Bernard Kangro

Allikas: Vikipeedia
Bernard Kangro
Sündinud 18. september 1910
Oe küla, Võrumaa
Surnud 25. märts 1994
Lund, Rootsi
Rahvus eestlane
Elukutse luuletaja, kirjanik, ajakirjanik

Bernard Kangro (ka Bernhard; 18. september 1910 Oe küla, Võrumaa25. märts 1994 Lund, Rootsi) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja ajakirjanik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bernard Kangro sündis Oe külas Vana-Antsla vallas Võrumaal taluomaniku Andres Kangro ja Minna (Kangro) perekonnas.[viide?]

Ta õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude.[viide?]

Aastatel 1943–1944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi.[viide?]

Aastatel 1950–1994 töötas ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega Eesti sõna (1942), Puhkus ja elurõõm (1943), Kodukolle (1945) ja Stockholms-Tidningen (1946).[viide?]

Bernard Kangro oli EYS Veljesto veli ning alates 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.[viide?]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartu.[viide?]

Tähelepanu väärivad ka Kangro kirjandusloolised raamatud "Arbujad" (1981) ja "Arbujate kaasaeg" (1983).

Pseudonüümid[muuda | muuda lähteteksti]

Bernard Kangro kasutas pseudonüüme Antsla Pännu, Herbert Viipilt, Joonas Taavet, Josef Tsaxtinis, Kroonik, O. J., Oskar Jooniste, Taavet Valler.[viide?]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Sonetid" (1935)
  • "Vanad majad" (1937)
  • "Reheahi" (1939)
  • "Põlenud puu" (1945)
  • "Pühapäev" (1946)
  • "Seitsmes öö" (1947)
  • "Tulease" (1949)
  • "Veebruar" (1951)
  • "Eikellegi maa" (1952)
  • "Suvihari" (1955)
  • "September" (1964)
  • "Varjumaa" (1966)
  • "Allikad silla juures" (1972)
  • "Hingetuisk. Jääminek" (1988)

Valikkogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ajatu mälestus" (1960)
  • "Minu nägu" (1970)
  • "Kogutud luuletused" (1991)
  • "Kojukutsuv hääl" (2000)

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Igatsetud maa" (1949)
  • "Kuma taevarannal" (1950)
  • "Peipsi" (1954)
  • "Taeva võtmed" (1956)
  • "Sinine värav" (1957)
  • "Jäälätted" (1958)
  • "Emajõgi" (1961)
  • "Tartu" (1962)
  • "Kivisild" (1963)
  • "Must raamat" (1965)
  • "Keeristuli" (1969)
  • "Joonatan, kadunud veli" (1971)
  • "Öö astmes x" (1973)
  • "Puu saarel on alles" (1973)
  • "Kuus päeva" (1980)
  • "Seitsmes päev" (1984)

Esseistika ja mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Arbujad" (1981)
  • "Kipitai" (1992)
  • "Härjanädalate aegu" (1994)
  • "Üks sündmusteta suvi" (1998)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema ja Maria Kangro tütar oli Eeva Merike Kangro-Pennar ja poeg on Andrus-Jaan Kangro.[viide?]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]