Latgalid (tänapäev)

See artikkel räägib tänapäeva lätlaste etnilisest rühmast; kunagise balti hõimu kohta vaata artiklit latgalid.

---

Latgalid on latgali keelt kõnelev lätlaste etniline rühm põhiasualaga Ida-Lätis Latgales. 2011. aasta Läti rahvaloenduse kohaselt oli igapäevaseid latgali keele kasutajaid umbes 165 000.

Ajalugu

Väljakujunemine

Tänapäeva latgalite eelkäijateks võib pidada muinasajal Ida-Lätit asustanud latgalite hõimu. 17. sajandiks oli teised Läti ala balti hõimud sel määral assimileerinud, et neist kui eraldiseisvatest üksustest enam rääkida ei saanud – välja oli kujunemas läti rahvas. Rahvastiku ühtlustumise protsessi edasisest arengust jäid aga kõrvale Läti kaguosa latgalid/lätlased, kes elasid Poola-Rootsi sõja järel 1629. aastal sõlmitud Altmargi vaherahuga Poola-Leedu riigile määratud Liivimaa vojevoodkonnas (hiljem tuntud Latgale nime all). Suurem osa latgalitest/lätlastest jäi aga Rootsile kuuluvale Liivimaale. Poliitiline piir tõi kaasa erinevad suunad ühiskondlikus ja kultuurilises arengus, ennekõike katoliikluse kinnistumise Leedu-Poola alal ja luterluse kinnistumise Rootsi alal. Kuigi 1772. aasta esimese Poola jagamise järel ühendati need alad jälle ühe riigi, Venemaa keisririigi koosseisu, jäid nad üksteisest õiguslikult eristuvate haldusüksuste koosseisu, mis (lisaks kultuurilistele erinevustele) samuti tihedamaid omavahelisi kokkupuuteid takistasid. Latgale läks kõigepealt Dvinski provintsina Pihkva kubermangu, 1778. aastast Polotski kubermangu, 1796. aastast Valgevene kubermangu ja 1802. aastast Vitebski kubermangu. Samal ajal kui lääne pool Liivimaa kubermangus balti hõimude keelte kokkusulamisega tekkinud läti keele arengut mõjutas tugevasti saksa keel, kujunes Latgales poola, leedu ja vene keele mõjusfääris välja latgali keel. 18. sajandi alguses loodi latgali kirjakeel ja 19. sajandiks võimaldati seda teatud juhtumitel ka ametlikul tasemel kasutada. Pärast poolakate valitsusvastast Jaanuariülestõusu, millest võtsid osa ka Latgale poolakad, otsustas keisririik seal aga 1865. aastal alustada venestamispoliitikat, mis tõi kaasa ka latgali keele kasutamise takistamise ametlikes instantsides ning ladina tähestikus latgalikeelsete raamatute ja ajakirjanduse väljaandmise keelu kuni 1904. aastani.

Ühendamine teiste lätlastega

1917. aasta aprillis-mais kokku tulnud Esimene Latgale kongress, kus osalesid peamiselt kodanikuühenduste esindajad ja katoliku kiriku vaimulikud, leiti, et Vitbski kubermangu kuulumine takistab Latgale arengut ja et latgalitel kui Latgale lätlastel on parem ühineda teiste lätlastega Liivimaa kubermangus. Vastav ettepanek edastati ka Ajutisele Valitsusele. Samas väljendas kongress seisukohta, et liitumisel peab säilima Latgale lätlaste täielik autonoomia keele, usu, kirikute, kooli, talude ja maa küsimustes. Latgalite eriõigustega nõustus ka hiljem samal aastal toimunud ülelätiline kongress. Ajutine Valitsus nõudmistele siiski vastu ei tulnud. Pärast Oktoobrirevolutsiooni kogunenud Teine Latgale kongress tegi taas ettepaneku Latgale ühendamiseks Liivimaaga ja seekord Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu täitis selle soovi. Situatsioon kinnistus 1920. aasta Riia rahuga, mille põhjal sai vastloodud Läti Vabariik endale nii latgali- kui ka lätikeelsed alad.

Läti Vabariigis ja Läti NSV-s

Läti Vabariigi 1920. ja 1930. aastate alguse vähemuste suunas sõbraliku hoiakuga valitsused tagasid latgali keelele osalise ametliku tunnustuse, kuid mitte keele, vaid murdena. Pärast 1934. aasta riigipööret algatas aga uus valitsusjuht Kārlis Ulmanise lätistamiskampaania, mille raames keelati latgalikeelse kirjanduse avaldamine ja keele ametlik kasutamine ning nimetati ümber latgalikeelseid isiku- ja kohanimesid. Latgali keele õigused taastati lühikeseks ajaks Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944). Pärast Teist maailmasõda tekkinud Läti NSV-s oli riigivõim latgalite ja latgali keele suhtes üsna negatiivselt meelestatud. Ühelt poolt tulenes see valitsuse lätlaste ühtsust pooldavatest hoiakutest, teisalt religioonivastasusest (latgalid olid enamuses katoliiklased). 1956. aastal anti Läti keeleteadlaste soovitusel välja seadus, mis väljendas läti keele osas puristlikke vaateid ja soovitas kooliõpetajatel lugeda latgali keele kasutamine valeks käitumiseks. Laiema mõjuna soosis see latgali keele prestiiži langust ühiskonnas. Alates 1960. aastatest lõppes igasugune latgalikeelsete trükiste avaldamine Läti NSV-s.

Tänapäev

Võimalus latgalikeelset trükisõna avaldada taastus alates 1989. aastast. Siiski jäi suuresti kestma nii riigivõimu kui ühiskonna negatiivne suhtumine. Latgali keelt on nähtud kui väheharitud maainimeste keelt, riigivõimu esindajate poolt ka kui separatismi ilmingut. Üleskutsetele seni ametlikult murdeks peetud latgali keelt keelena tunnustada ja sellele ametlik staatus anda pole siiani vastu tuldud. Selle toetajad on argumentidena välja toonud, et latgali ja läti keele vahel on märkimisväärsed keelelised erinevused, mida kinnitavad mitmed tänapäeva lingvistid, et latgali keelel on juba olemas eraldi kirjakeel ja et selle kõnelejatel on tekkinud oma piirkondlik identiteet. Vastased toetuvad traditsioonilisele ja levinumale keeleteadlaste seisukohale, et latgali keel on läti keele ülemmurde osa ja väidavad, et latgali keelele eristaatuse andmine ohustaks läti keele positsiooni, luues pretsedendi ka vene keelele samasuguse staatuse andmiseks, ja lõhestaks läti rahvast. Mõne arvamuse kohaselt finantseerivad ja juhivadki latgali aktiviste Venemaa eriteenistused. Samas selliseid latgali aktiviste peaaegu pole, kes ei näeks oma latgali identiteeti läti identiteedi osana. 2006. aastal Latgales läbi viidud küsitlusuuringu kohaselt toetas seal latgali keelele regionaalkeele staatuse andmist 43,3% vastanutest, vastu oli 29,8% ja 26,9% kindel seisukoht puudus.

21. sajandil on latgali keel saavutanud nähtavama kohta Läti kultuurielus. Varasemast enam võib latgali keelt kuulda teleintervjuudes, mõningast ülelätilist tuntust on kogunud latgali keeles laulvad bändid (Green Novice, Sovvaļnīks, Borowa MC, Dabasu Durovys), kohati leidub latgalikeelseid tänavanimede ja poesilte.

2011. aasta Läti rahvaloenduse andmetel, mis luges latgali keelt läti keele osaks, kasutas seda igapäevaelus 164 500 inimest (8,8% rahvastikust), kes elasid peamiselt Latgales (97 600) ja Riias (29 400). Kogu Latgales oli igapäevaste keelekasutajate osakaal 35,5% (71,9% lätikeelsetest ja 12,3% venekeelsetest), küündides üksikutes piirkondades üle 90%: Ciblas 94,7%, Kārsavas 94,0%, Riebiņis 91,5%, Rēzeknes 90,9%. Nooremate vanuserühmade väiksem latgali keele kasutamine ennustab selle kõnelejate arvu kahanemist tulevikus: kui üle 44 aasta vanustest Latgale lätikeelsetest inimestest kasutab igapäevaelus keelt üle 80%, siis 20–24-aastaste seas veidi üle 60% ja 5–9-aastaste seas u 40% inimestest. Väljaspool Lätit elab hinnanguliselt 2000 latgali keele kõnelejat, kellest pooled asuvad Siberis ning ülejäänud USA-s, Kanadas, Saksamaal ja mujal lääneriikides.