Hundiseaduse aegu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hundiseaduse aegu
Režissöör Olav Neuland
Stsenarist Arvo Valton
Peaosades Arvo Kukumägi
Egon Nuter
Regina Razuma
Jüri Krjukov
Muusika Sven Grünberg
Operaator Edvard Oja
Viktor Školnikov
Toimetaja Toomas Raudam
Filmistuudio Tallinnfilm
Aasta 1984
Esilinastus 28. märts 1985
Kestus 80 minutit
Riik Eesti NSV
Keel eesti
IMDb profiil

"Hundiseaduse aegu" on Eesti ajalooline film aastast 1984.

Tegevustik[muuda | muuda lähteteksti]

Filmi tegevusaeg pole selge, tinglikult võiks see olla 14. sajandi lõpp[1]. Saksastunud maaisand Manfred Pesentack (Heino Mandri) pärandab oma ahnele ja valduste suurendamisest unistavale pojale Hermannile (Egon Nuter) maad. Tema plaanidele jääb ette küla ja selle tõrksad elanikud, eriti külavanema (Rein Aren) kloostrikoolis käinud, kuid nõiavõimetega poeg Meleleiv (Arvo Kukumägi). Filmi tegevus lõppeb ülestõusuga, mida väikefeodaaliks tõusnud Meleleiv peab minema vastu tahtmist maha suruma.

Osades[muuda | muuda lähteteksti]

Episoodilistes osades astuvad veel üles Aarne Üksküla (munk), Ilmar Tammur (röövel), Rudolf Allabert (sõjamees), Ivo Linna (külamees), Ivo Eensalu (külamees), mitmed eesti rahvamuusikud ja palju teisi.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

"Hundiseaduse aegu" sai ilmumise järel üldiselt hävitava kriitika osaliseks (Mati Unt, Riho Laanemäe, Malle Salupere, Tarmo Kulmar). Muuhulgas osutati ajaloolistele möödalaskmistele, näiteks 14. sajandisse paigutatud Eesti Vabaõhumuuseumi 19. sajandi klaasakendega taluarhitektuurile, keset metsa asuvale lossile, uusaegsetele kostüümidele ja muule taolisele. Stsenaariumi autor Arvo Valton on hiljem öelnud, et osa käsikirja jäi Tallinnfilmi piiratud võimaluste tõttu paberile (näiteks ammuga maha laskmist olnud raske lavastada, mistõttu filmis tapab peategelane rivaali otsavaatamisega; käsikirjas ettenähtud "raudrüütlite ja talupoegade lahing" jäeti tehnilistel põhjustel lihtsalt lavastamata jne).[2]

Nagu kirjutas Mati Unt oma "Avalduses võimetuse kohta arvustust kirjutada": "Ei tea. Liiga raske juhtum. Kahetsen, et seda filmi nägin. Ta seadis mu traagiliste antinoomiate ette. Kaotasin usu filmikunsti. Seda juhtub harva. Aga nüüd juhtus. Ja keegi pole justkui süüdi. Teeme kompromissi: nimetame nii seda filmi kui ka seda "arvustust" piinlikuks vahejuhtumiks[3]."

Tarmo Kulmar: "See ei ole ajalooline film (puudub ajalooline tõepära). See ei ole seiklusfilm (tempo on aeglane, žanri meeliskülastajal hakkab igav, pealegi on taotletud enamat). See ei ole psühholoogiline film (puuduvad karakterid, nende asemel on stereotüübid). See ei ole komöödiafilm (naer tuleb valel kohal). See ei ole paroodia (mille paroodia?). Mis see siis on?[4]."

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Õie Orav. Tallinnfilm. II. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004, lk. 320
  2. Andres Valdre. "Eesti filmide lühitutvustusi."
  3. Mati Unt. Avaldus võimetuse kohta arvustust kirjutada. Teater. Muusika. Kino. 1985, nr. 12, lk. 34–35
  4. Tarmo Kulmar. Tõde algab tõetruudusest. Edasi, 1. detsember 1985