Itaalia sõda (1499–1504)

Allikas: Vikipeedia
Blank.png
Itaalia sõda (1499–1504)
Picto infobox military.png
Osa Itaalia sõdadest (1494–1559)
Toimumisaeg 14991504
Koht Itaalia
Tulemus prantslate võit Milano üle, hispaanlaste võit Napoli ja Prantsusmaa üle
Territoriaalsed muudatused Prantsusmaa loovutas Napoli Hispaaniale; prantslased kontrollisid Põhja–Itaaliat
Casus belli Louis XII taotlus Milano troonile
Osalised
1499:

Pavillon royal de la France.svg Prantsusmaa
Flag of Most Serene Republic of Venice.svg Venezia vabariik
Flag of Switzerland.svg Šveitsi palgasõdurid
Naval Jack of Spain.svg Hispaania


1500:

Pavillon royal de la France.svg Prantsusmaa
Naval Jack of Spain.svg Hispaania


1503:

Pavillon royal de la France.svg Prantsusmaa

1499:

Flag of the Duchy of Milan (1450).svg Milano hertsogiriik


1500:

Bandera de Nápoles - Trastámara.svg Napoli kuningriik



1503:

Naval Jack of Spain.svg Hispaania

Väejuhid

Pavillon royal de la France.svg Louis XII
Pavillon royal de la France.svg Louis d'Armagnac
Pavillon royal de la France.svg Ludovico II
Pavillon royal de la France.svg Bérault Stuart d'Aubigny
Cesare Borgia

Naval Jack of Spain.svg Fernando II Katoliiklane

Naval Jack of Spain.svg Gonzalo de Córdoba
Naval Jack of Spain.svg Fernando de Andrade

Naval Jack of Spain.svg Diego Hurtado de Mendoza
Military symbol.svg
Itaalia sõjad

Teine Itaalia sõda (1499–1504), mida tuntakse ka nimetuste Louis XII Itaalia sõda või sõda Napoli eest all, oli Itaalia sõdadest järjekorras teine; sõdijaiks olid peaasjalikult Prantsuse Louis XII ja Aragóni Fernando II, mõne väiksema Itaalia riigi osavõtul. Esimese Itaalia sõja järelmina oli Louis kindlalt otsustanud suruda läbi oma nõuded Milano ja Napoli troonidele. 1499. aastal tungis Louis XII Lombardiasse ja vallutas Milano, millele tal oli nõudeõigus isapoolse vanaema Valentina Visconti kaudu.

Sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Louis sõlmis 1499. aastal liidu Venezia vabariigi ja šveitslastega ning tungis Milano hertsogiriiki. Šveitsi palgasõduritest koosneva armee palganud Ludovico Sforza leidis linna naastes selle olevat hõivatud prantslastega ühinenud Gian Giacomo Trivulzio poolt; Ludovico armee löödi peagi laiali ning ta ise võeti Prantsusmaal vangi. Louis ja Austria Maximilian allkirjastasid 13. oktoobril 1501. aastal Trente lepingu, millega Austria tunnustas kõiki prantsuse vallutusi Itaalia põhjapoolsetel aladel.

Tiivustatuna võidu kiirusest pakkus Louis Fernandole liitu Napoli vastu ja pakkus välja, et nad peaksid kuningriigi omavahel jagama. Fernando oli sellega meeleldi nõus ning 11. novembril 1500. aastal allkirjastati Granada leping. Lepinguga kohustus Fernando toetama prantsuse nõudeid Napoli kuningriigile, saades vastutasuks territooriume kuningriigi jagamisest.

Prantsuse ja Aragòni väed vallutasid Napoli 1501. aastal. Nüüd läksid kaks kuningat riidu sõjasaagi jagamise üle; Fernando pealekäimine, et teda tunnustataks mõlema, Napoli ja Sitsiilia, kuningana, viis peagi sõjani Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Saanud Cerignola ja Garigliano all lüüa hispaanlastelt Don Gonzalo Fernández de Córdoba juhtimisel, oli Louis sunnitud loovutama Napoli ja taganema Lombardiasse.

Lepingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lyoni leping allkirjastati 31. jaanuaril 1504 Louis XII ja Aragóni Ferdinand II poolt. Lepinguga loovutas Prantsusmaa Hispaaniale Napoli. Lisaks sellele määratlesid Prantsusmaa ja Hispaania vastavalt kontrolli Itaalia alade üle. Prantsusmaa kontrolli alla jäi Põhja-Itaalia Milanost ülalpool ning ja Hispaania valitsemise alla Sitsiilia ja Lõuna–Itaalia.

Blois leping, mis sõlmiti 1504. aasta 22. septembril, oli seotud kavandatava abieluga Habsburgide Karli, tulevase Karl V, ning Louis XII ja Bretagne’i Anne'i tütre, prantsuse Claude’i vahel.

Kui kuningas Louis XII oleks surnud meessoost pärijata, oleks Habsburgide Karl saanud kaasavaraks Milano hertsogiriigi, Genova ja selle võimualused, Bretagne’i hertsogiriigi, Asti ja Blois krahvkonnad, Burgundia hertsogiriigi ning Auxonne’i, Auxerrois, Mâconnais ja Bar-sur-Seine asekuninga ameti.