Pavlovsk

Allikas: Vikipeedia
See artikkel See artikkel räägib linnast Peterburi haldusalas; linna kohta Voroneži oblastis vaata artiklit Pavlovsk (Voroneži oblast); Pavlovsk on ka Mariupoli endine nimi. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Pavlovsk (täpsustus).

Pavlovsk

vene Павловск

Lipp
Vapp
lipp
vapp

Pindala 36,8 km² Muuda Vikiandmetes
Elanikke 17 247 (2022)

Koordinaadid 59° 41′ N, 30° 26′ E
Pavlovsk (Venemaa)
Pavlovsk

Pavlovsk on Venemaal Peterburi haldusalas Puškini rajoonis asuv linn.

Pavlovsk asub Peterburi kesklinnast 26 km lõunas Slavjanka jõe kaldal.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Pavlovskis on aasta keskmine õhutemperatuur +5,4 °C. Kõige kõrgem on õhutemperatuur juulis (+18,1 °C) ja augustis (+16,4 °C), kõige madalam jaanuaris (−6,1 °C) ja veebruaris (−6,0 °C). Kõige kõrgemad absoluutsed temperatuurid on registreeritud juulis (+35,3 °C) ja juunis (+34,6 °C), aga ka jaanuaris on mõõdetud +8,6 °C ja veebruaris +10,2 °C. Kõige madalamad absoluutsed temperatuurid on registreeritud jaanuaris (−35,9 °C) ja veebruaris (−35,2 °C). Absoluutsed miinimumid on kõige kõrgemad juulis (+4,9 °C) ja augustis (+1,3 °C).

Aastas sajab Pavlovskis keskmiselt 633 mm. Suvel sajab pisut rohkem kui talvel. Kõige sajusemad kuud on juuli (78 mm) ja august (77 mm), kõige kuivemad veebruar (31 mm) ja aprill (33 mm).

Veestik[muuda | muuda lähteteksti]

Läbi Pavlovski voolab Slavjanka, mis suubub Neevasse. Nagu kõik Peterburi jõed, nii on ka Slavjanka saastunud. 2008. aasta mais analüüsis Greenpeace Slavjanka vett Pavlovskis ning leidis, et mitme saasteaine sisaldus jõevees ületab lubatud normi kümneid ja isegi sadu kordi. Jõest avastati elavhõbedat, naftasaadusi, pliid, atsetooni, kloroformi ja veel paljusid ohtlikke aineid. Slavjankat saastavad 16 tööstusettevõtet, kes lasevad jõkke oma olmejäätmeid.

Elustik[muuda | muuda lähteteksti]

Enne Pavlovski asutamist oli selle maa-ala kaetud segametsa, milles ülekaalus olid okaspuud, ja madalsooga. Intensiivse majandustegevuse tulemusel on tänapäeval suure osa loodusmaastiku asemel kultuurmaastik. Elamumaa ja põllumajandusmaa kõrval kohtab teisese tekkega haavikuid ja kaasikuid, vähem lepikuid ja pajumetsi.

18. ja 19. sajandil loodi Pavlovskisse pargid. Tänapäeval hõlmab pargipiirkond 5,548 km² ning koosneb Paveli ja Anna pargist. Aastail 1978–1983 loendati pargis 361 tuhat puud, mis kuulusid 54 liiki: 16 liiki kuuski, männid, lehised, nulud, 2 liiki kaski, 2 liiki pajusid, 2 liiki pärni, tammed, jalakad, hall lepp, haavad, pihlakad ja toomingad. Põõsaid oli 88 liiki, neist kõige sagedasemad olid suur läätspuu, enelad, kukits ja põõsaspajud.

1978. aastal loendati Pavlovskis 71 liiki linde, mis kuulusid 28 sugukonda ja 9 seltsi. Imetajatest elavad seal oravad, valgejänesed, nirgid, kärbid, mutid, karihiired, siilid, leethiired ja ondatrad. Talvel tulevad parki rebased, metssead ja põdrad. Kahepaiksetest elavad pargis rohukonn ja harilik kärnkonn, roomajatest arusisalik. Putukaid on leitud 87 liiki 46 sugukonnast.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pavlovski loss
Pavlovski park
Pavlovski park. Slavjanka org. Sõpruse tempel
Pavlovski raudteejaam

Juba 13. sajandil asutati Pavlovski kanti puust linnus. Sel ajal kuulus see piirkond Novgorodimaa Vadja viiendikku. Pole teada, et sel linnusel oleks mingit muud nime olnud kui Gorodok na Slavjanke ehk Linnus Slavjankal.

18. sajandil asusid linna kohal ingerisoome külad Linna ja Seppälä. Sõna linna tähendab soome keeles kindlust ja seppälä sepikoda.

Katariina II armastas sealkandis jahil käia. Ta sõitis sinna oma kaaskonnaga 5 km kauguselt Tsarskoje Selost. Katariina laskis Slavjanka kaldale jahiseltskonna lühiajaliseks majutamiseks ehitada kaks jahimaja, mida nimetati Krik ja Krak. Krak lammutati 1929 ja Krik põles maha Teise maailmasõja ajal.

12. detsembril 1777 kinkis Katariina II külad (362 tessatini) oma pojale Paulile. Seda loetakse Pavlovski sünnipäevaks. 1778 valmis kaks väikest mõisahoonet, mis olid mõeldud Paulile ja tema naisele Maria Fjodorovnale. Neid nimetati vastavalt Paullust ja Marienthal. Nende ümber rajati esimesed lilleaiad, millest areneski välja tänapäeva park. Küla peatänavaks sai Pavlovskit Tsarskoje Seloga ühendav tee, mis tänapäeval kannab Sadovaja tänava, aga enne 2002 Revoljutsi tänava nime. 1. jaanuari 1780 seisuga elas Pavlovskis 54 inimest. 1780 andis Paul arhitektile Charles Cameronile ülesande ehitada uus loss ja 1786 see Paullusti kohale valmiski. 1784 lõpetas arhitekt Giacomo Quarenghi Maarja Magdaleena kiriku ehitamise, mis pühitseti 17. (vkj. 6.) septembril 1784 ja oli asula esimene kivimaja. Kiriku juurde kuulus 26 kohaga haigla kummastki soost patsientidele. Külas paiknes ka sõjaväeosa (3 pataljoni), kelle jaoks rajati eraldi 40 kohaga laatsaret. 1788 kinkis Paul küla oma naisele, sest eelistas ise residentsina Gattšinat. 12. novembril 1796 nimetas Paul I küla Pavlovski linnaks. 1797 valmis Marienthali maja asemele kindlus Bip, mis hävis Teises maailmasõjas ja taastati 2000. aastate keskel.

Pärast Paul I tapmist elas tema lesk Maria Fjodorovna Pavlovskis kuni oma surmani 1828. Seejärel sai Pavlovski omanikuks tema poeg suurvürst Mihhail Pavlovitš Romanov.

Mihhail Pavlovitši ajal arenes Pavlovsk märgatavalt. Suurvürst laskis parandada linna tänavate olukorda ning asutas lastekodu ja algkooli. Algkoolis tohtisid õppida ka kaupmeeste ja käsitööliste lapsed. Rajati teater ja observatoorium. 30. oktoobril 1837 saabus Pavlovskisse esimene rong. Mugav ühendus pealinnaga aitas kaasa Pavlovski kasvule.

Mihhail Pavlovitš suri 1849. Tal polnud poegi, aga kuna tütrele ei saanud mõisa pärandada, siis läks see Nikolai I pojale Konstantin Nikolajevitš Romanovile. Tema linna arendamisega ei tegelenud, kuid laskis 1872. aastal rajada Peeter I ausamba. Selle autor oli skulptor Ivan Vitali. Konstantin Nikolajevitši ajal kujunes Pavlovsk suvituskohaks: 1874 loendati linnas 323 suvilat.

Pärast Konstantin Nikolajevitši surma 1892 läks Pavlovsk tema pojale Konstantin Konstantinovitš Romanovile. Pärast tema surma päris valduse tema vanim poeg Ioann Konstantinovitš Romanov, kes koos oma vendade ja teiste sugulastega hukati 18. juulil 1918 Alapajevskis, sest nad olid tsaari lähisugulased.

30. oktoobril 1918 hukkus Tsarskoje Selo all revolutsionäär, arst Vera Slutskaja, kelle järgi Pavlovsk nimetati ümber Slutskiks. 1919. aasta oktoobris käisid Slutski kandis lahingud Punaarmee ja Nikolai Judenitši sõjaväe vahel, milles Judenitš sai lüüa. Pärast kodusõja lõppu sai Slutskist Leningradi oblasti rajoonikeskus, rajati mitu lastekodu ja pioneerilaagrit. 1930. aastatel otsustati loss muuta muuseumiks.

1930 arvati Slutsk Leningradi Prigorodni rajooni koosseisu. 16. augustil 1936 see rajoon likvideeriti ja Slutsk sai taas Leningradi oblastisse kuuluva Slutski rajooni keskuseks.

17. septembrist 1941 kuni 24. jaanuarini 1944 oli Slutsk Saksamaa vägede poolt okupeeritud. Sakslased vedasid minema kõik väärtused, mille said, aga mida ei saanud, selle hävitasid, sealhulgas sillad ja hooned ning raiusid maha üle 70 tuhande puu.

Pärast sõda nimetati Slutsk Pavlovskiks tagasi ja algasid taastamistööd, mis kestavad tänapäevani. Raudteejaamahoone taastati 1950. aastatel. 1957 avati külastajatele Pavlovski loss.

2002 anti hulgale Pavlovski tänavatele tagasi ajaloolised nimed.

2005 likvideeriti Pavlovski rajoon ja arvati Puškini rajooni koosseisu.

Pavlovski palee- ja pargiansambel kuulub alates 1989 UNESCO maailmapärandi nimistusse Peterburi ajaloomälestiste koosseisus. Igal aastal külastab Pavlovskit 1,5 miljonit turisti. Riikliku ajaloo- ja arhitektuurimälestiste kaitse komitee haldusse kuulub Pavlovskis 42 objekti.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]