Arvo Valton

Arvo Valton aastal 2007.

Arvo Valton (kodanikunimega Arvo Vallikivi; sündinud 14. detsembril 1935 Märjamaal) on eesti proosa- ja näitekirjanik, luuletaja, stsenarist, tõlkija ja publitsist.

Elulugu

Arvo Valton sündis 14. detsembril 1935 Märjamaa alevis Hiiumaalt pärit ettevõtja Jakobson-Waltoni pojana.

Haridusteed alustas ta Märjamaa algkoolis, kus õppis aastatel 1943–1949. Koos vanematega väljasaadetuna jätkas ta õpinguid 1949–1951 Novosibirski oblasti Tsanovski sovhoosi 7-klassilises koolis, 1951–1953 Tsanõ Keskkoolis. 1954 lõpetas Magadani oblasti Susumani keskkooli ja tuli tagasi Eestisse. 1954–1959 õppis TPI keemia- ja mäeteaduskonnas, mille lõpetas mäeinsenerina. Seejärel töötas ta 1959–1961 Maardu Keemiakombinaadis vahetusülemana karjääris ja rikastusvabriku tehnilise juhatajana. 1961–1967 jätkas haridusteed, õppis Üleliidulise Kinoinstituudi kaugõppes ning lõpetas selle filmidramaturgina. Töötas aastatel 1961–1968 Tallinna Mõõduriistade Tehases inseneri, konstruktori ja patendiosakonna juhatajana.

Aastatel 1968–1975 oli Arvo Valton kutseline kirjanik. Ta on töötanud Tallinnfilmi stuudios toimetuskolleegiumi liikmena. 1965. aastast on Kirjanike Liidu liige. Valton on Kirjanike Liidu juhatuse liige 1971. aastast, ta oli juhatuse presiidiumi liige aastail 1981–1989 ning liidu esimehe asetäitja aastail 1990–1992. Tegutsenud Tallinna kirjandusklubi Pegasus esimehena. Eesti Kinoliidu liige 1979.

Arvo Valton vestlemas Jeremei Aipiniga kirjandusfestivalil HeadRead 29. mail 2011

Valton oli üks mõttevahetuse algatajaid fosforiidimaardlate üle aastal 1987. 1980. aastal osales 40 kirja aktsioonis, olles üks selle organiseerijaid. Oli aktiivselt tegev taasiseseisvumisüritustes: Loomeliitude Kultuurinõukogu liige, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee 1. koosseisu liige. 1992–1995 oli Valton VII Riigikogu koosseisu liige. Kuulub 1994. aastast Isamaaliitu (praegu Isamaa ja Res Publica Liit). Alates 1989. aastast on Korp! Rotalia liige

Rahvuslasena on Valton sõna võtnud eesti keele ja kultuuri küsimustes, ta on lülitunud taasiseseisvumisjärgsesse poliitika- ja vaimuellu tõsiisamaalises vaimus. Valton on osalenud soome-ugri rahvaste hõimuliikumises. Valton valiti Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni aseesimeheks aastal 1993, esimeheks aastal 1996. Alates aastast 1998 on Valton assotsiatsiooni president. Ta on reisinud paljudes Euroopa riikides, kõigis endise Nõukogude Liidu vabariikides, Ameerikas ja Austraalias.

2009. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Looming

Esimese trükiproovina ilmus novellett "Lauad" ("Noorus", 1960, 4). Varasemale lühiproosale on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine. Esikkogu "Veider soov" (1963) äratas elavat huvi: köitis värske nägemine ja leebe huumor. Novellikogus "Rataste vahel" (1966) ilmutas Valton varasemast suuremat tüpiseerimise oskust. Iseloomulik on inimese soovide kokkupõrge nende täitmist takistavate asjaoludega ja inimese jäämine argielu rataste vahele.

1960. aastate teisel poolel toimus Valtoni loomingus murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuenduses tooniandvaks. Keskne on inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimeste süsteemi, kus tegevus muutub absurdseks.

Aastal 1968 ilmunud kogud "Kaheksa jaapanlannat" (LR) ja "Luikede soo. Karussell" kutsusid esile poleemika: Valtoni loomingust otsiti eksistentsialismi mõjusid. Võõrandumisele vastandas Valton inimeksistentsi kui subjektiivse olemise, resp. teisitiolemise.

Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatleb ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise haardes, Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas kirjanikku käsitama ajalugu inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (ilmunud Loomingu Raamatukogus aastal 1972) aktualiseerib Valton ajaloonäidetel inimliku negatiivsuse avaldumisvorme. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton uute väljendusvahendite otsingule.

Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi unemaastike" (1975) unenäo- ja müüdiloogika lisandas individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile subjektiivse olemise teise erikuju. 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming žanride poolest mitmekülgseks: novellide kõrval ilmusid romaanid, aforismid, luuletused ja lasteraamatud. Novellivalikkogudes "Mustamäe armastus" (1978) ja "Võõras linnas" (1981) kujutab Valton elu ja inimest subjektiivse olemise vaatekohast; paiguti tugevnenud publistsistlik allhoovus on paigutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi.

Valtoni esimene romaan "Tee lõpmatuse teise otsa" (1978) on ajalooline, jutustatakse mongoli valitsejast Tšingis-khaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist. Kõiki romaani kompositsioonireegleid lammutab loogikast loobuv sürrealistlik raamat armastusmotiivide variatsioonidega "Arvid Silberi maailmareis" (1984, lühem variant 1981), kus autor esitab subjektiivseid kujutlusi rännakutena järjest avarduvas aegruumis. Kahe raamatuna "Üksildased ajas" (I - 1983; II - 1985) ilmunud kuues jutus on keskendatud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest.

Valton on avaldanud aforismikogud "Uksed kriuksuvad öösiti" (1977), "Märklaud kilbiks" (1980) ja "Tagasi tulevikku" (1985) ning kaks luulekogu "Kollasteks laikudeks laguneb" (1978) ja "Seniks" (1992).

Arvo Vallikivi nimega raamatuist "Retk ooboluste riiki" (1978) jutustab maavarade tekkest, "Ajaprintsess" (1981) on lastele kirjutatud kunstmuinasjuttude kogu, "Põhjanaela paine" (1983) tugineb hüperboreilise folkloori motiividele, müüdiloogikale omased võtted avalduvad siin eriti ehedalt.

Mütoloogia kõrval on Valton ilmutanud huvi europotsentrismi lagunemist tinginud mõttevoolude vastu (näiteks zen-budism ja taoism). 1979. aasta romaanivõistlusel kõrvalelükatud romaan "Rauakolina etüüdid" koos tsensuuri tõketesse jäänud poliitiliste novellide kui ka uuema lühiproosaga ilmusid koguna "Rännak giidi saatel" (1988, Juhan Smuuli nimeline preemia 1989), milles poliitilised realiteedid on seostatud eetikaga. Autor juhib tähelepanu vägivallale poliitikas, arendades reaalelu episoode absurdini, selles kasutab idamaade motiive "Pildid filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust" (1992).

Märtsiküüditamisele järgnenud väljasaadetute elu Siberis kujutab autobiograafiliste sugemetega romaan "Masendus ja lootus" (1989). Friedebert Tuglase novelliauhinna on saanud 1973. aastal avaldatud novell "Ohtlik leiutis" ja 1979. aastal avaldatud novell "Mustamäe armastus", Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhinna 1984. aastal avaldatud jutustuste kogu "Üksildased ajas" I. Ülevaate Valtoni proosast annavad "Valitud teosed" I–II (1984).

Publitsistina on Valton sõna võtnud rahvuskeele ja -kultuuri ning keskkonnakaitse kohta; 1986 algatas ta diskussiooni fosforiidimaardlate üle.

Filmid, näidendid

Valton on kirjutanud stsenaariumid mängufilmidele "Viimne reliikvia" (1969, Eduard Bornhöhe "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel), "Hundiseaduse aegu" (1984) ja Herman Sergo "Näkimadalate" ainetel ning telemängufilmidele "Minu naine sai vanaemaks" (1976) ja "Ringhoov" (1988, novelli "Mustamäe armastus" motiividel, lavastaja T. Virve).

Kogutuna on avaldatud filmistsenaariumid "Kohtunikud ja kohtualused. Erapooletu. Hundiseaduse aegu" (1990), stsenaariume ja libretosid koos memuaaridega teatrist ja filmindusest leidub kogus "Proovipildid" (1990). Ka kaks näidendit on avaldatud raamatuna "Vägede valitsejad. Pealkiri" (1988), neist esimene sai "Ugala" teatrimaja avamisnäidendite võistlusel II auhinna ja lavastati 1986 Pärnu teatris. "Vanemuises" lavastati 1966 Paul-Eerik Rummo koostatud montaaž Valtoni proosast "Lugusid argielust ehk Valtoniana". Valton on kirjutanud libreto Eino Tambergi ooperile "Lend" ("Estonia" 1980). Valton on tõlkinud kirjandust vene, mari, udmurdi, mokša, bulgaaria, poola ja ungari keelest.

Teised teosed

"Muinasjutt Grandi leidmisest" (1976), "Arvidi maailmareis" (LR 1981), "Vanad arved" (1981), "Kiirustav kahetsus" (1989), "Kirikutrepil" (1989), "Kohtunikud ja kohtualused" (1990), "Proovipildid" (1990), "Üks tund Toledos" (1990), "Kuninglik lõbu" (1991), "Liisa ja Robert" (1993), "Liblikas, ilus ja paks" (2003).

Tunnustused

• 1980 ENSV teeneline kirjanik
• 1990 A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Masendus ja lootus")
• 2000 Valgetähe III klassi teenetemärk
• 2006 Riigivapi III klassi teenetemärk
• 2007 lastekirjanduse tõlkeauhind Paabeli Torn Vladimir Timini noorsooromaani "Vana-Permi poisi Tikö seiklused" eesti keelde tõlkimise eest.

Välislingid

• Referaat Arvo Valton.
• Arvo Valton: ma ei usu kultuuri allakäiku. ERR. 30. jaanuar 2009.
• Holger Kaints. Triviaalsusest punutud mustrid, muidu kriuksuga lood. Sirp, 19. märts 2010
• Tarmo Teder. Vastab Arvo Valton. Teater. Muusika. Kino oktoober 2001.
• Kaarel Kressa. Valtoni vägivallatud tšuudid Novgorodimaal asju ajamas. Eesti Päevaleht 16. juuli 2010
• Arvo Valton Eesti biograafilises andmebaasis ISIK