aastal valmis Korinthose kanal, mis lühendas mereteed Aadria merest Pireuse sadamasse 241 kilomeetri võrra.

1896. aasta olümpiamängud[muuda | muuda lähteteksti]

1896. aastal peeti Ateenas esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Geórgios ja kogu kuningapere tegi väga palju ära esimeste kaasaegsete olümpiamängude, 1896. aasta suveolümpiamängude korraldamiseks. Ta avas olümpiamängud,[35] osales paljudel võistlustel pealtvaatajana[36] ja autasustas kõiki medalivõitjaid.[37] Tema vanim poeg, kroonprints Konstantínos I oli mängude korralduskomitee esimees ja Kreeka Olümpiakomitee esimene president.[38] Ka teised kuningapere liikmed vaatasid paljusid võistlusi pealt ja näiteks kuninganna Olga avas mängude laskmisvõistlused, tulistades väikeste lillevanikutega kaunistatud püstolist.[36]

Kreeta ülestõus ja Kreeka-Türgi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

"Väike töö kuue politseiniku jaoks". 1897. aastal ajakirjas Puck ilmunud karikatuur, mis kujutab kuut suurriiki (Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa, Austria-Ungari, Itaalia ja Saksamaa) Kreekat talitsemas
 Pikemalt artiklis Megali Idea
 Pikemalt artiklis Kreeka-Türgi sõda (1897)
 Pikemalt artiklis Kreeta ülestõus (1897)

1896. aastal levis Kreeta kristlaste hulgas pahameel saare kristlasest asevalitseja Alexander Karateodori Paša asendamise üle islamiusku Turhan Pašaga. Peagi kasvas see ulatuslikuks ja relvastatud ülestõusuks türklaste vastu ning saarel saabus hulgaliselt vabatahtlikke Mandri-Kreekast. Kuigi Kreeka valitsus näis olevat relvastatud ülestõusu vastu, leidis ülestõus Kreeka elanike hulgas suurt poolehoidu. Kui suurriigid nõudsid kuningas Geórgioselt ülestõusnute toetamise lõpetamist, vastas too, et ei saa keelata vabatahtlike suundumist Kreetale, kuna sel juhul puhkeks mäss kogu Kreeka riigis.[39]

Kui Türgi saatis rahutusi maha suruma 16 pataljoni vägesid, otsustasid konflikti sekkuda suurriigid, kes soovisid iga hinna eest hoida Lähis-Idas rahu ja vältida Kreeka ja Türgi vägede kokkupõrget. Suurriigid saatsid Kreeta vetesse oma laevastiku ning Türgi nõustus suurriikide survel andma Kreetale teatava autonoomia.[39]

1897. aasta jaanuari lõpus puhkesid saarel aga uuesti relvastatud kokkupõrked. Uute rahutuste alates püüdsid Kreeka kuningas ja valitsus üles näidata neutraliteeti ja väitsid, et Kreetal tuleks taastada rahu. Peagi aga saatis Kreeka valitsus Kreeta vetesse kaks sõjalaeva. Kuna suurriigid erilist vastumeelsust ei avaldanud, saatis Kreeka peagi välja veelgi aluseid, viies Kreetale vabatahtlikke, relvastust ja laskemoona. Kreeka avalikkuses levisid üleskutsed liita Kreeta Kreekaga ning peagi heiskasid Kreeta ülestõusnud Kreeka lipu, kuulutasid end Kreekaga unioonis olevaks ning palusid kuningas Geórgiosel saar enda omandisse võtta. Suurriigid vältisid endiselt jõuliselt sekkumast, kuigi soovisid vältida olukorda, kus Kreeka hõivaks Kreeta.[40]

Meeleavaldus Ateena kuningapalee ees pärast Kreeka vägede lüüasaamist 1897. aasta sõjas

10. veebruaril saatsid kreeklased prints Geórgiose juhtimisel Kreeta suunas teele laevastiku.[41] Järgmisel päeval teatas Kreeka välisminister Alexandros Skouzes suurriikidele, et Kreeka ei saa enam sündmustest kõrvale jääda ja Kreeta tuleb Osmanite võimu alt vabastada.[41] 13. veebruaril puhkes tulevahetus Kreeka ja Türgi laevade vahel ning samal päeval otsustas peaminister Diligiánnis saata Kreetale 1400-mehelise maaväeüksuse.[41] Seepeale mobiliseeris Türgi neljandiku oma vägedest.[42] Suurriigid otsustasid Türgi nõusolekul võtta Kreeta kuni püsivama lahenduse leidmiseni enda kontrolli alla ja saatsid saarele oma sõdurid. Samal ajal Kreeka vägedega saarel maabunud kolonel Timoleon Vassos aga väitis oma pöördumises kreetalastele, et tema majesteet hellenite kuningas on otsustanud sekkuda vaenusündmustesse ning soovib taastada saarel rahu ja õigluse.[43] Tolleks ajaks oli kreeklaste hulgas levinud entusiasm jõudnud ka muidu rahumeelse kuningani, kes teatas, et ei tegutse enam oma rahva ja suurriikide vahelise läbirääkijana ning kuulutas, et on pühendunud Kreeta hõivamisele, mis olevat Kreeka loomulik õigus.[44]

Prints Geórgios Kreeta ülemkomissarina 1902. aastal

Märtsi alguseks leppisid suurriigid omavahel kokku plaanis mille järgi pidi Kreeta saama suur autonoomsuse ning mille järgi Kreeka väed pidid saarelt lahkuma.[45] Türgi andis plaanile oma nõusoleku, kuid Kreeka vastas sellele eitavalt.[45] 15. märtsil kuulutas Kreeka välja üldmobilisatsiooni ning asus viima vägesid ja varustust Türgi piiride lähedale.[46] Märtsi keskel sekkusid taas suurriigid ja Kreeta blokeeriti merelt ning saarele viidi lisavägesid, lisaks kehtestati Kreeta de facto autonoomsus Türgi riigist.[47] Pärast Kreeka-Türgi piiril toimunud intsidente kuulutas sultan Abdülhamit II 17. aprillil Kreekale sõja.[48]

Teade, et Kreeka on Türgiga lõpuks sõtta astunud tõi Ateenas kaasa patriotismipuhangud ning kuningas Geórgiose auks korraldati paraade. Tuhandete viisi vabatahtlikke ühines kroonprints Konstantínose juhtimise all olnud Kreeka vägedesse.

Sõda kulges ebapiisavalt valmistunud Kreeka vägede jaoks halvasti ning ainsaks halastuseks kreeklastele oli kiirus, millega Türgi väed neid võitsid. Juba aprilli lõpuks oli sõda sisuliselt kaotatud. Halvimatest tagajärgedest päästis Kreeka Suurbritannia ja Venemaa sekkumine. Kreeka loovutas Kreeta rahvusvahelise juhtimise alla, samuti loovutati Türgile väikseid maa-alasid ning neli miljonit türgi liiri.[49]

Kui sõja algul olid kreeklased kuninga auks juubeldanud, siis nüüd olid tunded vastupidised. Geórgios I plaanis tollal isegi troonist loobuda. Rahva meeleolu tema suhtes muutus alles 27. veebruaril 1898, mil kuningas talle korraldatud atentaadi ajal väga vapralt käitus. Naastes lahtises tõllas reisilt Fáliro randa, avasid kaks püssimeest Geórgiose ja tema tütre Maria pihta tule. Kuningas kaitses kehaga oma tütart ja mõlemad pääsesid vigastusteta, kuigi kutsar ja hobune said haavata. Tulistajad (Karditzise-nimeline Ateena kirjutaja ja tema assistent) pagesid Ymittóse mägedesse, kuid neid märgati ja nad vahistati. Mõlemad hukati pea mahalöömise teel Návplios.[50]

Kreetal kestsid tollal endiselt rahutused, mille käigus oli tapetud ka Briti asekonsul.[51] Samal aastal nimetati kuninga teine poeg prints Geórgios Kreeta ülemkomissariks, alludes nimeliselt sultanile. Selle käiguga sai Kreeka esimest korda uusajal tegeliku kontrolli Kreeta üle.[52]

Geórgios I valitsemisaja lõpuaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Geórgios I tapmine Thessaloníkis.
Karl Haupt (1913)
Geórgios I matused.
Sotirios Christidis (u 1913)

22. jaanuaril 1901 suri Suurbritannia kuninganna Victoria ning Edward VII nime all sai troonile Geórgiose õemees. Geórgiose poeg prints Geórgios sai suuresti vaid tänu Suurbritannia toele püsida Kreeta kindralkuberneri ametipostil. 1906. aastal prints Geórgios siiski loobus positsioonist, pärast seda kui Kreeta parlamendi liider Elefthérios Venizélos oli teinud lobitööd temast lahtisaamiseks.[53]

1908. aastal aset leidnud noortürklaste revolutsioon tugevdas veelgi Venizélose võimubaasi ning hoolimata Ateena valitsuse kahtlustest[54] ja suurriikide vastusseisust võttis Kreeta parlament 8. oktoobril 1908 vastu otsuse ühineda Kreekaga.[55] See tõi aga kaasa poliitilised ebakõlad Kreekas.[56]

Grupp Kreeka ohvitsere moodustas ühenduse Stratiotikos Syndesmos, mis nõudis kuningapere liikmeilt sõjaväeliste auastmete äravõtmist. Et kuningas ei peaks oma poegadelt auastmeid ära võtma, loobusid printsid neist vabatahtlikult. Sõjaväelaste ühendus korraldas riigipöörde ja ühendas oma jõud Elefthérios Venizélosega, kes nõudis põhiseaduse ülevaatamist. Kuningas Geórgios nõustus ja Kreekas toimusid uued valimised, et moodustada põhiseaduse muutmiseks uus parlament. Venizélosel õnnestus teatud vangerdustega saada vähemusvalitsuse peaministriks. Kuu hiljem korraldas ta uued valimised, mille ta võitis tohutu eduga, kuna suurem osa opositsiooniparteisid keeldus valimistel osalemast.[57]

Venizélos ja kuningas olid ühel meelel, et Kreeka vajab tugevat armeed, et parandada 1897. aasta häbistava kaotusega tekkinud kahju. Kroonprints Konstantínos nimetati taas armee kindralinspektoriks ning hiljem ka ülemjuhatajaks. Kroonprintsi ja peaministri järelevalve ning Suurbritannia ja Prantsusmaa abiga õpetati välja ja varustati Kreeka relvajõud ning mereväele telliti uued laevad. Diplomaatiliste manöövritega oli Venizélos suutnud ühendada Balkani poolsaare kristlikud riigid vaikselt hääbuva Türgi riigi vastu.[58]

8. oktoobril 1912 kuulutas Türgile sõja Montenegro, kellele järgnesid kiirelt Serbia, Bulgaaria ja Kreeka ning puhkes Esimene Balkani sõda. Geórgios oli sõja puhkemise ajal puhkusel Taanis, kust ta kiiresti Viini ja sealt edasi Ateenasse reisis. Kreeka pealinnas ootas teda suur ja entusiastlik rahvahulk.[59] Seekordne sõjakäik erines tunduvalt 1897. aasta sõjast.[60] Hästi treenitud 200 000-meheline Kreeka armee saavutas ühe võidu teise järel.[61] 9. novembril 1912 ratsutasid Kreeka väed kroonprints Konstantínose juhtimisel Thessaloníkisse ning neile järgnes mõne tunni pärast ka Bulgaaria diviis. Kolme pärast osales kuningas isiklikult Thessaloníki tänavatel peetud võiduparaadil ning teda saatsid kroonprints ja peaminister Venizélos.[62]

Oma trooniloleku 50. aastapäevale lähenedes plaanis Geórgios loovutada Kreeka kuningatroon pärast juubelipidustusi oma pojale Konstantínosele.[63] Kuningas liikus Thessaloníkis nagu Ateenaski ilma ihukaitsjateta. 18. märtsil 1913 tegi kuningas pärastlõunast jalutuskäiku Thessaloníki Valge Torni lähedal, kui teda tulistas lähedalt Aléxandros Schinás, kes olevat kuulunud sotsialistlikku rühmitusse ning tapnud kuninga seetõttu, et viimane ei andnud talle raha. Kuningas, kelle südame oli kuul läbinud, suri kohe.[64] Kreeka valitsus väitis, et tapmise taga puudus poliitiline motiiv ning et Schinas oli joodikust hulgus. Schinast piinati vanglas ning kuus nädalat hiljem kukkus ta politseijaoskonna aknast surnuks.

Kuninga surnukeha viidi Amphitrite pardal Ateenasse, kuninglikku jahti saatsid mereväealused.[65] Kolm päeva seisis kuninga sark, mida katsid Taani ja Kreeka lipp, Ateena katedraalis, misjärel maeti surnukeha Tatoi palee maadele.[66] Geórgiose surma järel sai Kreeka kuningaks tema vanim poeg Konstantínos I.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Geórgios oli kuninganna Olgaga abielus 45 aastat. Kuninga surma järel suundus Olga peagi oma sünnikodusse Pavlovski paleesse, mis kuulus tema vennale, suurvürst Konstantin Konstantinovitšile. Erinevalt enamikust Vene keisrikoja liikmeist jäi Olga revolutsioonikeerises ellu ning jõudis 1919. aastal Šveitsi ja sealt tagasi Kreekasse. 1922. aastal toimus aga Kreekas riigipööre ning kuninglik perekond pidi uuesti eksiili suunduma. Olga veetis oma elu lõpuaastad Suurbritannias, Itaalias ja Prantsusmaal ning suri 18. juunil 1926.

Geórgiose ja Olga lapsed[muuda | muuda lähteteksti]

Pilt Nimi Sünniaeg Sünnikoht Surmaaeg Surmakoht Abikaasa
Konstantínos I 2. august 1868 Ateena 11. jaanuar 1923 Palermo Preisi printsess Sophie (1870–1932)
Geórgios 24. juuni 1869 Korfu 25. november 1957 Saint-Cloud, Île-de-France Printsess Marie Bonaparte (1882–1962)
Alexandra 30. august 1870 Korfu 24. september 1891 Iljinskoje, Moskva kubermang Venemaa suurvürst Pavel Aleksandrovitš (1860–1919)
Nikolaos 22. jaanuar 1872 Ateena 8. veebruar 1938 Ateena Venemaa suurvürstitar Jelena Vladimirovna (1882–1957)
Maria 3. märts 1876 Ateena 14. detsember 1940 Ateena Venemaa suurvürst Juri Mihhailovitš (1863–1919); admiral Perikles Ioannidis (1881–1965)
Olga[67] 7. aprill 1880 Ateena 2. november 1880 Ateena
Andréas 2. veebruar 1882 Ateena 3. detsember 1944 Monte Carlo, Monaco Battenbergi printsess Alice (1885–1969)
Christophoros 10. august 1888 Pavlovsk, Venemaa keisririik 21. jaanuar 1940 Ateena Nancy Stuart Worthington Leeds (1878–1923); Orléansi printsess Françoise (1902–1953)

Esivanemad[muuda | muuda lähteteksti]

Geórgios I esivanemad
Hellenite kuningas
Geórgios
(1845–1913) 		Taani kuningas
Christian IX
(1818–1906) 		Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi hertsog
Friedrich Wilhelm
(1785–1831) 		Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsog
Friedrich Karl Ludwig
(1757–1816) 		Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki prints
Karl Anton August
(1727–1759)
krahvitar
Friederike zu Dohna-Schlodien
(1738–1786)
krahvitar
Friederike Amalie von Schlieben
(1757–1827) 		krahv
Karl Leopold von Schlieben
(1723–1788)
krahvitar
Marie Eleonore von Lehndorff
Hessen-Kasseli printsess
Luise Karoline
(1789–1867) 		Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv
Karl
(1744–1836) 		Hessen-Kasseli maakrahv
Friedrich II
(1720–1785)
Suurbritannia printsess
Mary
(1723–1772)
Taani printsess
Louise
(1750–1831) 		Taani kuningas
Frederik V
(1723–1766)
Suurbritannia printsess
Louise
(1724–1751)
Hessen-Kasseli maakrahvitar
Louise
(1817–1898) 		Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv
Wilhelm
(1787–1867) 		Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv
Friedrich
(1747–1837) 		Hessen-Kasseli maakrahv
Friedrich II
(1720–1785)
Suurbritannia printsess
Mary
(1723–1772)
Nassau-Usingeni vürstitar
Karoline Polyxena
(1762–1823) 		Nassau-Usingeni vürst
Karl Wilhelm
(1735–1803)
Leiningen-Dagsburgi krahvitar
Karoline Felizitas
(1734–1810)
Taani printsess
Louise Charlotte
(1789–1864) 		Taani prints
Frederik
(1753–1805) 		Taani kuningas
Frederik V
(1723–1766)
Braunschweig-Wolfenbütteli printsess
Juliane Marie
(1729–1796)
Mecklenburg-Schwerini printsess
Sophie Friederike
(1789–1864) 		Mecklenburg-Schwerini prints
Ludwig
(1725–1778)
Saksi-Coburg-Saalfeldi printsess
Charlotte Sophie
(1731–1810)

Tiitlid ja autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Kreeka kuninglik vapp. Kreeka vapikilbile on lisatud ka Taani kuninglik vapp. Kilbi all on kreekakeelne moto Ἰσχύς μου ἡ ἀγάπη τοῦ λαοῦ ("Rahva armastus on minu jõud"). Vapikilbi all ripub Kreeka kõrgeim autasu, Lunastaja ordu suurrist

Tiitlid[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningas Geórgios I tiitlid:

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Otto 		Hellenite kuningas
30. märts 1863 – 18. märts 1913 		Järgnev
Konstantínos I

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Van der Kiste, lk 6–8
  2. ↑ Christmas, lk 45
  3. ↑ A. H. Lidderdale (toimetaja ja tõlkija) "Makriyannis: The Memoirs of General Makriyannis 1797–1864". Oxford University Press 1964, lk 212
  4. ↑ Van der Kiste, lk 4
  5. ↑ Clogg, lk 82
  6. ↑ Forster, lk 17
  7. ↑ Van der Kiste, lk 5
  8. ↑ Christmas, lk 37
  9. ↑ Christmas, lk 39–41
  10. ↑ Van der Kiste, lk 6–11
  11. ↑ Woodhouse, lk 170
  12. ↑ Christmas, lk 54
  13. ↑ Forster, lk 18
  14. ↑ Van der Kiste, lk 14–15
  15. ↑ Van der Kiste, lk 18
  16. ↑ 16,0 16,1 Van der Kiste, lk 16–17
  17. ↑ 17,0 17,1 Christmas, lk 73–74
  18. ↑ Christmas, lk 65–66
  19. ↑ Woodhouse, lk 87
  20. ↑ Woodhouse, lk 167
  21. ↑ Van der Kiste, lk 23
  22. ↑ Clogg, lk 87
  23. ↑ Van der Kiste, lk 24
  24. ↑ Christmas, lk 83
  25. ↑ Christmas, lk 140–141
  26. ↑ Christmas, lk 149
  27. ↑ Van der Kiste, lk 37
  28. ↑ Van der Kiste, lk 39
  29. ↑ Forster, lk 74
  30. ↑ Clogg, lk 86
  31. ↑ Clogg, lk 89
  32. ↑ 32,0 32,1 32,2 Woodhouse, lk 181
  33. ↑ Van der Kiste, lk 35
  34. ↑ Clogg, lk 90–92
  35. ↑ Tiit Kuningas, Kalle Voolaid. "I olümpiamängud: Ateena 1896". Inreko Press, Tallinn 1997, lk 103
  36. ↑ 36,0 36,1 "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk 100
  37. ↑ "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk 141
  38. ↑ "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk 82
  39. ↑ 39,0 39,1 Ekinci, lk 17–19
  40. ↑ Ekinci, lk 21–22
  41. ↑ 41,0 41,1 41,2 Ekinci, lk 24–24
  42. ↑ Ekinci, lk 28
  43. ↑ Ekinci, lk 31–32
  44. ↑ Ekinci, lk 46
  45. ↑ 45,0 45,1 Ekinci, lk 44–45
  46. ↑ Ekinci, lk 52
  47. ↑ Ekinci, lk 54
  48. ↑ Ekinci, lk 73
  49. ↑ Clogg, lk 94
  50. ↑ Christmas, lk 269–270
  51. ↑ Forster, lk 33
  52. ↑ Woodhouse, lk 182
  53. ↑ Woodhouse, lk 186
  54. ↑ Campbell ja Sherrard, lk 109–110
  55. ↑ Forster, lk 44
  56. ↑ Christmas, lk 281–282
  57. ↑ Clogg, lk 97–99
  58. ↑ Clogg, lk 100–102
  59. ↑ Christmas, lk 348–349
  60. ↑ Christmas, lk 328
  61. ↑ Christmas, lk 349–359
  62. ↑ Christmas, lk 362–365
  63. ↑ Christmas, lk 403
  64. ↑ Christmas, lk 408
  65. ↑ Christmas, lk 413
  66. ↑ Van der Kiste, lk 77
  67. ↑ "Oldenburgide dünastia genealoogiline tabel". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. aprill 2008. Vaadatud 11. novembril 2014.
  68. ↑ Kuldvillaku ordu rüütlite nimistu
  69. ↑ Sukapaela ordu rüütlite nimistu

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

 Geórgios I – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Geórgios_I&oldid=6602268"