Jüri Martin

Foto: Jaan Künnap
Jüri Martin (29. september 1940 – 21. jaanuar 2025)[1] oli eesti bioloog (lihhenoloog), poliitik ja teaduse populariseerija[2], Eesti Teaduste Akadeemia liige (1990).
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]
Ta lõpetas 1959. aastal Tallinna 21. Keskkooli ning 1964. aastal Tartu Riikliku Ülikooli (kus õppis algul matemaatika-loodusteaduskonnas, hiljem bioloogia-geograafiateaduskonnas). Oli aspirantuuris NSV Liidu Teaduste Akadeemia Uurali Filiaali Taimede ja Loomade Ökoloogia Instituudis, kaitses samas bioloogiakandidaadi väitekirja "Samblikusünuuside dünaamika Polaar-Uurali jääliustike moreenidel" (1968) ja bioloogiadoktori väitekirja "Samblikusünuuside biokeemiline roll ekstremaalsetes keskkonnatingimustes" (1988).[3]
1969. aastal asus tööle Tallinna Botaanikaaeda, kus töötas algul vanemteaduri, seejärel teadussekretäri, teadusdirektori ja aastatel 1978‒1988 direktorina. 1994‒2000 oli ta Rahvusvahelise Keskkonnabioloogia Keskuse direktor. Aastatel 1997‒2020 oli Euroakadeemia rektor, 2008‒2020 samas professor.
Tema juhendamisel on kaitstud üks doktori- ja 12 kandidaadiväitekirja. Ta oli külalisteadlane mitmes USA ülikoolis.[3]
1970. aastatel ja 1980. aastate alguses oli ta sage esineja lastele mõeldud loodusteemalistes tele- ja raadiosaadetes.
Ta oli MTÜ Eesti Euroinfo Ühingu juhatuse, Maailma Metsade Monitooringu Foorumi, Rahvusvahelise Lihhenoloogia Assotsiatsiooni ning Academia Ecologica Universalis liige, 1997. aastast kaaspresident.[2]
Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti Jüri Martin 1990. aastal ökoloogia alal. Ta kuulus akadeemias bioloogia, geoloogia ja keemia osakonda. Oli Eesti Teaduste Akadeemia polaaruuringute komisjoni liige.[4]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Jüri Martini teadustöö põhisuunad olid üldine ökoloogia, biogeokeemia, samblike ökoloogia, keskkonna- ja looduskaitse. Ta uuris samblike sünuuside dünaamikat polaaraladel, ökosüsteemide antropotolerantsust, maastikke ja mikrokliimat. Tähtsaimaks uurimissuunaks kujunes õhu kaudu levivate saasteainete mõju taimestikule, eriti metsadele, ning biokeemiline monitooring: väävli, raskmetallide ja radionukliidide bioakumulatsioon Eestis, Arktikas, Uurali tööstuspiirkondades, Euraasia vulkaaniliselt aktiivsetel aladel ning USA rahvusparkides. Ta osales kümnetel ekspeditsioonidel Kaukasuses, Polaar-Uuralis, Lääne- ja Lõuna Siberis, Kaug-Idas, Antarktikas, Alaskal, Kreekas, Keenias, Seišellidel, Madagaskaril, Sri Lankas, Indias, Malediividel, Pennsylvanias, Great Smoky Mountainsi Rahvuspargis USAs jm.[3]
Martin on mitme monograafia autor või kaasautor ning enam kui 80 teadusartikli autor.
Poliitiline tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Jüri Martin oli endise erakonna Eesti Rohelised esimees aastatel 1995–1998.[5]
4. veebruarist 2003 oli ta IX Riigikogu liige. Ta sai Riigikokku Toomas Vareki asendusliikmena.[6]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1986 – Karl Ernst von Baeri medal
- 1988 – UNESCO programmi "Inimene ja biosfäär" (MAB) medal
- 1990 – Eesti Teaduste Akadeemia liige ökoloogia alal
- 1990 – Suur looduskaitsemärk
- 1998 – H. Fordi Euroopa looduskaitse preemia
- 2005 – rahvusvaheline Sokratese auhind
- 2006 – United Europe Award
- 2008 – Viini Rahvusvahelise Ülikooli auprofessor
- 2009 ‒ Kuninganna Victoria medal
- 2012 ‒ Leibnizi medal
- 2014 – Viimsi valla aukodanik
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Suri akadeemik Jüri Martin Novaator, 21. jaanuar 2025.
- 1 2 Margus Maidla. Mees sambla sees: akadeemik Jüri Martin. - Teaduste Akadeemia - Eesti kollektiivne aju. Tallinn, 2014, lk 261–269
- 1 2 3 Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamat. Faktid ja arvud XXVI (53) 2020. Tallinn, 2021, lk 88
- ↑ Jüri Martin Teaduste Akadeemia kodulehel
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. november 2020. Vaadatud 26. augustil 2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.riigiteataja.ee/akt/252653
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Jüri Martin Eesti Teadusinfosüsteemis

- Jüri Martin Teaduste Akadeemia kodulehel
- Jüri Martin Alpiklubi Firn