Mägi-Badahšan

Allikas: Vikipeedia
Mägi-Badahšani autonoomne vilajett

tadžiki Вилояти Мухтори Кӯҳистони Бадахшон
(Vilojati Muhtori Kuhistoni Badahšon)

Pindala: 63 700 km²
Elanikke: 218 000[viide?] (2008)
Keskus: Horug
Mägi-Badahšani asend
Gorno badakhshan map.png

Mägi-Badahšan (tadžiki Кӯҳистони Бадахшон, کوهستان بدخشان) on 2. jaanuaril 1925 NSV Liidu Kesktäitevkomitee määrusega moodustatud autonoomia Tadžikistani (algselt Tadžiki ANSV, hiljem Tadžiki NSV) koosseisus.

Praegu on see autonoomne vilajett (вилояти мухтори), mis hõlmab umbes 45% riigi territooriumist (63 700[1] või 64 200[viide?] km²) ning piirneb Kõrgõzstani, Hiina ja Afganistaniga.

Piirkonna kohta kasutatakse ka nimesid Badahšan ja Pamiir, mis õigupoolest tähistavad Mägi-Badahšanist laiemaid piirkondi. Pamiiriks on nimetatud ka Mägi-Badahšani idaosa, mis kattub Murgobi rajooni territooriumiga.

Mägi-Badahšan on üks isoleerituimaid ja kõige raskemini ligipääsetavaid piirkondi Kesk-Aasias. Ta asub Tadžikistani kõrgmäestikuosas ning on mahajäänud piirkond.

Nõukogude Liidu ajal oli juurdepääs Mägi-Badahšanile rangelt piiratud.

Pakistanist eraldab Mägi-Badahšani kitsas, peaaegu läbimatu Vākhāni koridor.

Vilajeti tähis standardi ISO 3166-2 järgi on TJ-BG.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pandži jõgi Kevroni lähedal, Tadžikistani ja Afganistani piiril

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mägi-Badahšan on mägine piirkond, kus paiknevad Pamiiri ja Kesk-Aasia kõrgeimad mäed. Kõrgeimad mäetipud on Lenini mäetipp (Abuali ibni Sino) Kõrgõzstani piiril (7134 m), Ismoili Somoni mäetipp (endine Kommunismi mäetipp; 7495 m) ja Korženevskaja mäetipp (7105 m). Need on kolm endise Nõukogude Kesk-Aasia viiest üle 7000 m kõrgusest mäetipust. Esimesed kaks kuulusid Nõukogude Liidu kõrgeimate mäetippude hulka.

Kõrge reljeefi tõttu on Mägi-Badahšan hõredalt asustatud ja seal on palju puutumatut loodust.

Veestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peaaegu kõik Kesk-Aasia jõed saavad alguse Mägi-Badahšanist.

Mägi-Badahšanis on tuhandeid järvi.

Looduslikud piirkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mägi-Badahšan jaguneb Idaosaks ja Lääneosaks.

Idaosa moodustab Murgobi rajoon. Varem nimetati seda piirkonda Pamiiriks. See on mägikõrb. Taimestik on kidur, puid ei ole.

Ülejäänud rajoonid moodustavad Lääneosa. Seal on suured mäesüsteemid, kuid kitsastes orgudes on taimkate. Kliima on mõõdukas. Kasvavad peaaegu kõik Kesk-Aasias tuntud puu- ja juurviljad.

Maavarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mägi-Badahšan on rikas mitmekesiste mineraalsete maavarade poolest. Otsitakse hõbeda, nikli, tina, volframi ja kulla leiukohti. On ka palju vääriskive ja haruldasi metalle.

Palju on soojavee- ja mineraalveeallikaid.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvaarv[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1926: 28 924
  • 1962: 62 000
  • 1972: 105 000 [1]
  • 1989: 161 000 (12. jaanuar)[2]
  • 2000: 206 000 (20. jaanuar)[2]
  • 2002: 213 600
  • 2004: 219 900
  • 2006: 220 400
  • 2007: 218 000 (31. detsember)[2]
  • 2008: 218 000

Rahvastikutihedus on 3,35 in/km² (2006). Hõre asustus tuleneb sellest, et tegu on kõrgmägede piirkonnaga.

Mägi-Badahšani rahvaarv moodustab 3% Tadžikistani rahvaarvust.

Detsembris 1992 puhkes Tadžikistani kodusõda ning Mägi-Badahšani 210 tuhandele elanikule lisandus 90 tuhat põgenikku.

Asustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurim linn on halduskeskus Horug (33 500 elanikku; 2007), elanike arvult järgmine on Murgob (4000 elanikku).

Rahvuslik koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elanikkonna moodustavad põhiliselt tadžikid ning pamiiri rahvad, keda ametlikult loetakse samuti tadžikkideks või mägitadžikkidest (kokku 85%). Pamiiri rahvad räägivad idairaani keelte hulka kuuluvaid pamiiri keeli. Pamiiri rahvaste seas on šugnid, rušanid, bartangid ja orošarid (kokku umbes 40 000), vahhid (umbes 6000), iškašimid (400), sarikolid, hufid, jazgulamid (umbes 200) ja orošarid.

Darvazi ja Vandži rajoonis räägitakse tadžiki keelt, Rušoni, Šugnoni ja Šahdara rajoonis šugni ja rušani keelt. Iškašimi rajoonis räägitakse tadžiki, vahhi ja teisi keeli. Peamiselt Murgobi rajoonis elavad kirgiisid, kuid ka tadžikid.

Mägi-Badahšanis on elanud ka rändkarjakasvatajatest kirgiisid itškiliki hõimu keseki, teiti, kiptšaki ja naimani sugukonnast.

Mägi-Badahšanis elab ka venelasi.

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mägi-Badahšani elanikud on islamiusulised. Darvazi, Vandži ja Murgobi rajooni elanikud on sunniidid (hanafiidid). Rusoni, Šugnoni, Šahdara ja Iškašimi rajooni elanikud (enamik elanikke) on šiiidid (ismailiidid, täpsemalt nizariidid).

Tulekummardamise element on ka islamis: surnute mälestamisel süüdatakse tõrvik (tšarogravšankuni).

Kombed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mägi-Badahšani pamiiri rahvastel on eripärased kombed, näiteks pulmades, tulerituaalis ja kodukolderituaalides. Peigmees, kes läheb pruuti tooma, ja igaüks, kes reisile läheb, peab suudlema põlevate lõhnaküünaldega kodukollet.

Haldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. novembril 1995 võttis Tadžikistani parlament vastu konstitutsiooniline seaduse "Mägi-Badahšani autonoomsest vilajetist", mis määratles vilajeti kompetentsi sotsiaalmajanduslikes, kultuurilistes ja teistes küsimustes.

Mägi-Badahšani autonoomse vilajeti hukumati esimees oli detsembrist 1994 kuni 25. novembrini 2006 Alimamad Nijozmamadov. Alates 26. novembrist 2006 on sellel ametikohal (kuni 12. veebruarini 2007 kohusetäitjana) Kadõr Kassõmov.[3]

Aastatel 1990–1992 oli vilajeti nõukogu esimees Akbaršo Iskandarov, kes oli seejärel 1993 aastani ülemnõukogu esimees.[3]

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vilajett jaguneb seitsmeks rajooniks:

Piir[muuda | redigeeri lähteteksti]

Afganistani piiril on alates 2003. aastast Vene piirivalvurid, kes püüavad tõkestada narkokaubandust. Üle Pandži jõe toovad Afganistani narkokullerid heroiini. Nad teenivad ühe käiguga 30 kuni 50 USA dollarit.

Tadžikistani valitsuse otsusega on Horugi linnas ning Iškašimi ja Darvazi rajoonis korraldatud piirikaubandus naaberprovintsidega Afganistanis. Murgobi rajoonis on kavas piirikaubandus Hiinaga. Horugis on avatud Afganistani esindus.

Poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tadžikistani president Emomalii Rahmon on sõnastanud järgmise loosungi: "21. sajand on Badahšani sajand, selle mägipiirkonna suurte avastuste sajand". President on teinud Mägi-Badahšani neli visiiti. Tema algatusel on seal kolm korda käinud maailma ismailiitide juht, imaam Aga Khan IV.

Septembris 1999 võttis oblasti hukumat vastu vilajeti sotsiaal-majandusliku arengu kontseptsiooni 2005. aastani.

Tadžikistani valitsus võttis vastu määruse "Mägi-Badahšani sotsiaal-majandusliku arengu kiirendamisest". Kavas on üle minna vilajeti isefinantseerimisele.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniline tegevusala on karjakasvatus mägikarjamaadel.

Nõukogude Liidu ajal sai Mägi-Badahšan peaaegu kõik vajaliku Moskvast.

Seoses Nõukogude Liidu lagunemisega ja Tadžikistani kodusõjaga toimus suur majanduslangus. Kümned tuhanded inimesed jäid tööta. Kodusõja aastad olid kommunikatsioonide ja infrastruktuuri nõrkuse tõttu väga rasked. Elati põhiliselt humanitaarabist.

Järk-järgult hakati panema alust turumajandusele. 1999. aastaks muudeti ettevõtted aktsiaseltsideks ja aktsiad müüdi oksjonil. Agraarreformi käigus moodustati 58 kolhoosi ja sovhoosi baasil 127 farmimajandit. 73% niisutatavatest maadest on nende omand.

Āgā-Khāni Fondi mägipiirkondade ühiskondade arengu toetamise programmi raames hakati farmimajanditele korrapäraselt tarnima kütust, määrdeid, väetisi, sordiseemet ja istikuid. Kohalik põllumajandus ei suuda maa nappuse tõttu elanikke ära toita. Koostöös Āgā-Khāni Fondiga ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega hõlvatakse uusi maid, eriti Bartangi orus. Püütakse tõsta loomakasvatuse tootlikkust. Teravilja, kartuli ja juurvilja tootmine on tunduvalt kasvanud.

Venemaa, Kanada, Vietnami ja teiste maade investorid tunnevad huvi ühisettevõtete loomise vastu maardlate otsimiseks ja kasutuselevõtuks. Rahvusvahelise koostöö projekte on ka teistes majandusharudes.

Välismaailmaga ühendasid Mägi-Badahšani hiljuti ainult kaks head teed: Horugi–Oši maantee (ehitati 1930. aastatel; on nimetatud ka Elu teeks) ja Horugi–Dušanbe maantee (valmis 1940. aastatel). Kolmas maantee, mis viib Horugist Hiina territooriumile jäävasse Taxkorgani, on väga halb. 1998 ehitati veel üks tee, mis ühendab Mägi-Badahšani Kulobi ja Karakorami maanteega. Seda hakati nimetama Ühinemise magistraaliks ("Šohrohi vahdat"). Avati teelõigud Murgob–Kulma–Karakoram ja Kulob–Darvaz. See leevendas geograafilist isolatsiooni. On hakatud ehitama selle tee teist järku, mis ühendaks piirkonna Hiina, Pakistani ja Indiaga, sealhulgas suurte sadamalinnadega.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mägi-Badahšanis on Baktria ja Kušaani riigi kindluste ja piirikindlustuste jäänuseid.

Läbi Mägi-Badahšani kulges kaubatee Hiinasse. Seda mööda levis budism Vākhāni kaudu Hiinasse. Vākhāni koridoris puutusid kokku islami ja hiina tsivilisatsioon. Sugdist viidi Hiinasse sõduritele turvistikke, Šugnonist Hiina keisrile kibuvitsamarju, Baktriast ja Sugdist muusikariistu.

Hiinast tõid karavanid paberit, siidi, marmorit ja muud. Siitkaudu kulgesid Suure Siiditee harud, mis olid seotud Šugnonist leitava spinelli vedamisega Babülooniasse, Egiptusesse ja Hiinasse.

Marco Polo nimetas 1271 seda piirkonda maailma katuseks.

Aastal 1876 hakkasid piirkonda tungima venelased. Aastal 1885 rajati Murgobi jõe äärde kindlustus Fort Pamirski (praegu Murgob).

11. märtsil 1895 Suurbritanniaga sõlimitud lepingu järgi läks Mägi-Badahšan Venemaa Pamiiri nime all Venemaa valdusse Buhhaara khaaniriigi koosseisus.

Autonoomne oblast moodustati 2. jaanuaril 1925. Alates Tadžiki NSV loomisest 1929 oli ta selle koosseisus.

1950ndatel küüditati paljud põliselanikud Tadžikistani edelaossa.

Aastal 1992 Tadžikistani kodusõja ajal oli Mägi-Badahšan islamistliku opositsiooni kants. Põliselanikke tapeti. Kohalik valitsus kuulutas välja iseseisvuse. Pärast kodusõja lõppu integreeriti Mägi-Badahšan jälle Tadžikistani koosseisu ning üleskutsed iseseisvusele vaibusid.[viide?]

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oktoobris 1992 avati Mojenšo Nazaršojevi nimeline Horugi Riiklik Ülikool.

2000. aastal kirjutasid Tadžikistani, Kasahstani ja Kõrgõzstani president alla lepingule Rahvusvahelise Kesk-Aasia Ülikooli rajamise kohta Horugis.

Ajakirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mägi-Badahšani ajakirjandus

Esimene ajaleht ilmus 1932. Raadiot sai kuulata alates 1956, televiisorit vaadata 1977. aastast, kui Horugi linna rajati "Orbita" süsteemi telejaam ja "Ekran"-tüüpi jaamad. Edastati kahte Vene kanalit. Kohalikud televisioonisaated algasid 1990.

Esimene vaba ajaleht ilmus Mägi-Badahšanis perestroika ajal varem kui mujal Tadžikistanis. See oli 8-leheküljeline "Farhangi Badahšon", mida riikliku ajalehe "Badahšon" ajakirjanikud tegid pärast tööd. Lehes olid peamiselt kultuurile, kirjandusele ja ajaloole pühendatud artiklid, mis käsitlesid seni keelatud teemasid. Lehe peatoimetaja oli Nadžimildin Šoinbodov. Avaldati ka artikleid pamiiri keeltes. Leht oli väga populaarne. Kui 1992 Tadžikistanis algas kodusõda, siis pidi ajaleht rahaliste ja levitamisraskuste pärast tegevuse lõpetama.

Kodusõja alguseks oli Mägi-Badahšanis oblastileht "Badahšon" ja kohalik televisioon, mille saated olid nähtavad ainult 33 000 elanikuga Horugis. Et "Badahšon" oli ainuke ajaleht, siis püüdsid seda kasutada kõik poliitilised rühmitused ning ka bandiidid. Sageli nõuti relvaähvardusel mingite materjalide avaldamist või mitteavaldamist. Toimetaja peksti peaaegu surnuks. 1995. aastani õnnestus ajalehel säilitada demokraatlik joon: kritiseerida võime, avaldada vabalt lugejate arvamusi ning materjale põletavatel teemadel. Ajalehe ilmumine ei katkenud, sest Nõukogude Liidu ajast olid jäänud suured paberivarud.

Detsembrist 1992 kuni 1994. aastani ajalehed mujalt Tadžikistanist Mägi-Badahšani ei jõudnud. Tadžikistani sündmustest saadi teada põhiliselt Venemaa telekanalite ORT ja RTR kaudu. Nende teave ei olnud küll alati objektiivne, aga kohalik telekanal edastas relvastatud rühmituste pöördumisi. Neid tuli mõnikord edastada ka väljaspool saateaega, sest keeldumise korral püüti telemaja õhku lasta. Ajakirjanikke peksti sageli läbi.

Enne 1992. aastat ilmus Mägi-Badahšanis 6 rajoonilehte. Kodusõja ajal lõpetas neist neli mitmesugustel põhjustel ilmumise. Näiteks rajoonilehe "Vantša" toimetuse ja rajooni trükikoja võtsid enda kontrolli alla opositsioonilised rühmitused. Hakkas ilmuma vaba islamimeelne demokraatlik ajaleht "Suruš", mis oli uue valitsusega opositsioonis. Seda lehte ilmus Mägi-Badahšanis 3 või 4 numbrit, seejärel kolis toimetus Afganistani. Iškasimi rajooni ajalehe võtsid enda kontrolli alla põgenikest ajakirjanikud Nojebšo Zurobekov ja Nafasbek Rahmonov. Nad avaldasid julgeid ja tõepäraseid materjale. Kahe aasta vältel, mil seda välja anti, oli see ajaleht Mägi-Badahšanis kõige populaarsem ja loetavam ning selle tiraaž tõusis 2000-ni. Kuni 1999. aastani ilmusid rajoonilehed ainult Šugnoni ja Iškasimi rajoonis ning Horugi linnas. Pärast 2000. aastat hakkasid kõik rajoonilehed jälle ilmuma ning praegu ilmub Mägi-Badahšanis 9 rajoonilehte. Nende eelarvetulud tulevad 40% ulatuses kultuuriministeeriumi dotatsioonist ja 60% ulatuses kohalike omavalitsuste dotatsioonist. Rajoonilehtedel oma trükikodasid ei ole ning nad on vilajetitrükikojale, millele alluvad rajoonitrükikojad, vahendite nappuse tõttu pidevalt võlgu. Rajoonilehtede toimetajad kaebavad trükikoja monopoolse seisundi üle, mis võimaldab neil kontrollimatult hindu tõsta. Rajoonilehed ilmuvad põhiliselt kord kuus. Ajalehes ilmuvad põhiliselt kohaliku võimu propagandistlikud materjalid.

Tadžikistani keskajalehed jõuavad Mägi-Badahšani harva. Põhiline infoallikas on Vene telekanal RTR. Tadžiki televisiooni saab 1996. aastast vaadata ainult vilajeti keskuses ja neljas rajoonikeskuses. Novembri teisest poolest mai keskpaigani lülitatakse süstemaatiliselt elekter välja, nii et telerit ei saa vaadata.

Mägi-Badahšan on ainuke vilajett Tadžikistanis, kus eraajakirjandus on vähearenenud. Ainuke eraväljaanne on "Tšatri simin", mille tiraaž on 300.

Ajakirjaniku töötasu on keskmiselt 45 kuni 150 Eesti krooni. Komandeeringusse minna ajakirjanikud rahapuuduse tõttu ei saa. Paljud ajakirjanikud on lahkunud ning nende asemel on noored erihariduseta inimesed.

Alates 1997. aastast on ajaleht "Badahšon" ja vilajeti teleraadiokomitee vilajetivõimude kontrolli all. Paljud saated keelati. Kui mõni saade võimudele ei meeldi, kutsutakse teleraadiokomitee esimees kohe vaibale. Ajalehti kontrollib vilajeti esimehe pressiatašee. Ajakirjandus meenutab 1970.1980. aastate Nõukogude ajakirjandust.

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moskvas tegutseb Badahšanist pärit tööliste ansambel Badahšan.

Pilte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 ENE, 5. kd, lk 277
  2. 2,0 2,1 2,2 citypopulation.de
  3. 3,0 3,1 rulers.org

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]