Veneta laguun

Allikas: Vikipeedia
Laguun 2001. aasta detsembris
Vaade õhust Veneta laguunile ja selle paljudele saartele. Taga keskel Veneetsia koos seda maismaaga ühendava sillaga.

Veneta laguun on laguun Aadria mere Venezia lahe loodekaldal. Laguunis asub Veneetsia linn.

Laguuni itaalia- ja veneetsia keelsest nimest Laguna Veneta, mis on seotud ladinakeelse sõnaga lacus ("järv"), on tulnud soolase veega madala ja suletud lahe kohta rahvusvaheliselt kasutatav sõna "laguun".

Asukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veneta laguun ulatub Sile jõest põhjas kuni Brenta jõeni lõunas ja selle pindala on ligikaudu 550 km². Laguuni pindalast umbes 8% moodustab maismaa, sealhulgas Veneetsia ja mitmed väiksemad saared. Ligikaudu 11% laguunist on kaetud alaliselt vaba veega (süvendatud kanalitega) ja umbes 80% laguunist võitavad enda alla padumered, loodete mõjutatavad madalikud ja soolaksood. Laguuni näol on tegemist Vahemere vesikonna suurima märgalaga.[1]

Laguun on Venezia lahega (Aadria merega) ühendatud kolme väina kaudu: Lido, Malamocco ja Chioggia. Laguun on lahest eraldatud Lido ja Pellestrina saartega. Geograafilise asendi tõttu (laguun asub suletud mere servas) kõigub laguuni veetase olulisel määral. Kõige äärmuslikumad on kevadised tõusud, mida Veneetsias tuntakse nimega acqua alta ("kõrge vesi"), ning mis ujutavad suure osa Veneetsiast regulaarselt üle.

Veneta laguuni lähedal asuv Marano laguun, mille pindala on ligikaudu 160 km², on Aadria mere kõige põhjapoolsem laguun. Marano laguuni kutsutakse ka "Veneta laguuni kaksikõeks".

Kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laguun moodustus ligikaudu kuus- kuni seitsetuhat aastat tagasi, mil jääajale järgnenud mere pealetung ujutas üle Aadria mere ülemise osa rannaäärse tasandiku.[2] Jõesetete sadestumine kompenseeris rannaäärse tasandiku vajumist ja Po jõe suudmest piki randa kulgev vool kippus loodetega seotud väinasid liivavallidega sulgema.

Veneta laguun on estuaarsete laguunide süsteemi, mis Rooma ajal ulatus Ravennast põhjas kuni Triesteni lõunas, kõige olulisem säilinud osa. 6. sajandil pakkus laguun varjupaika roomameelsetele rahvastele, kes põgenesid sisstungijate (peamiselt hunnide) eest. Hiljem pakkus laguun aga looduslikke kaitsvaid tingimusi, mis aitasid kaasa Veneetsia vabariigi ja selle mereimpeeriumi õitsengule. Jätkuvalt on laguunis ka meresadam (Veneetsia Arsenal), seal on võimalik tegeleda kalapüügi, jahinduse ja kalakasvatusega.

Torcello saar mõõna ajal laguunist vaadatuna

Laguuni tänapäevane väljanägemine on mõjutatud inimeste sekkumisest. 15. ja 16. sajandil muutsid Veneetsias ette võetud projektid, mille eesmärgiks oli hoida ära laguuni sooks muutumine, laguuni arengut. Põhjaveekihtide pumpamine alates 19. sajandist on suurendanud pinnase vajumist. Algselt olid paljud laguuni saartest soised, kuid pidev kuivendamine muutis need elamiskõlblikuks. Kui paljud laguuni väiksemad saared on täielikult tehissaared, siis Mestre sadama ümbruses on ka merelt tagasi võidetud saari. Paljud ülejäänud saared on põhimõtteliselt düünid, sealhulgas Lido, Pellestrina ja Treporti.

Veneta laguun on küll olnud asustatud alates muistsetest aegadest, kuid alles Rooma keisririigi ja selle languse ajal asus Veneto aladelt sinna elama rohkem inimesi ning rajati Veneetsia linn.

Tänapäeval on laguunis olevateks suurimateks linnadeks Veneetsia ja laguuni lõunapoolse sissepääsu juures asuv Chioggia. Suuremad asustatud kohad on veel Lido di Venezia ja Pellestrina, ent halduslikult tegemist on Veneetsia osadega. Kui Veneetsia saartel olev osa on peamiselt seotud turismiga, siis suurem osa Veneetsia elanikke elavad laguuni läänepoolsel piiril asuvates Mestre ja Marghera linnades. Samas on ka piirkonna majanduslik keskus, seal asuvad lennujaam ja sadam. Laguuni põhjapoolses otsas asuvad kuulus puhkusepiirkond Jesolo ja Cavallino-Treporti linn.

Valitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suuremas osas kuulub laguun Veneetsia provintsi, kuid selle edelaosa asub Padova provintsi territooriumil.

Laguuni saared[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veneta laguuni saared

Suuremad saared või arhipelaagid pindala järgi (välja arvatud rannikuäärne merelt tagasi võidetud maa ja madalikud):

Teisi asustatud saari:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "MOSE Project Aims to Part Venice Floods". Poggioli, Sylvia. 07.01.2008. Raadiosaade Morning Edition.
  2. "The Lagoon of Venice: geological setting, evolution and land subsidence" (PDF). Episodes 26 (3): 264–268. 2003. 

Täiendav kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Horatio Brown. "Life on the Lagoons". (1884, 1900, 1904, & 1909; pehmekaanelisena 2008)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]