Skisofreenia

Allikas: Vikipeedia
Skisofreenia
Klassifikatsioon ja välisallikad
Eugen Bleuler (1857–1939), kes võttis kasutusele mõiste Schizophrenia
Ladinakeelne nimi Schizophrenia
RHK-10 kood F20.
RHK-9 kood 295
OMIM 181500
DiseasesDB 11890
MedlinePlus 000928
eMedicine med/2072  emerg/520
MeSH F03.700.750


Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu[1]. Intelligentsust skisofreenia märgatavalt ei mõjuta.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia – liide, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit.

Etiopatogenees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skisofreenia tekke ja kulu seaduspärasused on hoolimata intensiivsetest teaduslikest uuringutest jäänud seni selgusetuks.

Oluline roll skisofreenia levikus on geneetilisel faktoril. Seda on näidatud veenvalt kaksikute uuringutel. Millistes geenides peitub skisofreenne defekt, pole selge. Arvatakse, et tegemist ei ole ühe või mõne skisofreense geeniga, vaid pigem väga paljude geenide koosmõjuga, mille tulemusena avaldub tänapäevaselt peamiselt psüühilise haigusena tuntud patoloogia. Kuid häired ei ole näidatud mitte ainult psüühika poolt, vaid väga paljudes somaatilistes funktsioonides. Tänapäeval on laiemat toetust leidnud järgmised skisofreenia patogeneesi hüpoteesid:

  1. Immuunsüsteemi häire hüpotees - selle hüpoteesi järgi organismi kaitserakud ehk immuunrakud on muutunud agressiivseks organismi enda rakkude vastu, mille tagajärjel need rakud hävitatakse. Autoagressioon toimub kas:
    1. ajukoe vastu
    2. tüümusekoe vastu
  2. Dopamiinergilise süsteemi hüperaktiivsuse hüpotees - tõusnud on aktiivsus aju dopamiinergilises postsünaptilises retseptoris, mistõttu avalduvad enam selle süsteemi talitlusnähud.

Epidemioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Skisofreenia on levinud geograafilisest asupaigast sõltumatult enamvähem sarnase sagedusega - 1 juht 100 inimese kohta.
  • Kuigi on mõningaid kliinilisi erisusi meeste ja naiste vahel, haigestumus skisofreeniasse on meestel ja naistel sarnane.
  • Pole täheldatud ka olulist seost skisofreeniasse haigestumise ja isiksust/inimest kirjeldavate parameetrite vahel, nagu temperamendi tüüp, haridus, kehalised karakteristikud.

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skisofreeniale spetsiifilisi sümptomeid ei ole (s.t samad sümptomid võivad esineda ka muude psüühikahäirete korral), samuti ei ole otseseid spetsiifilisi somaatilisi või füsioloogilisi tunnuseid. Peamine sümptomatoloogia skisofreenia korral ilmneb tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus.

Peamised sümptomid:

  1. Tajumises - hallutsinatsioonid ja senestopaatiad
  2. Mõtlemises - luulumõtted, mõtlemise sisulised ja vormilised häired
  3. Tundeelus - tundeelu tuimenemine ja emotsionaalne inadekvaatsus
  4. Tahteelus - tahteaktiivsuse alanemine ja psüühilised automatismid

Ainsana esinev sümptom ei anna alust skisofreenia diagnoosimiseks. Koos peaks esinema kaks või enam sümptomit.

Diagnostika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kliiniline[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skisofreeniale spetsiifilisi ehk ainuomaseid sümptomeid ei ole. Selleks, et diagnoosida skisofreeniat, peab sedastama vähemalt kahte skisofreeniale tüüpilist sümptomi. Näiteks tahteaktiivsuse alanemist ja tundeelu tuimenemist.

Laboratoorne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käesoleval ajal ei ole ühtegi laboratoorse diagnoosimise meetodit, mis toetaks või välistaks skisofreenia diagnoosi.

Alavormid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skisofreeniat liigitatakse prevaleerivate tunnuste järgi järgmiselt:

  • Paranoidne skisofreenia - juhtival kohal paranoilised luulumõtted tagakiusamisest, jälitamisest, erilisest suhtumisest. Võivad esineda kuulmishallutsinatsioonid, mis jagavad käske/keelde või ähvardavad. Sageli esineb kehamuutusluul.
  • Hebefreenne skisofreenia - juhtival kohal on emotsionaalsed häired: impulsiivne käitumine; maneerne, veiderdav käitumine. Mõttekäik on sageli laialivalguv, seosetu. Esineb pealiskaudset ja sisutut tegelemist filosoofiliste, religioossete või teaduslike ideede ja teooriatega.
  • Katatoonne skisofreenia - esiplaanil psühhomotoorse tegevuse häired. Sageli esineb rahutus, stuupor (alanenud reaktsioon välisärritustele, spontaanseid liigutusi väga vähe või puuduvad), sundasendid- ja poosid. Silmatorkavaks tunnuseks on katatoonse rahutuse episoodid (välistest stiimulitest sõltumatu rahutu käitumine), negativism, vahajas paindlikkus või rigiidsus.
  • Lihtne skisofreenia - esiplaanil on sügavad häired tahte- ja tundeelus: tahteaktiivsuse alanemine, tundeelu tuimenemine. Patsient on ükskõikne nii ümbruse kui enda suhtes, omaalgatus on minimaalne.

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna skisofreenia tekkemehhanism on selgusetu, siis põhjuslikku ravi ei ole.

Skisofreenia raviks kasutatakse tänapäeval peamiselt neuroleptikume. Tänapäeval osatakse üsna efektiivselt ravida psühhoosi nähte - hallutsinatsioone ja luulu. Tagasihoidlikku efekti omavad tänapäeval skisofreenia raviks kasutatavad vahendid tunde- ja tahteelus esinevatele häiretele.

Prognoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prognoos elule on hea. See tähendab, et skisofreenia on haigus, mis ei lõpe surmaga. Skisofreeniahaiged surevad reeglina samadel põhjustel nagu üldpopulatsiooni liikmed.

Prognoos tervistumisele on halb. Skisofreenia on püsivalt süvenev haigus, mis põhjustab tänapäeval jääva psüühikahäire ja väljendunud puude tekkimist. Üsna kiiresti kujuneb välja töövõimetus.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]