Punapaju

Allikas: Vikipeedia
Salix purpurea purpurea.JPG
Punapaju talvel.
Jacob Sturmi illustratsioon raamatust "Deutschlands Flora in Abbildungen" (1796)
Oksad
Lehed
Isasurvad
Emasurvad

Punapaju (Salix purpurea) on põõsaliik paju perekonnast.

Nomenklatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Liigi kirjeldas Linnaeus 1753.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on pärismaine.

Punapaju looduslik levila hõlmab Põhja-Aafrika ning Euroopa ja Aasia parasvöötmepiirkonnad (Hispaaniast Jaapanini ja Iirimaast ning Skandinaaviast Kesk-Aasiani).

On introdutseeritud Põhja-Ameerikasse.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Punapaju on peente okstega põõsas kõrgusega 2–4 (kuni 10) m, sagedamini umbes 1 m. Koor on seest sidrunkollane, väljastpoolt mõnikord hallika kirmega. Oksad on painduvad, paljad, siledad, valge sileda puiduga, mis õhu käes ei kolletu.[1]

Pungad on 3–5 mm pikkused, ligihoidvad, punakaspruunid (õiepungad kollased), sageli vastakud, paljad. Abilehti on harva, need on lineaalsüstjad, 1,5–1,8 cm pikkused, saagjad, langevad vara. Lehed on tihedad, vahelduvad või vastakud, 3–13 cm pikkused (teisendil helix lühemad, teisendil lambertiana pikemad), 0,8–1,5 cm laiused, kitsas-äraspidimunajad või äraspidisüstjad, tavaliselt ogaja tipuga, õhukesed, õrnsinakashallid või hallikasrohelised, harvem mõlemalt poolt puhasrohelised (teisendil virescens), pärast kuivatamist mustendavad, üsna kibeda maitsega, terve servaga või ülalt teravsaagja servaga, noored lehed nõrgalt karvased, küpsed lehed täiesti paljad, rootsud 3–6 mm pikkused.[2]

Urvad külgmised, eemalehoidvad, tihedaõielised, silindrilised, emasurvad mõnikord kitsassilinderjad, 2,8 cm, läbimõõduga 2–4 mm. Õiesoomused on isasurbadel äraspidimunajad, kahvatud, ülalt tumedamad, emasurbadel piklikud, punakad, ülalt peaaegu mustad, siidkarvased. Tolmukaid on õies kaks, need on kokku kasvanud, kuni 3,5 mm pikkuste karvaste niitidega, neljapesalise purpurse mustana paistva tolmukotiga ja üksiku tagumise piklikmunaja meenäärmega.

Sigimik on istuv, väga lühike, sirge või kõver ja poolrippuv, algul hall, hiljem tumepunane, munajas; emakad väga lühikesed, punased, kaheosalised või hiljem neljaosalised, lahknevad.

Õitsemine ja viljumine[muuda | muuda lähteteksti]

Õitseb märtsis kuni mais enne lehtede puhkemist või peaaegu samaaegselt sellega.

Viljub mais kuni juulis.

Kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvab veekogude ja kraavide kallastel, niisketel aasadel, liivadel, keset põõsaid.

Kasvutingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Kergesti paljundatav pistikutega. Külmakindel. Elab kuni 30 aastat.

Koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Koores on rohkem salitsiini (0,6–1,5%) kui teistel pajuliikidel, kuid vähem tanniine (2–7%).

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Punapajul on painduvad, peened ja valged vitsad, mida kasutatakse peenevitsaliste korvide punumiseks.

Sobib hekkideks ja kaldanõlvade kindlustamiseks.

Kibedate lehtede tõttu kariloomad punapaju ei söö.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. В. Л. Комаров (toim). Флора СССР. В 30 т., М.—Л.: Изд-во АН СССР 1936, kd V, lk 153.
  2. В. Л. Комаров (toim). Флора СССР. В 30 т., М.—Л.: Изд-во АН СССР 1936, kd V, lk 153.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]