Mägimänd

Allikas: Vikipeedia
Mägimänd
Mägimännid Bucegi mägedes Rumeenias
Mägimännid Bucegi mägedes Rumeenias
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Mägimänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus mugo
Turra (1765)
Sünonüümid
  • Pinus digenea Wettst.
  • Pinus fischeri Booth ex Lawson
  • Pinus magellensis Schouw
  • Pinus montana Mill.
  • Pinus montana subsp. arborea (Tubeuf) Hegi
  • Pinus montana var. arborea Tubeuf
  • Pinus montana var. centrapedunculata (Woerl.) Woerl.
  • Pinus montana subsp. frutescens-erecta (Tubeuf) Hegi
  • Pinus montana var. frutescens-erecta Tubeuf
  • Pinus montana var. gibba (Willk.) H. Christ
  • Pinus montana var. impressa (Willk.) Dalla Torrre & Sarnth.
  • Pinus montana var. mughus (Scop.) Gremli
  • Pinus montana subsp. mughus (Scop.) Vierh.
  • Pinus montana subsp. mughus (Scop.) Willk.
  • Pinus montana subsp. prostrata (Tubeuf) Hegi
  • Pinus montana var. prostrata Tubeuf
  • Pinus montana subsp. pumilio (Haenke) Celak.
  • Pinus montana var. pumilio (Haenke) Fliche
  • Pinus montana var. pumilio (Haenke) Heer
  • Pinus montana var. pumilio (Haenke) Spach
  • Pinus montana subsp. pumilio (Haenke) Willk.
  • Pinus mugho Laichard.
  • Pinus mughus Scop.
  • Pinus mughus var. bicolor Hartig ex Willk.
  • Pinus mughus var. brevispina Hartig ex Willk.
  • Pinus mughus var. decumbens Grab.
  • Pinus mughus var. depressa Hartig ex Willk.
  • Pinus mughus var. impressa Hartig ex Willk.
  • Pinus mughus var. laeta Hartig ex Willk.
  • Pinus mughus var. leptoclada Hartig ex Willk.
  • Pinus mughus var. longispina Hartig ex Willk.
  • Pinus mughus var. lutescens Hartig ex Willk.
  • Pinus mughus var. macroptera Hartig ex Willk.
  • Pinus mughus var. pumilio (Haenke) Beck
  • Pinus mughus var. pumilio (Haenke) K. Koch
  • Pinus mughus var. rufa Hartig ex Willk.
  • Pinus mughus var. typica Beck
  • Pinus mugo subsp. mughus (Scop.) Domin
  • Pinus mugo var. mughus (Scop.) Zenari
  • Pinus mugo subsp. pumilio (Haenke) Franco
  • Pinus mugo var. pumilio (Haenke) Zenari
  • Pinus obliqua var. centrapedunculata Woerl.
  • Pinus pumilio Haenke
  • Pinus pumilio var. applanata Willk.
  • Pinus pumilio var. atrata Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. cinnamomea Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. echinata Willk.
  • Pinus pumilio var. ferruginea Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. fischerii Booth ex Loudon
  • Pinus pumilio var. fursa Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. gibba Willk.
  • Pinus pumilio var. incurva Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. limbata Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. marginata Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. nasuta Beck
  • Pinus pumilio var. nitida Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. oblongata Ten.
  • Pinus pumilio var. phaeoptera Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. pura Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. repressa Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. revoluta Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. rubraeflora Loudon
  • Pinus pumilio var. striata Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. turbinata Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. variabilis Hartig ex Willk.
  • Pinus pumilio var. virens Hartig ex Willk.
  • Pinus squamosa Bosc ex Loudon
  • Pinus sylvestris var. montana (Mill.) Aiton
  • Pinus sylvestris var. pumilio (Haenke) Gaudin
  • Pinus uncinata var. pumilio (Haenke) Mathieu
  • Pinus wettsteinii Fritsch[2]

Mägimänd (Pinus mugo) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv põõsakujuline okaspuu. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad ja käbid

Mägimänd kasvab madala hargneva või maapinnal laiuva põõsana 1–3 (5) m kõrguseks.[3]

Okste koor on õhuke, mustjashall või tuhkhall, vanematel puudel plaatjalt lõhenenud.[3]

Võrsed on karvadeta, hallikasmustad kuni punakaspruunid, vagudega. Pungad on munajad, pruunide ja ligihoiduvate soomustega, kaetud valge vaiguga, 6–9 mm pikkused.[3][4]

Okkad on kahekaupa, 3–6 (8) cm pikkused, tumerohelised, sirged või nõrgalt keerdus, püsivad võrsetel 3–6 aastat.[4]

Isasõisikud on umbes 10 mm pikkused, helekollased või oranžikad, emasõisikud on üksikult kuni neljakaupa kobaras, violetjad. Käbid on 2,5–4 cm pikkused ja läbimõõduga 1–2 cm, munajad kuni ümarad, valminult läikivad ja kastanpruunid.[4]

Seemned on 3–4 mm pikkused, mustad, ovaalsed, 7–12 mm pikkuse helepruuni tiivakesega.[3] 1000 seemne mass on 5,5–8,3 g.

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mägimänd kasvab peamiselt 1400–2500 (Bulgaarias kuni 2700) m kõrgusel merepinnast, tihti metsade leviku ülemisel piiril. Kagu-Saksamaal ja Lõuna-Poolas laskub mägimänd ka kuni 200 m kõrgusele merepinnast ning kasvab madalates orgudes turvasmuldadel. Looduslik levikuala on jagunenud järgmiste Kesk- ja Kagu-Euroopa mägede vahel:[3]

Mägimänd on väga vastupidav tugevatele tuultele, lume raskusele, laviinidele (tal on väga painduvad oksad) ning talvekülmadele, taludes miinuskraade kuni –34...–40 °C.[5]

Mägimänd eelistab kasvada valgusküllases kasvukohas, kuid kasvupinnase suhtes pole eriti nõudlik. Ta talub küllalt hästi põuda ning kasvab kergematel liivmuldadel, märgadel turvasmuldadel, kivistel ja rasketel savimuldadel. Mullad võivad olla nii happelise kui ka aluselise reaktsiooniga ning nende lähtekivimiteks on karbonaatkivimid või silikaatsed mineraalid.[6]

Mägimändi on introdutseeritud laialdaselt Euroopas, Kanadas, USAs, Uus-Meremaal ja Tadžikistanis.[6]

Levilas esineb sademeid aastas keskmiselt 800...2000 mm. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus –2...+7 °C. Soojemate kuude keskmised maksimumtemperatuurid tõusevad suvel kuni +8...+17 °C ning külmemate kuude keskmised miinimumtemperatuurid langevad talvel kuni –12...–7 °C.[6]

Mägimänd annab looduslikke hübriide sageli konksmänniga ja hariliku männiga ning harvem soomusmänniga ja musta männiga.[3]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isasõisikud ja valmimata käbid

Mägimänd on ühekojaline taim ning paljuneb seemnetega. Käbikandvus algab päris noorelt, 6–10 aasta vanuselt.[4] Tolmlemine toimub maist kuni juulini sõltuvalt mägimänni kõrgusest merepinnast. Käbid valmivad 15–17 kuud hiljem, tolmlemisele järgneva aasta septembris-oktoobris. Seemned varisevad novembrist kuni kevadeni. Käbid varisevad järk-järgult, ühe kuni kahe aasta jooksul peale seemnete varisemist. Head seemneaastad korduvad kolme kuni nelja aasta järel.[3]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mägimändi kasutatakse laialdaselt tühjade mäenõlvade kindlustamiseks, mida võivad kahjustada erosioon, maalihked ja laviinid. Samuti on ta väga populaarne ilupõõsas parkides, haljasaladel ja koduaedades. Dekoratiivsest põõsast on aretatud ka väga palju kultivare, millest tuntumad on 'Mughus', 'Pumilio', 'Mops' jm.[6]

Mägimänni puit on tugev ja raskesti töödeldav ning omab peamiselt kohalikku tähtsust küttepuudena. Pungasid katval vaigul on palsameerivad omadused. Vähesel määral toodetakse okastest destillerimismeetodil männiõli ning Bulgaarias kasutatakse okkaid tee valmistamisel. Käbisid kasutatakse alkohoolsete destillaatide maitsestamisel.[3][6]

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

'Mops'

Euroopas populaarne mägimänd toodi Eestisse 19. sajandil ja ta on siin üsna laialdaselt levinud. Ta pole nõudlik pinnase suhtes ning on meil täiesti külmakindel. Teda leidub peaaegu kõikides meie asulate parkides ja koduaedades. Hiiumaal, Pärnus ja Kloogal kasvatatakse mägimändi mereäärsetel luidetel. Suuremate kogumikena on mägimändi kasvatatud Kubja, Kuusnõmme ja Vigala metskonnas ning Tallinn-Tartu ja Tallinn-Peterburgi mnt ääres.[7] Seemned on olnud üsna kõrge kvaliteediga.

Viimastel aastatel on meil kasvavatele mägimändidele liiga teinud punavöötaud, mille laastava mõju all on Eestis veel must mänd (Pinus nigra) ja harilik mänd (Pinus sylvestris).[8]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Pinus mugo." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: "Pinus mugo subsp. mugo".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 12.02.2013. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 "Pinus mugo". www.conifers.org, Kasutatud 26.10.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  5. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X.
  7. Heldur Sander. "Eesti võõrokaspuud Aleksei Paiveli käsitluses 1950. ja 1960. aastatel". mivana.emu.ee, 2006. Eesti Maaülikool. (PDF) Kasutatud 26.10.2010.[katkine link]
  8. "Kiirelt leviv punavöötaud suretab Eesti männikuid". www.postimees.ee, Kasutatud 26.10.2010. (eesti)