Siima Škop

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Siima Škop
Sündinud 18. juuni 1920
Tartu
Surnud 11. veebruar 2016 (95-aastaselt)
Tallinn
Haridus Jaan Koorti nimeline Riigi Rakenduskunsti Kool
Tegevusala raamatukunstnik ja plakatist
Tuntud teoseid lasteraamatute illustratsioonid

Siima Škop (18. juuni 1920 Tartu11. veebruar 2016 Tallinn) oli Eesti raamatukunstnik ja plakatist.

Ta lõpetas 1938. aastal Tallinna Juudi Eraühisgümnaasiumi. Aastatel 19381940 õppis juuksuriametit. Aastatel 19401941 õppis Jaan Koorti nimelises Riigi Rakenduskunsti Koolis. 1941. aastal evakueerus ta Nõukogude tagalasse, ta elas ja töötas Uljanovskis ning Fergana oblastis Usbeki NSV-s. Lõpetas aastal 1948 Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi graafikuna.[1]

Ta oli aastatel 19511953 Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee juhataja, aastatel 19651972 oli ta kirjastus Valguse kunstilise toimetuse juhataja; hiljem vabakunstnik.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Kui isa Jakob (1873–1929) ja ema Rosa Rosinko (1887–1959) tutvusid, teenis isa tsaariarmees. Isa oli pärit Varssavi lähedalt väikelinnast, kus isa vanemad olid rätsepad, isa oli samuti rätsep. Isa ja ema abiellusid ning elasid Rootsis, kuid vanema õe Rika (Rika (Rachel) Korn (Saliternik, s. Škop) (1908–2006)) sünniks kolisid nad Tartusse ning tagasi ei läinud. Nad kolisid Varssavisse, kus sündis teine õde Maša (vanaisa Moše järgi) (Maša Stupel (Zaltsmann, s. Škop) (1911–2003)). Kui Esimene maailmasõda algas, mobiliseeriti isa, ta sõdis neli aastat Mandžuurias ning naasis südamehaigusega.

1920. aastal sündis Siima. Nende pere oskas eesti, saksa ja vene keelt. Kodus rääkisid nad jidišit. Isa viimane õmblustöökoda oli Küüni tänavas.

Kui Siima oli üheksa-aastane, siis isa suri, ta maeti Tartusse Vana-Juudi kalmistule. Tema hauaplaat aga kadus ja Siima lisas tema nime ema hauaplaadile Tallinna juudi kalmistul.

Pärast isa surma tegeles Siimaga kõige rohkem õde Rika, kes rääkis talle tihti ise käsitööd tehes muinasjutte, üks esimesi oli „Lumivalgeke“.

Lapsepõlv ja hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

1932. aastal lõpetas Siima Škop Tartu juudi algkooli, mille kõrval ta toona elas. Rüütli tänavalt kolis nende pere Aleksandri ja Lao tänava nurgale. Algkoolis sai Siima sõbraks Lea Muškatiga ning nende sõprus kestis terve elu. Siimal oli mitmekülgne ja elav lapsepõlv ning kõige rohkem meeldis talle joonistamine, eriti nägude joonistamine.

Pärast algkooli astus Siima Škop Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi. Sealne joonistamisõpetaja preili Johanson õpetas lapsi end väljendama, asju märkama, põhivärve ja nende segamist.

15-aastaselt kolis Siima Škop Tallinna, sest nende pere läks toeks ema õele Saarale, kel oli olnud raske operatsioon. Nad elasid Laial tänaval ning Siima tädi Saara valmistas riideid Tallinna daamidele, teiste seas Anton Hansen Tammsaare naisele Käthe Tammsaarele.

Siima Škop õppis kolm aastat Tallinna Juudi Eraühisgümnaasiumis, kus õppeainete seas olid moodne heebrea keel, jidiš, saksa keel, eesti keel ja vene keel. 11. klassis lõpetas ta gümnaasiumi. Siima Škop tegeles tantsimisega, gümnaasiumi ajal käis ta tantsukursustel ning 1939. aastal osales Helsingi olümpiastaadionil võimlemispidustustel Ernst Idla juhendatud 300 naisvõimleja seas.

Suviti käis Siima suvelaagris, kus tegeleti skautidele omaste asjadega.

Kunstikooli ei saanud Siima Škop kulukuse tõttu astuda, ta leidis tädi Saara kaudu tööd Chipani juuksuritöökojas Pikal tänaval toonase ja praeguse Vene saatkonnaga samas majas. Juuksuritöökojas õppis ta Endla teatri grimeerijalt Toheralt ja tema naiselt juukseseadmiskunsti ajalugu, parukavalmistamist ja grimeerimist. Ta töötas juuksuritöökojas kaks aastat.

Juuksurikooli kõrvalt õppis Siima Škop õhtuti inglise keelt ja joonistamist. Ta liitus professor Voldemar Melliku aktijoonistamise kursusega ning õppis aktijoonistamist õhtuti terve talve.

Pärast riigipööret asus Siima Škop kunsti õppima, sest see oli siis tasuta. Kunstikoolis õpetasid professor Voldemar Mellik ja Paul Luhtein. Temaga koos õppisid teiste seas Evald Okas, Alo Hoidre, Margareta Fuks, Valli Lember-Bogatkina. Graafikas jõudis ta ühe aastaga kolmanda kursuseni, kuid siis tulid nõukogude võim ja sõda ning Siima Škop perega pages.

Sõja aeg[muuda | muuda lähteteksti]

4. juulil asus perekond teele. Nad jõudsid Leningradi eeslinna Gattšinasse ning sealt edasi ühte kolhoosi 25 km Uljanovskist, kus Siimast pidi saama joonistamisõpetaja, kuid puuduliku vene keele oskuse tõttu pidi hoopis vanu maakaarte parandama.

Kuna Siimal lapsi polnud, saadeti ta Moskva lähedale tankitõrjekraave kaevama, mis oli raske töö. Uljanovskisse naastes oli ta pikalt haige. Pärast seda sai Siima Škop tööle õmblusvabriku öövahetusse, kus anti töö eest leiba.

Siis läks Siima Škop perega rongiga Ferganasse. Süüa polnud midagi, levisid täid ja tüüfus. Samarkandis peatudes ja ringi liikudes kohtas Siima Škop Moskva kunstide akadeemia tudengeid koos professoriga, kes kutsus teda õppima. Ta ei saanud minna, sest pidi lähedaste eest hoolitsema. Ferganasse jõudes sai Siima uuesti kokku oma perega, kellega oli Samarkandi rongijaamas kogemata lahku läinud. Ferganas töötas ta mitmes kohas, kuni sai juuksuritöökotta tööle. Juuksuritöö läks tal edukalt, tekkis oma klientuur ning hea teenistus.

Paul Luhtein saatis Siimale sõnumi, et ta on vastu võetud Moskva kunstide akadeemiasse, kus Märt Bormeister, Esko Lepp ja Aleksander Pilar olid juba ees. Ta ei saanud minna, sest pidi lähedaste eest hoolitsema.

22. septembril sai Eesti Saksa okupatsioonist vabaks ja Siima Škop naasis perega Eestisse, kuhu jõudis 1944. aasta detsembris. Ta asus elama õemehe venna juurde Kunderi tänavale. Siima Škop sai Arnold Veimerilt ja Nigol Andresenilt kutse jätkata kunstiõpinguid. Siima veetis päevad hommikust õhtuni instituudis. Ta teenis lisaraha plakatite joonistamisega ja kuigi olud olid kehvad, sai ta koos kaaslastega teha seda, mis meeldis.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

1948. aasta juunis lõpetas Siima Škop Tallinna Tarbekunsti Instituudi, tema diplomitööks olid kolm propagandistlikku plakatit (Adamson-Ericu soov). Peale tema lõpetasid veel Aleksander Koemets, Väino Paris, Hugo Aas.

Siima Škop astus Eesti Kunstnike Liitu. Tema plakatid leidsid üleliidulist tunnustust. Oma lõbuks meeldis Siimale teha portreid, mida tegi ja kinkis ta suurel arvul. Ta illustreeris lasteraamatuid ja jutte (peamiselt muinasjutte ja maailmaklassikat), näiteks:

1960. aastatel talle enam tööd ei antud, Kunstnike Liidus kritiseeriti tema „Vahva rätsepa“ illustratsioone ning Eesti Raamatust ta enam tööd ei saanud. Siima Škop läks kirjastusse Valgus kunstilise toimetuse juhatajaks, kirjastuses anti välja õpikuid ja populaarteaduslikku ning tehnilist kirjandust. Kirjastuse Valgus päevilt algas Siima sõprus Dagmar Normetiga, kelle Une-Mati lugudele tegi ta oma lemmikpaiga – Käsmu – järgi illustratsioonid. Valguses töötas Siima aastatel 19651972. Esimese lapselapse Saale sünni järel tuli ta töölt ära.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

29. aprillil 1946 abiellus Siima Škop Viktor Melloviga (kirjanikunimi Andres Vanapa). Nende lapsed on poeg Oleg (Mellov) ja tütar Zoja (Mellov). Algul oli pere eluolu väga tagasihoidlik.

Siimal oli kaheksa lapselast ja 9 lapselapselast.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Muud allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Siima Škop / [tekst ja illustratsioonid: Siima Škop; toimetanud Mari Karlson; kujundanud Angelika Schneider]//[Tallinn] : Tänapäev, 2010 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]