Hüdrodünaamika

Allikas: Vikipeedia

Hüdrodünaamika (kreeka hydrōs 'vesi' + dynamikos 'jõusse puutuv, jõu-') on hüdromehaanika ja hüdraulika haru, mis käsitleb vedelike liikumise seaduspärasusi ning liikuva vedeliku ja tahkete kehade vahelist mõju[1].

Liikuva vedeliku ja liikumatu keskkonna vahekord võib olla kahesugune[1]. Nn välise ülesande puhul uuritakse vedeliku toimet sellest ümbritsetud kehale, nt veevoolu toimet sillasambale[1]. Sisemise ülesande korral uuritakse vedeliku voolamist tahke kehaga piiratud juhtmes, nt torus või avasängis[1].

Kui hüdrostaatikas piisab seisva vedeliku olukorra kirjeldamiseks rõhu määramisest igas vedeliku punktis p=f(x,y,z) ning vedeliku enda iseloomustamiseks üksnes selle tiheduse ρ teadmisest, siis liikuva vedeliku kohta on vaja teada ka voolamise kiirust ning liikumisega kaasneva hõõrde tõttu ka vedeliku viskoossust[1].

Voolavas vedelikus toimuv on nii keeruline, et seda on harva võimalik puhtmatemaatilise analüüsiga kirjeldada[1]. Galileo Galilei on öelnud: "Lihtsam on arvutada meist lõpmata kaugete tähtede liikumistrajektoore kui kindlaks teha meie endi silme ees oleva vee liikumisseadusi." Seetõttu tehakse tuletuskäigud tavaliselt ideaalvedeliku kohta, mille puhul ei arvestata sisehõõrdumist[1]. Lüngad arvutustulemustes täidetakse katsete abil[1]. Eksperimendil on hüdrodünaamikas suur tähtsus: igal uurimis- ja õppeasutusel on labor, kus huvipakkuvaid nähtusi uurida[1].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Maastik, A., Haldre, H., Koppel, T. & L. Paal, 1995. Hüdraulika ja pumbad. Tartu, Greif. Lk 47.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Maastik, A., Haldre, H., Koppel, T. & L. Paal, 1995. Hüdraulika ja pumbad. Tartu, Greif. Lk 47.