Maailmapank

Maailmapank (inglise keeles International Bank for Reconstruction and Development, IBRD) on rahvusvaheline rahandusorganisatsioon, mis on loodud selleks, et anda arengumaadele rahalist ja tehnoloogilist abi.

Maailmapank on läbinud mitu struktuurimuudatust ja sellepärast on nimetuse "Maailmapank" all mõistetud eri aegadel erisugust organisatsiooni.

Alguses tähendas Maailmapank Rahvusvahelist Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka, mis toetas rahaliselt Lääne-Euroopa ja Jaapani majanduse taastamist pärast Teist Maailmasõda. 1960 loodi Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (International Development Association, IDA), mis võttis endale osa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ülesannetest. Mõlemad organisatsioonid eksisteerivad tänapäevani ja "Maailmapank" on ühine nimetus nende mõlema kohta.

Eri aegadel loodi nende juurde veel kolm organisatsiooni: Rahvusvaheline Rahanduskorporatsioon (International Finance Corporation, 1956), Investeeringute Tagamise Mitmepoolne Agentuur (Multilateral Investment Guarantee Agency, 1985) ja Investeerimisvaidluste Lahendamise Rahvusvaheline Keskus (International Centre for Settlement of Investment Disputes, 1965). Kõiki neid viit organisatsiooni ühtekokku nimetatakse Maailmapanga Grupiks.

Vahel mõistetakse Maailmapanga all endiselt üksnes Rahvusvahelist Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka, mille tegevus moodustab põhiosa Maailmapanga Grupi tegevusest.

Ajalugu

Harry White (USA, vasakul) ja John Keynes (Suurbritannia, paremal) Bretton-Woodsi konverentsil (1944)

Maailmapank on üks kahest suurest rahandusorganisatsioonist (teine on Rahvusvaheline Valuutafond), mis loodi Bretton-Woodsi konverentsi otsuste põhjal. See konverents toimus 1.–22. juulil 1944 USA-s ning selle töös osalesid 44 riigi saadikud, kes arutasid majanduse taastamist ja maailmakorraldust pärast maailmasõja lõppu.

Nõukogude Liit osales konverentsi töös aktiivselt, aga pärast otsustas Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi loomisest ja tööst mitte osa võtta, sest vastavalt nende organisatsioonide põhikirjale puudus tal võimalus nende tööd mõjutada, erinevalt USA-st.

Oma tegevuse alguses 1945–1968 ei olnud Maailmapanga tegevus kuigi aktiivne, sest laenu taotlejatele esitati rangeid nõudmisi. Maailmapanga esimene president John McCloy valis esimeseks laenusaajaks Prantsusmaa, kellele anti laenu 250 miljonit USA dollarit. Laenu saamise üka tingimus oli kommunistide väljajätmine valitsusest. Kaks ülejäänud laenusoovijat (Poola ja Tšiili) laenu ei saanud. Edaspidi andis Maailmapank aktiivselt laenu Lääne-Euroopa riikidele, kes taastasid maailmasõjast räsitud majandust Marshalli plaani kaudu. Marshalli plaani rahastamine käiski suures osas Maailmapanga kaudu.

1968–1980 oli Maailmapanga tegevus suunatud arengumaade abistamisele. Suurenesid väljalaenatavad summad ja mitmekesistus laenude struktuur, mis hõlmas mitmesuguseid majandusharusid alates infrastruktuurist kuni sotsiaalsete probleemide lahendamiseni. Sel ajal juhatas Maailmapanka Robert McNamara, kes kasutas tehnokraatlikku juhtimisstiili, sest ta oli töötanud USA kaitseministrina John Kennedy ja Lyndon Johnsoni valitsuses ning ettevõtte Ford Motor presidendina. McNamara lõi uue süsteemi, mille abil riigid said oma laenutaotlusi esitada, ja see võimaldas vähendada laenutingimuste otsustamisele kuluvat aega.

1980 sai Maailmapanga presidendiks Alden Clausen, kelle esitas sellele kohale tollane USA president Ronald Reagan. 1980. aastatel anti laenu peamiselt arengumaadele ja laenude andmise põhiline eesmärk oli vähendada nende maade sõltuvust võlgadest nende majanduse arendamise kaudu. Seetõttu lõpetati laenude andmine sotsiaalprobleemide lahendamiseks.

1989 toimus Maailmapanga töös oluline muutus paljude valitsusväliste, peamiselt keskkonnaorganisatsioonide kriitika tulemusena. Seetõttu suurenes nende eesmärkide hulk, milleks laenu väljastati.

Visioon ja missioon

Maailmapanga hoone Washingtonis

„Maailmapanga tegevuse eesmärgid on jätkusuutliku globaliseerumise soodustamine kõigi elanikkonna kihtide huvides, vaesuse vähendamine, majanduskasvu kiirendamine ilma keskkonnale kahju tekitamata ning inimeste jaoks uute võimaluste loomine ja neisse lootuse sisendamine.“

– Robert Zoellick

Tänapäeval keskendub Maailmapank oma teguevuses vastavalt Aastatuhande deklaratsioonile Aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele. Kolmanda aastatuhande künnisel sõnastati ÜRO egiidi all kaheksa eesmärki, mille saavutamisele peavad rahvusvaheliste organisatsioonide jõupingutused olema suunatud. Aastatuhande arengueesmärgid peavad olema saavutatud 2015. aastaks ja need on järgmised:

1. Vähendada poole võrra nende inimeste arvu, kelle sissetulek on väiksem kui 1 USA dollar päevas, ja nende arvu, kes on näljas.
2. Tagada kõigile lastele alghariduse omandamise võimalus.
3. Tagada tüdrukutele poistega võrdsed võimalused koolis käia.
4. Vähendada 3 korda vastsündinute ja laste suremust.
5. Vähendada 3 korda sünnitusel või vahetult pärast seda surevate naiste arvu.
6. Saavutada HIVi, AIDSi, malaaria ja teiste haiguste leviku vähenemine.
7. Vähendada poole võrra nende inimeste arvu, kel pole juurdepääsu puhtale joogiveele, parandada 100 miljoni kodutu olukorda ja lõpetada loodusressursside jätkusuutmatu arendamine.
8. Luua ülemaailmne koostöövõrk arengu edendamiseks.

Nende inimkonna ees seisvate ülemaailmsete probleemide lahendamiseks annab Maailmapank Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga kaudu vähemalt keskmise sissetulekuga riikidele laenu niisuguse intressiga, mis vastab nende riikide siseturu keskmisele. Väikese sissetuleku tasemega riikidele annab Maailmapank Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni kaudu abi minimaalse intressiga või üldse intressivabalt.

Tegevuse liigid ja suunad

Maailmapanga koosseisus on kaks omavahel tihedalt seotud asutust, Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank ning Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon, kes pakuvad madala intressiga või intressita laene või grante riikidele, kellel ei ole juurdepääsu rahvusvahelisele kapitaliturule või on selle juurdepääsu tingimused ebasoodsad. Erinevalt teistest rahandusorganisatsioonidest ei taotle Maailmapank kasumit. Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank kasutab oma kõrget krediidireitingut, mis võimaldab tal saada madala intressiga vahendeid, et pakkuda oma klientidele, kelleks on arengumaade riigid, madala intressiga laene. Oma tegevuskulud katab pank ise, võtmata selleks laenu.

Iga 3 aastat tagant töötab Maailmapank välja tegevusstrateegia iga riigi kohta eraldi ja seda kasutatakse koostöö alusena riikidega. Strateegia aitab kooskõlastada Maailmapanga tegevust laenude pakkumise ning analüüsimise ja konsulteerimise alal iga riigi konkreetsete arengueesmärkidega. Strateegiasse kuuluvad niisugused projektid ja programmid, mis kõige paremini aitavad lahendada vaesuse ja sotsiaalmajandusliku arengu probleeme. Enne seda, kui strateegia esitatakse läbivaatamiseks Maailmapanga direktorite nõukogule, arutatakse seda strateegiat vastava riigi valitsuse ja teiste asjassepuutuvate struktuuridega.

Kapitali hankimine

Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank saab oma kapitali peamiselt obligatsioonide müügist. Ülemaailmsetel turgudel on nende obligatsioonide reiting Standard & Poor'si skaalal AAA. Laenude andmisest ei saa pank kuigi suurt kasumit, kasumi põhiosa tuleb paljude aastate jooksul kogutud reservide ja 184 liikmesriigi sissemaksete paigutamisest. Saadud tulust katab pank tegevuskulud, kannab osa sellest üle Rahvusvahelisele Arenguassotsiatsioonile ja kasutab seda riikide võlakoormuse vähendamiseks.

Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon on maailma suurim vaestele riikidele intressita laenude ja grantide jagamise organisatsioon. Selle vahendid uuenevad iga 3 aasta tagant ja seda organisatsiooni rahastavad 40 doonorriiki. Assotsiatsioon saab lisasissetulekut 35–40 aastaks antud laenude kustutamisest. Neid vahendeid kasutatakse seejärel uute laenude andmiseks. Arenguassotsiatsioonile kuulub peaaegu 40% Maailmapanga laenude käibe kogumahust.

Laenud

Maailmapank annab Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ning Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni kaudu välja kahesuguseid laene: investeerimis- ja arengulaene. Investeerimislaene antakse kaupade tootmise, tööde ja teenuste rahastamiseks sotsiaalmajanduslike projektide raames ükskõik mis majandusharus. Arengulaene nimetati varem struktuurimuutuste laenudeks ning neid antakse poliitiliste ja institutsiooniliste reformide jaoks.

Kui riik esitab laenutaotluse mingi projekti rahastamiseks, siis hinnatakse, kas see projekt on vastuvõetav majanduslikus, rahanduslikus, sotsiaalses ja ökoloogilises mõttes. Läbirääkimiste käigus lepivad Maailmapank ja laenusaaja kokku arengueesmärgid, projekti komponendid, oodatavad tulemused, projekti täitmise kava ja tõhususe kontrollnäitajad ning laenueraldiste ajakava. Maailmapank jälgib seda, milleks laenuraha kulutatakse, ja hindab projekti tulemusi. Kolmveerandit kustutamata laenudest haldavad riikide direktorid, kes töötavad Maailmapanga liikmesmaade alalistes esindustes. Niisugusi alalisi esindusi on üle maailma ligi sada ja neis töötab umbes 30% Maailmapanga personalist.

Arenguassotsiatsiooni pikaajalised laenud on intressivabad, aga nendelt võetakse 0,75% komisjonitasu. Assotsiatsiooni raha reserveerimise eest võetakse komisjonitasu 0–0,5% reserveeritavalt summalt ja 2006. rahandusaastaks oli selleks kinnitatud 0,33%. Maailmapanga varahalduse osakond juhib kõiki laenudega seotud tehinguid ja täidab ühtlasi laekuri kohuseid.

---

Laenudeks ei saa Maailmapank raha liikmesriikide sissemaksetest nagu IMF, vaid võlakirjade müügist maailma kapitaliturgudel. Maailmapank müüb võlakirju ka otse rikaste riikide valitsusasutustele ja keskpankadele. Võlakirjade tagasiostu tagavad Maailmapanga liikmesriigid. Harilikult annab Maailmapank laenu 12–15 aastaks ja veidi kõrgema intressimääraga kui ta ise ostab.

IDA annab laene eriti vaestele riikidele, mille rahvamajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta ei ületa 1200 USA dollarit aastas. Intressi maksta ei tule ja kustutusaeg on 35–40 aastat. IFC ülesanne on soodustada arenguriikides eraettevõtlust.

Laenuandmine nõuab Maailmapangalt head arengumaade majanduse tundmist. Üks panga tegevuse kõrvaltulemus ongi põhjalikud arengumaade majandusanalüüsid, mis valmivad koostöös IMF-iga.

Nii Maailmapank kui IMF on saanud läbi aegade tugeva kriitika osaliseks. Vasakpoolsed ütlevad, et kaubanduse liberaliseerimine, erastamine ja avatus välisinvesteeringuteks on toonud arengumaadele kaasa tohutuid raskusi. Parempoolne kriitika lähtub aga skaala teisest küljest. Parempoolsed väidavad, et IMF-i abi ei soodusta majandusdistsipliini juurutamist.

Presidendid

Kirjutamata reegel ütleb, et IMFi tegevdirektor on pärit Euroopast ja Maailmapanga president Ameerikast (Wolfensohn oli Austraaliast).

• Eugene Meyer (juuni 1946 – detsember 1946)
• John McCloy (märts 1947 – juuni 1949)
• Eugene Black (1949 – jaanuar 1963)
• George Woods (jaanuar 1963 – märts 1968)
• Robert McNamara (aprill 1968 – juuni 1981)
• Alden Clausen (juuli 1981 – juuni 1986)
• Barber Conable (juuli 1986 – august 1991)
• Lewis Preston (september 1991 – mai 1995)
• James Wolfensohn (mai 1995 – juuni 2005)
• Paul Wolfowitz (juuni 2005 – juuni 2007)
• Robert Zoellick (alates juunist 2007)

Peaökonomistid

• Stanley Fischer 1988–1990
• Lawrence Summers 1991–1993
• Joseph Stiglitz 1997–2000
• Nicholas Stern 2000–2003
• François Bourguignon alates 2003

Vaata ka

• Globaliseerumine

Välislingid

• World Bank Group
• Maailmapank (inglise keeles)
• Maailmapanga väljaanded Eesti Rahvusraamatukogus