Peeter Ulas

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Peeter Ulas (7. aprill 1934 Tallinn15. detsember 2008) oli eesti graafik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ulas lõpetas Tallinna 10. Keskkooli 1952. aastal. Ta alustas oma kunstiõpinguid keraamika alal, kuid vahetas peagi ala ning lõpetas 1959. aastal ERKI graafikuna. Joonistas karikatuure, mida avaldati ka ajakirjas Pikker[1]. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.

Aastal 1963 asus ta õppejõuna tööle Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus töötas üle 30 aasta: 1973. aastast dotsendi, 1992–1998 professori ja 1994–1998 TPÜ kunstiosakonna juhatajana.

Koos Herald Eelmaga viis Ulas eesti graafikas läbi uuendamise: joonistuse ja litotehnika valitsemine asendus eri graafilistes tehnikates (linoollõige, söövitus jne) otsingutega.[2] Ulas ja Eelma olid oma teostega 1960. aastate teise poole ANK rühma estetismi eelkäijad[2]. Legendaarseks said tema kõrgtrükigraafikas valminud teosed "Õhtu sadamas" (1962), "Suur kammeljas" (1963), "Magav laps" (1965) ja mitmed teisedki, milleta ei koostatud ühtegi toonast kaasaegse graafika näitust, mis esindasid Eestit väljaspool.[3] Vähem kui kümne aastaga oli ta sisuliselt jõudnud tippu. 1968. aastal pälvis Peeter Ulas peapreemia I Tallinna graafikatriennaalil teosega "Ohver".

1970. aastatel võttis Ulase loomingus võimust sürrealistlik vaimsus. Kõige enam inspireerisid teda sellel perioodil linn üldisemas tähenduses, selle rütmid ja arhitektoonika ning Itaalia reisi muljed.[3] Kunstnik avastas enda jaoks pehmelaki tehnika ning kombineeris seda embossinguga (värvita reljeeftrükk), klišeetrükiga jne.[2] 1970. aastatel võitis tema looming juba üleüldise tunnustuse.

1980. aastatel järgnes suures formaadis tööde sari "Pidulik graafika"[2]. 1990. aastate lõpust muutus Ulase looming lakoonilisemaks ja samas värvikamaks. Oluliseks muutusid kompositsioon, rütm ja värv. Just selle perioodi sarjadega pälvis kunstnik 2004. aastal Eesti graafikale suunatud Eduard Wiiralti preemia.[3] Ulase looming oli veenvalt isikupärane, salapärane ning filosoofiline.

Ta oli üks silmapaistvamaid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingu illustreerijaid. Kreutzwaldi muinasjutu "Paristaja-poeg" kujundamise eest pälvis ta Jaan Jenseni preemia (1987).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Ulase abikaasa oli Concordia Klar. Nende tütar on Maria-Kristiina Ulas. Tema õde Aime Ulas (1937–2012) oli moekunstnik.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ajakiri Pikker 1957 nr 4
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Anne Lõugas, Peeter Ulas ja kujundite kasvamine, Lege Artis nr 10, 2004
  3. 3,0 3,1 3,2 Ülle Kruus, Kujundite kasvamise lugu, Sirp, 26.11.2004

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]