Vennad Parikased

Allikas: Vikipeedia

Vennad Johannes-Georg Parikas (30. oktoober 188022. oktoober 1958 Eesti) ja Peeter Parikas (10. aprill 18898. juuli 1972 Rootsi) olid 20. sajandi algupoole Eesti fotograafid.

Elulood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes-Georg Parikas sündis 30. oktoobril 1880 Järvamaal Roosna-Alliku mõisa veskirentniku Peeter Parikase ja tema naise Mari pojana. Parika perekonnanimi saadi 1779 samanimelise järve, küla, raba ja talu nime järgi. Johannes alustas 1883 õppimist alguses Laeva külakoolis, pärast seda Pilistvere kihelkonnakoolis, Viljandi linnakoolis ja Borman-Heine eragümnaasiumis, mille lõpetas 1899. Kooli lõpetamise järel töötas ta vanemate soovil rentniku-praktikandina Lustiveres, Vastseliinas ja Sõmerpalu mõisates. 20-aastaselt hakkas Johannes huvituma fotograafiast, mis lühikese ajaga tema hobiks sai. Peale fotograafia meeldis talle ka jalgrattasõit, mille eest ta ka medaleid teenis.[1]

Peeter Parikas sündis 16. aprillil 1889 Pilistvere kihelkonnas Kahala külas. Õppis alguses Põltsamaal Pucki erakoolis, hiljem Eesti Aleksandrikoolis (ei lõpetanud).

1904 oli Parikaste jaoks sündmusterikas aasta. Suri pereisa ja Johannese hooleks jäi noorema venna ja ema eest hoolitsemine. Samal aastal haigestus vend Peeter kopsutõppe, pidi õpingud pooleli jätma ja talle tehti operatsioon. 1904. aastasse jääb ka esimese Johannese tehtud pildi „Vastseliina lossi varemed“ ilmumine saksakeelses aastaraamatus „Heimatstimme“. Edaspidi hakkasid tema pildid ilmuma ka teistes väljaannetes, nt Postimees, Päevaleht, Tallinna Teataja.[1] 19061910 elasid Parikased Põltsamaal. Johannes töötas Põltsamaal veskirentnikuna ja tegeles töö kõrvalt ka fotograafiaga. Peeter veetis aastad 1905–1909 Tallinnas, kus ta täiendas oma fotoalaseid oskusi tollel ajal kuulsa fotomeistri Alex Jurichi ateljees. Peetrit seob Jurichiga veel viimase poolt loodud esimene kutseliste fotograafide ühing „Päevapildikunsti Ettevõtjate Ühisus Eestis“, mille etteotsa Peeter asus, kui organisatsioon oli hääbumisohus.[1] 1909. aastal oli perel kogutud piisavalt raha, et Peeter sai minna Saksamaale, kus ta õppis Berliini linna fotograafia kutsekoolis (Stadtische Fachschule für Photographen), seejärel Lette ühingu fotograafia õppeasutuses (Photographe Lehranstaltdes Lette Bereins).[2] Ta töötas ka keisrikoja fotograafi Erwin Raupp´i (1863–1931) ateljees assistendina. Pärast Berliini läks Peeter Münchenisse, kus osales meistrikursusel (Lehr- und Versuchenanstalt für Photographie, Chemigraphie, Lichtdruck und Gravüre zu München), mille läbimise järel reisis Peeter ringi ja tutvus erinevate Saksa ja Austria fotograafide töömeetoditega. Ta täiendas oma teadmisi selliste meeste ateljeedes nagu Rudolf Dührkoop ja Nicola Perscheid Berliinist, Hermann Clemens Kosel Viinist, Erfurt Dresdenist.[1]

Vendade tegevus pärast kolimist Tallinna[muuda | redigeeri lähteteksti]

1910 tuli Peeter koju ja nad kolisid vennaga Tallinna, kus avasid fotoäri. 1919 asutas Peeter Parikas vendade Theodor ja Konstantin MärskagaEstonia-Film, mis oli 1920. aastatel Eesti tähtsamaid filmitootjaid, kinopidajaid ja filmilevitajaid. 1924. aastal oli Estonia-Film valmistanud üle 40 filmi, nende hulgas «Filmkaameraga läbi Eesti», mida demonstreeriti välismaalgi. Filmidest on säilinud vaid fragmendid. Ettevõte andis 192631 välja oma aja tähtsamat filmiajakirja Filmileht. 1932 läks Estonia-Film pankrotti.[3]1920 abiellus Johannes jõukast perest pärit Lilli Kõrviga. Perekond Kõrv-Parikas pidas enda juures palju seltskondlikke koosviibimisi, millest on säilinud ka pilte. 1930 abiellus Peeter Marje Niilusega, kolm aastat hiljem sündis perre tütar. Vendade vahel oli palju lahkhelisid, mis tekkisid pärast Peetri naasmist Euroopast. Fotograafidena töötasid vennad koos 1944. aastani, siis emigreerus Peeter Johannesele midagi ütlemata perega Rootsi.[1] Johannes-Georg Parikas suri 30. oktoobril 1958 ja ta maeti Rahumäe kalmistule, kuhu 1962 maeti ka tema abikaasa Lilli. Peeter Parikas suri 6. juulil 1972 Rootsis Saltsjöbadenis. [4]

Fotoateljee[muuda | redigeeri lähteteksti]

12. augustil 1910 andis Eestimaa kuberner välja loa avada Rüütli tänav 13 majas fotoäri. Samal aastal kolisid vennad oma ateljee ümber Kuninga 1 asuvasse majja. Koos ruumidega pärisid vennad ka autoriõiguse eelmise omaniku fotograaf Spiendleri foto- ja negatiivikogule, mille hulgas leidis Peeter näiteks Heinrich Tiidermanni fotoplaadid peamiselt aastatel 1890–1910 tehtud ülesvõtetega. Spiendler oli varem olnud „kojafotograaf“, kelle juures käis end pildistamas kohalik valitsev ladvik. Ateljee avati maja teisel korrusel. Ruumi mõõtmed olid 5 x 6 m ja sinna mahtus kuni 40 inimest. Valgustuseks kasutati kahte kaarlampi ja pildistamiseks oli plaatkaamera, millega tehti 24 x 36 cm klaasnegatiividele ülesvõtteid. Peale vendade töötas seal veel 2–3 inimest: abifotograaf, abilaborant, retušeerija-vastuvõtja. 1918 oli palgal kuus inimest ja keskmine kuupalk oli 300 marka. Päevas tehti umbes 7 portreed. Esimeste portretreeritavate seas olid Aino Tamm, Paul Raud, Jaan Lintrop. 1920. aastatel hakati tellima rohkem klassipilte, klasside lennupilte, seltside pilte, aga ka perekonnpildid tulid moodi. Pildistati ka palju näitlejaid, lavastajaid, sportlasi. Piltide negatiivid hoiti alles. Ateljees oli eraldi ruum, kus säilitati kõiki fotosid ja negatiive, mis olid nummerdatud ja katalogiseeritud. Lisaks enda tehtud piltidele käisid Parikased mööda Eestit ringi laatadel ja turgudel, et täiendada oma fotoarhiivi. Neid fotosid, mida nad kokku ostsid, avaldasid vennad vahel ka oma nime all.[1]

Kuigi piltidel oli ühine nimi, jaotasid vennad töö omavahel ära. Johannes tegi loomulikke elulähedasi pilte, ta ei soovinud lavastada. Peeter oli maailma näinud ja puutunud kokku ka kõrgseltskonnaeluga, talle meeldis rohkem teha glamuurseid fotosid. Johannes pildistas maastikke, kohalikku eluolu ja tundis erilist huvi arhitektuuri vastu. Portreesid ta eriti ei teinud, sest talle tundusid, et need jätavad inimesest võltsi mulje. Peeter tegeles portreefotodega. Ta oli harjunud seltskonnas suhtlema ja ta oli osav inimestega kontakti saamises. Peetrit huvitasid kõige rohkem teatrifotod. 1912 said vennad loa Eesti teatris ülesvõtete tegemiseks ja seal väljapanekute ainuõiguse. Peeter käis pildistamas ja Johannes tegi laboritööd. Mõlemad vennad võtsid sõna ka ajalehe veergudel. Johannes oli kodu-uurija. Ta koostas oma sugupuu, mille avaldas 1929. aastal Päevalehes, kirjutas pildistamise kõrvalt märkmeid erinevate Eestimaa paikade kohta. Samuti oli ta novellikirjanik. Peeter kirjutas fotograafia-alaseid artikleid ja argumenteeris selle üle, kas fotograafia on kunst või ei ole.[1]

Õpikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

1911 andsid vennad Parikased välja oma esimese teose „Fotograafia õpperaamat“. 204-leheküljelise õpiku peamine põhiskeemi ja sisu autor oli vanem vend Johannes, kes lisaks oma teadmistele fotograafiast uuris varem nii eesti, vene kui saksa keeles väljaantud õpikuid. Peeter lisas omalt poolt juurde Euroopas õpitud teadmisi. Õpik oli väga menukas, sai Tallinnas toimunud fotonäitusel hõbeauraha ja sellest anti välja neli trükki, millest viimane ilmus 1936 juba 320-leheküljelisena.

Õpiku sisus on juttu fotograafia ajaloost ja arengust, fotoaparaatide ja lisatarvikute ülesehitusest ja erinevatest pildistamistingimustest. Pakutakse hulgaliselt lahuste retsepte ja tutvustatakse pildi restaureerimist. Eraldi räägitakse tol ajal uuest võttest, värvifotost, ja antakse ülevaade portree-, arhitektuuri- ja looduspiltide kompositsioonidest. Lisas on reklaamid ja teksti illustreerimiseks kasutati umbes 100 fotot.

Parikased andsid 1924 välja ka uue teose „Väike fotoamatöör“, millest ilmus kolm trükki, neist viimane 1937. 1929 koostasid nad ka mahukama raamatu „Fotoamatöör“, millest omakorda ilmus kolm trükki, viimane 1937. Nendele teostele lisaks ilmus 1931. aastal raamat „1-he tunniga fotograaf“, mille teine trükk ilmus 1937.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Ülle Lillak. Fotograafid Parikased nende elu ja looming 1910–1940. Diplomitöö. Tartu 1989
  2. Ülle Lillak. Ülle Lillak, Foto Parikas- Georg-Johannese ja Peetri lugu. Sirp, 24. november 2000
  3. Jaak Lõhmus: "Fotograafi(de)jälg" Postimees, 1. november 2008
  4. Kaljula Teder. Eesti fotograafia teerajajaid. Eesti Raamat. Tallinn 1972

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]