Viktor Mutt (biokeemik)

Viktor Mutt, ka Victor Mutt (29. detsember 1923 Tartu – 9. september 1998 Stockholm) oli eesti päritolu Rootsi arstiteadlane ja biokeemik.

Viktor Mutt oli saavutanud peptiidhormoonide uurijana rahvusvahelise tunnustuse.

Teda on mitmel aastal nomineeritud Nobeli auhinna saamiseks.^[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Viktor Mutt veetis lapsepõlve Ameerika Ühendriikides, kus isa töötas diplomaatilisel tööl, viimased aastad peakonsulina New Yorgis (kuni 1932. aastani). Mutt lõpetas 1943. aastal Tartu I Gümnaasiumi. Samal aastal (1943) põgenes ta Rootsi. Ta lõpetas Stockholmis Kuningliku meditsiiniinstituudi teaduste kandidaadi kraadiga. 1971. aastal kaitses doktoriväitekirja "On the preparation of secretin". Talle anti meditsiinidoktori kraad.

Mutt töötas 1953–1989 Kuninglikus meditsiiniinstituudis õppejõuna; oli 1953–1960 keemia ja biokeemia osakonnas amanuensis ja assistent, aastail 1960–1970 meditsiinilise keemia dotsent. Aastast 1970 oli ta erakorraline, aastast 1979 korraline professor. 1989. aastast kuni surmani oli Viktor Mutt emeriitprofessor biokeemia alal.

Ta on olnud Karolinska Instituudi Nobeli Assamblee, Rootsi Eesti Arstide Seltsi, New Yorgi Teaduste Akadeemia, Briti Kuningliku Meditsiiniseltsi ja Briti Gastroenteroloogia Seltsi liige.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Viktor Mutt on uurinud peamiselt polüpeptiide, eriti gastrointestinaalseid hormoone, määranud sekretiini ja koletsütokiniini ehitust. Ta leiutas meetodi, kuidas stimuleerida sekretiini moodustumist (vajalik röntgendiagnostikas).

Arvatavalt on ta andnud kõige suurema panuse soolestiku endokrinoloogia arengusse.^[1]

Galaniini avastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Galaniin on 29 aminohappe pikkune neuropeptiid^[2], mida leidub paljudes rakkudes, eelkõige silelihasrakkudes ja soolestikus, kuid seda on leitud ka mitmelt poolt ajust. Galaniini avastas 1983. aastal Viktor Mutt koos oma kolleegidega. Galaniiniga on seotud paljud neuronaalsed protsessid, näiteks mälu, valusüsteemid, söögiisu regulatsioon. Lisaks näiteks ka diabeet ja epilepsia. See on üks vahendajamolekul, mis reguleerib teisi närviimpulsi vahendajaid.^[3]

Viktor Mutt arendas koostööd Tartu ülikooli teadlastega.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1983 Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks valimine
1983 Anders Jahre meditsiiniuuringute auhind Oslo Ülikoolilt
1986 USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks valimine (meditsiinilise füsioloogia ja metabolismi sektsioon)
1988 Björkéni auhind Uppsala Ülikoolilt
1990 Tartu Ülikooli audoktor^[4]

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

1968 – V. Mutt, J. E. Jorpes "Structure of Porcine Cholecystokinin-Pancreozymin. 1. Cleavage with Thrombin and with Trypsin" – European Journal of Biochemistry - EUR J BIOCHEM , vol. 6, no. 1, pp. 156–162
1970 – Viktor Mutt, J. Erik Jorpes, Staffan Magnusson "Structure of Porcine Secretin. The Amino Acid Sequence" – European Journal of Biochemistry - EUR J BIOCHEM , vol. 15, no. 3, pp. 513–519
1972 – Sami I. Said, Viktor Mutt "Isolation from Porcine-Intestinal Wall of a Vasoactive Octacosapeptide Related to Secretin and to Glucagon" – European Journal of Biochemistry - EUR J BIOCHEM , vol. 28, no. 2, pp. 199–204
1974 – Viktor Mutt, Sami I. Said "Structure of the Porcine Vasoactive Intestinal Octacosapeptide. The AminoAcid Sequence. Use of Kallikrein in Its Determination" – European Journal of Biochemistry - EUR J BIOCHEM , vol. 42, no. 2, pp. 581–589

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Sami I. Said (autor), Viktor Mutt (toimetaja) "Vasoactive Intestinal Peptide and Related Peptides". Väljaandja: New York Academy of Sciences, 1988(inglise keeles)
Viktor Mutt (toimetaja) "Gastrointestinal Hormones" (Advances in Metabolic Disorders). Väljaandja: Academic Press, 1988(inglise keeles)
Viktor Mutt (autor) "Neuropeptide Y" (Karolinska Institute Nobel Conference Series). Väljaandja: Raven Press, 353 lk, 1989(inglise keeles)