Helena Konstantinoopolist

Allikas: Vikipeedia
Konstantinus ja Helena. Mosaiik Peterburi Iisaku katedraalist

Helena Konstantinoopolist (sünninimi Flavia Julia Helena, ametinimi Flavia Julia Helena Augusta; umbkaudu 246/248 Drepana – umbkaudu 330 Rooma) oli Vana-Rooma keisrinna aastast 325 kuni surmani, Constantinus Suure ema ja Constantius I Chloruse kaasa.

Helenat peavad pühakuks nii katoliku kirik, õigeusu kirik, vanad oriendikirikud kui ka anglikaani kirik.

Nooruspõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Helena sünnipaigaks peetakse Bitüünias asunud Drepanumi linnakest, mis hakkas pärast Helena surma aastal 330 kandma nime Helenopolis. Seda väitis esmalt VI sajandi ajaloolane Prokopios. Helenopolise nimelised linnad asusid ka Palestiinas ja Lüüdias ja nii need kui ka Helenopontuse maakond said oma nime Helena järgi.[1] Bütsantsi asjatundja Cyril Mango arvates nimetati Drepanum pärast Helena surma Helenopoliseks Helena mälestuse austamiseks nagu ka teised samanimelised kohad, kuna Constantinus lasi selle Konstantinoopoli kindlustamiseks ümber ehitada, ja seega ei pruugi see Helena sünnikoht olla.[2]

Tema sünniaega aitab dateerida Eusebios Kaisareast, kes ütleb, et Helena oli Palestiinast naastes ligi 80 aastat vana.[3] Kuna tema palverännakut dateeritakse aastatesse 326–28, siis võimaldab see ligikaudselt hinnata ka Helena sünniaega.

Helena skulptuur Roomast

Ambrosius nimetab IV sajandil Helenat nimega stabularia, mida tõlgitakse kui kõrtsipidaja või tallipoiss.[4]. Teised autorid Helena varasemast elukäigust ei räägi. Nii on arvatud, et ta oli tõenäoliselt madalast soost.[5]

Suhe Constantiusega[muuda | muuda lähteteksti]

On teadmata, millal Constantius ja Helena kohtusid. Legendi kohaselt kandsid nad kohtudes samasuguseid käevõrusid ja Constantius pidas teda seepeale hingesugulaseks. Üks Nikomeedias asuv epitaaf viitab sellele, et Constantius viibis Bitüünias aasta 270 paiku.[6]

Pole ka täpselt teada, milline oli Helena suhe Constantiusega. Maxentiuse propaganda nimetab Helenat konkubiiniks.[7] Hieronymus nimetab teda nii keisri abikaasaks kui ka konkubiiniks; tõenäoliselt oli ka temal tegemist vastukäivate andmetega.[8] Nii oletab Hollandi ajaloolane Jan Drijvers, et Constantiuse ja Helena abielu oli tavaõiguslik, ehk siis eksisteeris faktiliselt, ent oli juriidiliselt kinnitamata.[9] Teised ajaloolased leiavad jällegi, et allikad, mis nimetavad teda abikaasaks, on usaldusväärsemad, ja arvavad, et Helena ning Constantius olid abielus.[10]

Helena sünnitas Constantinuse 27. veebruaril, tõenäoliselt aastal 272, mil ta viibis Naissuses.[11] Kuna Helena oli madalat päritolu, siis lahutas Constantius 289. aastal abielu ning abiellus Maximianuse tütre Theodoraga.[12] Lahutatud Helena saadeti koos pojaga Nikomeediasse Diocletianuse õukonda.

Constantinuse valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Helena skulptuur Rooma Püha Peetruse basiilikast

Helena jõudis tagasi keiserlikku õukonda pärast Constantinuse võimuletulekut aastal 312. Eusebiose väitel sai Helena kristlaseks alles pärast poja trooniletõusu. Aastal 325 sai ta tiitli augusta, mis võimaldas talle ligipääsu riigi rahale. Ta kasutas seda Palestiinasse reisimiseks, kus ta tegeles reliikviate otsimisega. Reis toimus aastail 326-28.[13] Reisi kirjeldanud Eusebiose järgi rajas ta reisil olles kaks kirikut: Petlemmas Kristuse Sünni kiriku ja Õlimäel asuva Issameie kiriku.

Jeruusalemmas lasi Helena hävitada Hadrianuse poolt Kolgatale ehitatud Veenuse templi.[14] Tyrannius Rufinus jutustab edasisest järgmiselt: templi alt avastati kolm ristipuud. Nende leidjad väitsid, et tegemist on Kristuse hukkamiseks kasutatud ristiga, kuid Helena ei usaldanud neid ja otsustas leidu katsetada. Ta lasi kohale toimetada ühe raskesti haige naise ja üht ristipuud puudutades sai see terveks. Nõnda järeldas Helena, et tegemist on õige ristipuuga. Stephenson märgib, et see lugu pole õige, kuna Rufinus tugineb Gelasiuse kadunud teosele ja seega ei saa seda lõiku usaldada.[15] Samas mainib seda sündmust ka Paulinus oma kirjas Severusele. Teises variandis ei katsetanud risti raviomadusi mitte Helena, vaid Jeruusalemma piiskop Makarios.[16]

Seejärel suundus Helena Küprosele, kus ta ka pikemalt peatus. Seal asutas ta Stavrovouni kloostri, kuhu jättis ka mõned leitud reliikviad. Legendi kohaselt lasknud ta ka Egiptusest tuua sadu kasse, et need kloostriaseme madudest vabastaks, ja pannud niiviisi aluse Küprose kassipopulatsioonile.[17]

Aastal 327 suundus Helena Rooma, kus jäi elama temale mõeldud paleesse, mis on tänapäeval kirikuks ümber ehitatud.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Helena porfüürist sarkofaag

Helena surma aeg on täpselt teadmata, kuid see leidis aset aasta 330 paiku. Tema surivoodi juures viibis ka tema poeg Constantinus.

Helena matusepaigaks sai Helena mausoleum. Tema sarkofaag on välja pandud Vatikanis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Harbus, Antonia. Helena of Britain in Medieval Legend. Rochester, NY: D.S. Brewer, 2002. lk 12
  2. Mango, Cyril. "The Empress Helena, Helenopolis, Pylae." Travaux et Mémoires 12 (1994): 143–58.
  3. Eusebius, Vita Constantini 3.46.
  4. Ambrosius, De obitu Theodosii 42
  5. Lenski, Noel. The reign of Constantine.' – Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012, lk 59.
  6. Inscriptiones Latinae Selectae 2776
  7. Paul Stephenson, Constantine, Roman Emperor, Christian Victor, 2010:126f.:130.
  8. Hieronymus, Chronica, s.a. 292,lk. 226, 4 ja s.a. 306, lk 228, 23/4,
  9. Drijvers, Helena Augusta, 17–19.
  10. Barnes, Timothy D. The New Empire of Diocletian and Constantine. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press, 1982. lk 36 ISBN 0-7837-2221-4
  11. .Barnes, Timothy D. Constantine and Eusebius. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press, 1981. lk 3 ISBN 978-0-674-16531-1
  12. Lenski, Noel. The reign of Constantine. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012, lk 59-60.
  13. Norwich, John Julius, Byzantium (First American ed.). New York. lk 68–69. ISBN 0394537785. OCLC 18164817
  14. Eusebius, Church History, Life of Constantine, Oration in Praise of Constantine.
  15. Paul Stephenson, Constantine, Roman Emperor, Christian Victor, 2010:253f.
  16. Catholic Encyclopedia: Archæology of the Cross and Crucifix
  17. Dubin, Marc (2009). The Rough Guide To Cyprus. lk 135–136.