Ruhnu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
see ei ole koht isikunäituseks
Muide (arutelu | kaastöö)
678 muudatust
Resümee puudub
19. rida: 19. rida:
}}
}}


'''Ruhnu saar''' ([[rootsi keel]]es ''Runö;'' rannarootsi keeles ''ru:n'') on saar [[Liivi laht|Liivi lahes]]. Ruhnu saar kuulub [[Saare maakond]]a ja moodustab väiksemate laidudega iseseisva [[Ruhnu vald|Ruhnu valla]].
'''Ruhnu saar''' ([[rootsi keel]]es ''Runö;'' rannarootsi keeles ''ru:n''; [[soome keel]]es 19. saj. ''Runosaari''<ref>{{netiviide | URL = https://estofennia.eu/runosaari-ruhnu-1895/ | Pealkiri = Siihen aikaan kun suomalaispapit Runosaarta paimensivat ja keisarille vannottivat | Väljaanne = Estofennia | Autor = Pekka Linnainen | Aeg = 7.1.2020 | Kasutatud = 7.1.2020 | Keel = soome keeles }}</ref>
) on saar [[Liivi laht|Liivi lahes]]. Ruhnu saar kuulub [[Saare maakond]]a ja moodustab väiksemate laidudega iseseisva [[Ruhnu vald|Ruhnu valla]].


==Asukoht==
==Asukoht==

Redaktsioon: 7. jaanuar 2020, kell 18:18

 See artikkel on saarest; saarel asuva samanimelise küla kohta vaata Ruhnu küla
"Runö" suunab siia. Laeva kohta vaata artiklit Runö (laev).
Ruhnu
Ruhnu kirikud
Ruhnu kirikud
Ümbritseb Liivi laht
Koordinaadid 57° 48′ 0″ N, 23° 15′ 0″ E
Pindala 11,88 km²[1]
Pikkus 5,5 km
Laius 3,5 km
Rannajoone pikkus 24,17 km
Kõrgeim koht
Håubjärre (28 m)
Elanikke
55 (2011)[2]
4,6 in/km²

Ruhnu saar (rootsi keeles Runö; rannarootsi keeles ru:n; soome keeles 19. saj. Runosaari[3] ) on saar Liivi lahes. Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ja moodustab väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla.

Asukoht

Saare pindala on 11,88 km², pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. Lähim koht mandril on 37 km kaugusel asuv Kolka neem Kuramaal Lätis. Kuressaarde on linnulennul 70, Pärnusse 96, Kihnu saareni 54 km ja Riiga 96 km.[4]

Ajalugu

Ruhnu kaart (Mellin, Liivimaa atlas 1798

Esimesed kiviaega jäävad asustusjäljed Ruhnul pärinevad umbes aastast 5200 eKr. Toona hoburauakujulisel saarel peatusid hooajaliselt varased hülgekütid, neid asustusjälgi on uurinud arheoloog Aivar Kriiska.[5]

Esmakordselt on Ruhnut kirjalikult mainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi vabaduskirjas, millega piiskop kinnitas, et Ruhnu saare elanikud saavad elada vabade talupoegadena rootsi õiguse järgi.[4] Kuramaa piiskopi esindajaks saarel oli foogt. Millal tulid Ruhnu elama esimesed püsiasukad või millal hakati saare elanikke pidama rootslasteks, ei ole teada. Kõige rohkem elas inimesi saarel 1842. aastal, mil seal loendati 389 elanikku. Nendeks olid siis valdavalt rannarootslased, kes elasid tol ajal paar sajandit vanemate kommete järgi. Venemaa keisririigi ajal kuulus Ruhnu saar Liivimaa kubermangu Kuressaare kreisi, Ruhnu kihelkonda.

Rahvariietes Ruhnu naised 1937. aastal

1915. aastal kevadel Saksa laevastik ründas ja vallutas Ruhnu. Kuna Saksamaal oli kasutusel uus kalender siis toimus kalendrireform Ruhnul juba 1915. aasta kevadel. See tähendab, et Ruhnul viidi 20. sajandil esimesena Eesti alal läbi kalendrireform. [6]

Ruhnu puukirik (2016)

17. jaanuaril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus: "Tunnistada Ruhno saar Eesti vabariigi osaks."[7] 1922. aastal elas rootslasi saarel 252, sakslasi 2 ning eestlasi 10, 1934. aastal oli rootslasi 277 ning eestlasi 5.[8] Saar moodustas iseseisva valla ja rootsi praostkonda kuuluva kihelkonna. Veel 1930. aastail oli Ruhnu isoleeritud saar, mille elanikud olid sajandite vältel abiellunud lähisugulastega. Enamik inimesi lahkus sõja ja nõukogude võimu eest Rootsi 4. augustil 1944.[4] Kohale jäi vaid kaks peret.[4] Uued asukad tulid peamiselt Kihnust ja Saaremaalt.[4] Esimene põllumajanduskolhoos oli Ruhnu ning teine Kommunismi majakas. Hiljem ehk aastal 1970 liideti majand Audruranna kolhoosiga. Legendaarne majandijuht oli Theodor Aus.

Ruhnul tegutseb Ruhnu Põhikool. Alates kooli asutamisest kuni 1944. aastani käis õppetöö rootsi ja kohalikus ehk ruhnu keeles.

Ruhnu üks tuntumaid talusid on Korsi talu, mille taluhooned on arvele võetud kultuurimälestistena.

Ruhnu kirikud

 Pikemalt artiklites Ruhnu puukirik ja Ruhnu uus kirik

Ruhnul asub Ruhnu puukirik, see on Eestis teadaolevalt vanim säilinud puithoone. Ehitus algas 22. novembril 1643.

Stockholmi ajaloomuuseumis (Historiska Museet) asub Ruhnu puukiriku klaasimaalide ("rubiinide") kollektsioon, see on Eesti klaasikunstiajaloo vanim ja kõige väärtuslikum, sisaldades kuut 17. sajandi klaasimaali. Kui ruhnlased 1944. aastal Rootsi põgenesid, võtsid nad klaasimaalid koos muu väärtusliku kirikuvaraga kaasa.

1912. aastal püstitati samasse kõrvale Ruhnu uus kirik.

Ruhnu tuletorn

Ruhnu tuletorn
 Pikemalt artiklis Ruhnu tuletorn

Saare kõrgeimal kohal, Håubjärre mäel, on aastal 1877 ehitatud ainulaadse arhitektuuriga metalltuletorn, mis on kokku pandud Prantsusmaal valmistatud detailidest. Väidetavalt võis olla torni loojaks just Gustave Eiffel.

Ruhnu puurauk

Ruhnus asub eesti üks sügavamaid (787,4 m) puurauke, millest väljuv vesi on ravivee omadustega ja väga soolane.

Loodus

Rannaastang Norrkeldi ja Austerkeldi vahel

Lääne-Eesti saared, kaasa arvatud Liivi lahe keskel asuv Ruhnu, moodustavad UNESCO egiidi all 1990. aastal asutatud Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala. Looduspark hõlmab tervet Ruhnu saart koos seda ümbritsevate laidude ja rannikumerega.

Ruhnus esineb rannikul kuni 4 meetri kõrgune rannaastang.

Ruhnu saar moodustab Liivi lahe keskosas asuva loode–kagusuunalise aluspõhjalise seljandiku kõige kõrgema veepealse osa.[4] Seljandik on liustikulise tekkega voorelaadne moodustis.[4] Iseloomulik on selle kuju asümmeetrilisus oma pikitelje suhtes: tema läänenõlv on laugem kui idanõlv, mis on mänginud olulist rolli Ruhnu saare arengus ja nüüdisilme kujunemises.[4]

Ruhnu on ovaalse kujuga ning jaguneb maastikuliselt kaheks. Idaosa on liivane, kus loode-kagu suunas kulgeb rida omavahel paralleelseid liivaluiteid. Luidete suurim kõrgus merepinnast on üle 21 (kuni 29,6 m) meetri. Luidete vahele koguneb sademetevesi, sest äravool puudub. Saare idaosa luitestikul kasvab valdavalt okasmets, mis katab 60 % saare pindalast. Saare lääneosa on madal, tasandikulise pinnamoega, kus kohati kasvab sanglepikuid, suuremalt jaolt on aga kasutuses põllumajandusliku maana, seal asuvad niidud, põllud ja karjamaad.[4]

Ruhnu Nõiapuu, künnapuu (2012)

Ruhnu suurim siseveekogu on Haubjerre soo, suurvee ajal tekib sinna järv. Leidub ka väiksemaid soid. Need on samblasood, kus leidub väikesi rabalappe.

Ruhnu on klindisaar, mis kuulub Balti klindi aluspõhja kivimitesse murrutatud astangute süsteemi ja on üks väheseid selle klindi äratuntavaist, silmaga nähtavaist moodustistest.[9]

Ruhnu saarelt pärineb ka Eesti tuulekiiruse rekord 48 m/s, mis registreeriti puhangulise kiirusena 2. novembril 1969[10][11] või 27. oktoobril 1969.[12]

Loomastik

Loomadest elavad Ruhnus metskits, rebane, rändrott, koduhiir, juttselg-kärnkonn, nastik jt, meres viiger- ja hallhüljes.[4] Metskitsed asustavad Ruhnu saart 1962. aastast alates, mil need sinna sisse viidi.

Sagedasemad kalad on lest, siig, lõhe, räim, ahven, koger, merihärg, nolgus, meritint, kiviluts.[4]

2006. aasta aprillis triivis jääpangal Ruhnu pruunkaru, kes sai tuntuks kui Ruhnu karu. Karu taheti kinni püüda, kuid otsingud vilja ei kandnud, kuigi tema tegevuse jälgi aeg-ajalt leiti.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Ruhnu Eesti looduse infosüsteemis, vaadatud 9. juunil 2019.
  2. ↑ Rahvaloenduse tulemused näitavad asustatud saarte arvu kasvu. Statistikaamet, 9. jaanuar 2013.
  3. ↑ Pekka Linnainen (7.1.2020). "Siihen aikaan kun suomalaispapit Runosaarta paimensivat ja keisarille vannottivat". Estofennia (soome keeles). Vaadatud 7.1.2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Ruhnu vald
  5. ↑ Arheoloogid avastasid Ruhnus viikingiaegse küla jälgi
  6. ↑ Raul Vaiksoo "Segadus vana ja uuega", Horisont 2013, nr 4, lk 49
  7. ↑ ERA.31.1.13
  8. ↑ Eestlasi üle 98 protsendi
  9. ↑ Eesti loodus, jaanuar, 2000
  10. ↑ Andres Einmann Tuule maksimaalne kiirus oli tormi ajal 31,5 m/s, ilmajaam.postimees.ee, 13. detsember 2013.
  11. ↑ Looduskeskkonna riskid: Tuul, Eesti Sisekaitseakadeemia.
  12. ↑ Ain Kallis. Bill on oma möllamised lõpetanud, Monica ja Hilary alustavad sel aastal!, Eesti Loodus, 1998, nr 2.

Kirjandus

  • Tiina Talvi (toim.) 2005. Nature of Ruhnu Island. Estonia Maritima 7.
  • Arwed von Schmidt 1864. Einige Notizen über die Insel Runo
  • "Ruhnulaste riigipööre suvel". Meie Maa (Kuressaare : 1919–1944) nr 17, 4. november 1941, lk 2,3.
  • "Bolševike terror ja vägivallavalitsus Ruhnus". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 27, 7. märts 1942, lk 4,5.
  • Jakob Steffenson. Elu Ruhnul. Tallinn, 1994. ISBN 5460001986
  • K. Jaanson. Ruhnu ühendamine. Tänapäev nr 35, august 1991
  • Olev Remsu. Kui kingiks Lätile Ruhnu saare? Postimees, 31. august 2016

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ruhnu&oldid=5527520"