Lateraani basiilika

Allikas: Vikipeedia
Lateraani basiilika fassaad

Lateraani basiilika (itaalia keeles Arcibasilica Papale di San Giovanni in Laterano) on Ristija Johannesele pühitsetud Rooma piiskopkonna katedraal ja roomakatoliku kiriku emakirik. Tegemist on läänemaailma vanima kirikuga, mis oli kuni 14. sajandini enam kui tuhat aastat Rooma piiskopi ehk paavsti residents[1].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lateraani basiilika ja ümberkaudne piirkond on nime saanud rikka Lateraani perekonna järgi, kelle valdused keiser Nero 65. aasta paiku tema vastu korraldatud vandenõu tõttu konfiskeeris. Lateraani piirkonda lasi esimese kiriku ehitada Rooma keiser Constantinus. Legendi järgi sai Constantinus enne Mulviuse silla lahingut nägemuse ristiga inglist, kes hoidis kirja deviisiga "In hoc signo vinces". Keiser lasi selle oma sõdurite kilpidele maalida ning alistas Maxentiuse. Pärast lahingu võitmist hakkas Constantinus kristlust soosima. 313. aastal oli Constantinus Milanos, kus ta võttis vastu Milano edikti, millega kristlus kuulutati teiste Rooma usunditega võrdväärseks ning kristlaste kiusamine lõpetati. Olles Rooma naasnud, hakkas Constantinus otsima sobivat kohta kristlastele kiriku ehitamiseks. Kirik ehitati Lateraani piirkonda, samas lammutati sinna eelnevatel sajanditel ehitatud luksuslikud villad. Kirik pühitseti sisse 324. aastal[2].

Kiriku praegune nimi pärineb 7. sajandist, mil paavst Gregorius I tegi Ristija Johannesest kiriku patrooni [3].

4. sajandist kuni paavsti tagasipöördumiseni Rooma pärast niinimetatud Avignoni vangipõlve 14. sajandi lõpus oli Lateraani basiilika koos selle juurde kuuluva Lateraani paleega paavsti ainuke residents. Tänapäeval on kirik ja palee 1929. aastal Itaalia kuningriigi ja Püha Tooli vahel sõlmitud Lateraani kokkulepete alusel Vatikani ekstraterritoriaalne osa [4].

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on leitud jäänukeid Septimius Severuse hiiglaslikust kasarmust, mille keiser lasi ehitada aastatel 193–197 ja mille peale Constantinus ehitas esialgse kiriku. Constantinuse kirikust ei ole maavärinate, tulekahjude, vandaalide rünnakute ja ümberehituste tõttu midagi säilinud, kuid teada on, et tegemist oli rikkalikult kaunistatud viielöövilise hoonega[5].

Esimesena võttis kiriku restaureerimise ette paavst Leo I 5. sajandil, pärast vandaalide rünnakut. 896. aastal sai ehitis maavärina tõttu tugevasti kahjustada. Kiriku ehitas uuesti üles Sergius III. 13. sajandi lõpus sisustas kirikut rikkalikult Nicolaus IV. Pärast 1308. aasta tulekahju ehitas kiriku taas üles Clemens V, kuid pool sajandit hiljem, 1361. aastal põles kirik uuesti maatasa, ning uue kiriku ehitamine jäi Urbanus V ja Gregorius XI hooleks.[6]

Põhjalikud uuendustööd võeti ette pühal 1650. aastal Innocentius X juhtimisel.[3] Paavst määras arhitektiks Francesco Borromini, kelle jaoks oli see esimene kord niivõrd suuremõõtmelise hoonega töötada. Paavst piiras aga tugevalt Borromini loomevabadust: Borromini, kes pidi varasema kiriku barokkstiili ümber kujundama, ei tohtinud muuta viielöövilise hoone põhiplaani, lage, kosmaatide stiilis põrandat ega ka 12. sajandist pärinevat mosaiigiga kaunistatud apsiidi. Kogu projekti jaoks anti arhitektile aega vaid kolm aastat. [5] Muutmata jäi ka peafassaad, mis valmis 1733.–1736. aastal Alessandro Galileo juhtimisel. Galileo loodud fassaad liigendub hiiglaslike pilastrite ja sammaste abil viieks osaks. Selle keskel on massiivne lahtine rõdu, kus paavst saab rahvast õnnistada. Fassaadi kõrgeimasse ossa, atikale, on paigutatud pühakute kujud. Galileo fassaadi peetakse Rooma barokkfassaadide üheks parimaks näiteks.[3] Peafassaadi Rooma-aegsed pronksuksed toodi kirikusse Rooma senatihoone Kuuria eest ning paigutati praegusse asukohta 1660. aastal Aleksander VII käsul[2][7]. Kiriku põhjafassaadi, külglöövi ette projekteeritud kahekordse vestibüüli projekteeris aastatel 1586–1589 arhitekt Domenico Fontana.[3]

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Vaatamata paljudele ümberehitustele, on basiilikas säilinud ka mõningaid elemente algsest kirikust. Esialgse kiriku 4. sajandist pärinev kolonnaadist on säilinud kaks sammast, mis praegu toestavad võidukaart baldahhiini ees.

1650. aasta ümberehituste käigus vähendas Borromini kesklöövi arkaade neljateistkümnelt kaarelt viiele. Nende toestamiseks kasutas ta massiivseid piilareid, mille kohale paigutas ta aknad. Piilarite vahele ehitas Borromini aga nišid, kuhu 18. sajandi alguses toodi kaheteistkümne apostli kujud. Kiriku külglöövidele lisas arhitekt kabeleid, mille tagajärjel sai basiilika pikisuunalise rõhuasetuse asemel laiema kuju. Kuigi Borromini uuenduste käigus muutus märkimisväärselt kiriku interjöör, jäi hoone viielööviline põhiplaan paavsti soovil samaks.[3]

Kirikus asuv baldahhiin valmis 1369. aastal ning selle katusel olevas relikviaaris on väidetavalt Peetruse ja Pauluse pead, kuid on võimalik, et Prantsuse revolutsiooni käigus pead eemaldati. Baldahhiini all asub Paavsti altar, mida võib teenistuse läbiviimiseks kasutada vaid paavst isiklikult. Väidetavalt on altari sees tükike lauast, millel püha Peetrus armulauda jagas.

Püha sakramendi altar sisaldab seedripuust lauda, mida Jeesus pühal õhtusöömaajal kasutas. Seda ümbritsevad marmorist ja pronksist sambad on kirikusse toodud tõenäoliselt Kapitooliumi künkal asunud Jupiteri templist.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]