Taoism

Allikas: Vikipeedia
Hieroglüüf, mis tähistab sõna dao.

Taoism (eesti keeles on seda sõna mõnikord kirjutatud ka kujul daoism; hiina keeles lihtsustatud kirjas 道教 (dàojiào)) on üks Vana-Hiinast alguse saanud filosoofiline ja religioosne õpetus.

Mõnikord peetakse seda tarkuseks ja eluviisi aluseks, mis erineb nii filosoofiast kui ka religioonist.

Taoismi on peetud ainsaks tõeliseks hiinalikuks religiooniks. Ta on konfutsianismi ja budismi kõrval üks "Kolmest õpetusest", millel traditsiooniline hiina kultuur ja ühiskond rajaneb. Hoolimata omavahelistest olulistest erinevustest on nad hiina vaimuelus sulandunud ühtseks kultuuriks. Sellepärast on neid koos võetuna nimetatud ka "hiina universalismiks". Nad on oluliselt mõjutanud ka Hiina naabermaade religiooni ja vaimuelu.

Et taoismil on mitmekesiseid avaldumisvorme ning taoismi ja teiste religioonide vahele on raske piire tõmmata, siis on taoismi kui religiooni järgijate arvu raske määrata. Eriti palju taoiste elab Taiwanis.

Õpetuse alused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taoismi põhimõiste on dao (ka Tao), mis tähendab teed, aga ka toimimisviisi, eluseadust jpm. Taod võidakse mõista ka igavese ja määratlematu, kõikjaleulatuva ja ammendamatu printsiibi või väljana, kuid, nagu öeldakse, on lihtsam rääkida sellest, mis Tao ei ole.

Taoism keskendub üksikisiku suhtele maailmaga. Tao ühendab ja on aluseks kõigile nähtavatele esemetele ja tegevustele; Tao on universumi tee ehk lakkamatu kulg, looduse kord. Tao tunnuseks võib olla pideva muutuse ja vahelduse tsükliline kordus, mis avaldub kahe polaarse jõu (näiteks yin ja yang) vastastikuse mõjuna. Seda ei saa mõjutada ega ära osta ohvrite ja rituaalidega. Sellest osasaamine on võimalik vaid sellega kooskõlas olemise läbi. Tao liikumised pole peale sunnitud, vaid toimivad loomulikult ja sundimatult. Sundimatus on Tao üks omadusi ja seega peaks ka Taoga olema kooskõlas olekut taotleva inimese käitumine olema sundimatu. Taoism tegeleb ka looduse vaatluse ja selle Tee kulgemise ehk Tao tundmaõppimisega. Tegutsemine harmoonilises kooskõlas loodusega tähendab taoistile sundimatut ja seega oma tõelisele loomusele vastavat tegevust. Taoismi peamised märksõnad on loomulik lihtsus, sundimatu tegutsemine, spontaansus ja kaastunne. Usaldama peab inimese intuitiivset intelligentsust. Taoistliku arusaama kohaselt tulenevadki õnnetused peamiselt sellest, et inimesi viivad eksiteele pettekujutlused. Põhiõpetuse olulisi printsiipe on toimimatus, mis aga ei samastu liikumatusega. Näiteks võiks loodusega kooskõlas olev kulg olla toimimatus, tegutsemine väljaspool seda kulgu võiks olla juba toimimine. Taoismile on omane tundeline suhtumine: õnnelik olek, leebus, lapselikkus, süütus, rahu. Üks lemmiksümboleid on voolav vesi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taoismi põhiteos on "Daodejing" ("Raamat teest ja väest", "Kulgemise väe raamat"). Vana pärimuse järgi on selle autoriks arvatavasti 6. sajandil eKr elanud Laozi, keda peetakse ühtlasi taoismi rajajaks.

Vaade Laozi'le kui taoismile alusepanijale on omane vanale lääne sinoloogiale. Taolased peavad selles osas temaga võrdseks Huang-di'd.

Teine tähtis teos on "Zhuangzi" (pärimuse järgi Zhuangzi nimeliselt autorilt, teadlaste arvates erinevatelt autoritelt).

Peamiste allikate hulgas on veel Hua Hu Jing ja Lie Zi.

Religioosse taoismi alguseks on peetud 142. aastat pKr, mil Zhang Daoling sai väidetavalt Sichuani mägedes ilmutuse Laozilt.

"Daodejing" ei omanud taolastele nii olulist rolli, kui Piibel kristlastele või Koraan muhameedlastele. Temaga kõrvu tunnistati teisi ilmutuse tekste, mille arvgi on raskesti määratav. Mõned tekstid polnud sellest oma autoriteetsuselt vähemtähtsad. Näiteks alates VIII sajandi keskelt omandas sellise staatuse "Yinfu jing", mille loojaks peetakse mütoloogilist imperaatorit Huang-di'd. Taolased uskusid kanooniliste tekstide eelnevat olemasolu "varajases taevas" (xian tian) s.t. trandtsedentaalselt. Selline vaade oli neil kõigile Kaanoni raamatutele.

Nii nagu Yi Jing oli valitseva kihi valduses, nii olid ka elu toitmise viisid. Dao-de Jing on oma toonilt teos valitsevale kihile oma ja teiste elu korraldamiseks, mis tagaks elu toitmise-kasvu. See on teos valitsejale, kes püüdleb läbi enesetäiustamise rahusse, et ühineda kogu elava kuluga. Selles on seetarvis kirja pandud üldised elulaadilised alused, praktilise teostamise põhiprintsiibid ja meditatiivse protsessi sisuline kirjeldus. Samas puuduvad konkreetsed tehnikad – neid peeti tõelisteks saladusteks.

Taoistlikke praktilis-filosoofilisi (Laozi ja Zhuangzi) tekste ei saa vaadelda nii nagu kreeka puhtalt spekulatiivseid-filosoofilisi tekste. Taoistlike tekstide taga oli kinnine traditsiooni edasiandmine "õpetajalt õpilasele", kusjuures tähelepanu keskmes oli eriliste tehnikate või kunstide (shu) õppimine ja praktika, mis said ajapikku nimeks "tao kunstid" (dao shu). Just need kunstid on nii või teisiti ka Laozi ja Zhuangzi tekstide tähelepanu keskmes. Muu kas tagab nende tingimused ja eeldused, viib nendeni või järeldub neist. Seda kinnitab Laozi ja Zhuangzi tekstide vaatlus neile lähedaste selleaegsete tekstide "Guan-zi", Mawandu tekstidest 13. teksti, "Lüshi chunqiu" ja "Huainan-zi" kontekstis. Hiina tsivilisatsiooni alused – aluselised tõekspidamised ja tõdemused tekkisid šamanistliku traditsioonilise (kultuuri) ühiskonna sees. Teadmiste ja oskuste edasiandmine oli piiratud pärimusliku edasiandmisega suguvõsa piires põlvkonnalt põlvkonnale.

Dao-de jing'i teine lause ütleb: "Nimetatav nimi pole püsiv (igavene) nimi," ja üheks teose läbivaks mõtteks on see, et õnnis ei õpeta sõnadega. Seega viitab teos juba aalgusest peale isegi sellele, et oma kirjasõnalisuse tõttu on ta ebatäiuslik ja teisejärguline, ning tema sisu sõnaline väljenduski on ajas muutuv. Taoistlikus alkeemias loeti kõrgeimaks tõe ja tee edastamiseks edastamist n-ö asja käigus ja asja tarvis südamest südamesse (meelest meelde). Sellest madalamaks oli suuline edasiandmine ja kõige madalamaks kirjalik edasiandmine.

Taoism ja ta kirjavara on sündinud elulisest praktikast mille viljaks on ka hiina traditsionaalne meditsiin. Selle üheks aluseks on teooria keha hinguse-qi kanalitest ja punktidest. Seejuures on neid kanaleid ilma kõrvalharudega arvestamata 71 (12 elundite+ 8 imelist+12 side +12 suurt side +12 lihas-kõõlus+15 erilist), kusjuures punktid paiknevad neist otseselt vaid 14 kanalil. Lisaks kanalitele ja punktidele on mahukas andmestik nende ajalisest funktsioneerimisest, diagnosteerimisest, nendega seotud haigustest ja sümptoomidest ning nende mõjutamisest. Just nimelt see andmestiku mahukus, korrastatus süsteemiks ja pidev pikaajaline praktiline kinnitus sellele eristab teda teistest eelteaduslikest meditsiinidest, nõiakunstidest ja müstikatest. Samad kanalid ja qi-hinguse keskmed on ka taoistlike ja teiste hiina kehalis-vaimsete enesearendus süsteemide koostisosaks

Kaanon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taoistlik kaanon (Dao Zang) jaguneb kolme ossa: 1. Tõelisuse koobas (Dongzhen): Ülima Puhtuse (Shangqing traditsiooni) tekstid. Tao meistri kõrgeim aste. 2. Müstilisuse koobas (Dongxuan): Püha Aarde (Lingbao traditsiooni) tekstid. Tao meistri keskmine aste. 3. Vaimsuse koobas (Dongshen): Kolme Valitseja (Sanhuang traditsiooni) tekstid. Tao meistri madalaim aste.

Iga "koobas" jaguneb omakorda 12 ossa, mis sisaldavad põhitekste, talismane, kommentaare, diagramme ja illustratsioone, ajalugusid ja genealoogiaid, ennustusi, tseremooniaid, rituaale, praktikaid, biograafiaid, hümne ja mälestusi.

Esimene taoistlik kaanon (Dao Zang) pandi kokku 471. a. pKr. See koosnes 1200 kirjarullist ehk meie mõistes "raamatust", mis olid kogutud kõigist taoismi peamistest traditsioonidest. Kõik nad tunnistasid Daodejingi. Dao Zang koosnebki peamiselt tao meistrite poolt antud tõlgendustest Daodejingile ning sisaldab kirjutisi alkeemiast ja surematusest, surematute ja kangelaste elukäikudest, filosoofilisi kirjutisi ja rahvapärimust, samuti taoistlikku maagiasse, meditatsiooni, rituaali, liturgiasse ja paljudesse teistesse taoismi aspektidesse puutuvaid tekste.

748. aastal saatis Tangi dünastia keiser Tang Xuanzhong, kelle sugupuu pidi pärimuse kohaselt ulatuma kuni Laozini, õpetlased üle terve Hiina koguma kokku taoismi kirjutisi. Kokku saadi 7300 kirjarulli. Nendest moodustus teine Dao Zang.

1016. aasta paiku, Songi dünastia valitsemise ajal, mil trükikunst oli Hiinas juba kasutusel, vaadati Dao Zang uuesti üle. Paljud Tangi dünastia ajal kogutud tööd kõrvaldati kaanonist ning moodustatud kolmas Dao Zang koosnes vaid 4565 kirjarullist.

1444. aastal, Mingi dünastia ajal, pandi kokku lõplik versioon, mis koosneb 5318 rullist ehk raamatust.

Üldist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taoism on levinud praeguse Hiina aladel, kuid tugevasti mõjutanud ka naabermaade (Korea, Jaapani ja Kagu-Aasia maade) kultuuri. Alates 1960. aastatest muutus taoism koos zen-budismi ja teiste idamaiste õpetustega populaarseks ka läänemaailmas.

Taoismiga on tugevasti seotud või sellest arenenud mõtlemine yin ja yangi ja viie elemendi õpetuse kategooriates ning "Yijing" (I Ching), feng shui, qigong (Chi Kung), taijiquan (Tai Chi Chuan), taoistlik alkeemia, taoistlik kosmoloogia, taoistlik meditsiin ja palju muud.

Taoismil on olnud oluline mõju kirjandusele ja kunstile. Eesti keelde on traditsiooniliselt taoismimõjulisteks peetud raamatutest tõlgitud nt Anatoli Kimi "Olgem vagurad kui lapsed", aga samuti selgitab taoismi muidugi Benjamin Hoffi raamat "Puhh ja tao" jpt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]