Keskaja filosoofia

Allikas: Vikipeedia

Keskaja filosoofia all mõistetakse tavaliselt katoliikliku Lääne-Euroopa keskaegset filosoofiat.

Üldiseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofia troonib seitsme vaba kunsti keskel. Pilt Herrad von Landsbergi teosest "Hortus deliciarum" (12. sajand).

Keskaja filosoofia hõlmab väga mitmesuguseid voole, mis kujunesid Euroopas hilisantiigist reformatsioonini. Neid mõjutab kristlus. Ka antiikfilosoofia on keskaja filosoofia möödapääsmatu taust. Püüdes lepitada vanaaja ja kaasaja teadmisi ja meetodeid, seab religioonist läbiimbunud kultuuri filosoofia sihiks sünteesi religioosse usuga. Niiviisi mõistetuna kulmineerub ta loomulikus teoloogias. Sarnaselt arenesid ka keskaegne juudi ja araabia filosoofia.

Keskaja filosoofia eraldus alles tasapisi teoloogiast ning ka siis jäi ta religioossete institutsioonide, eluvormide ja õpetuste määrava mõju alla. Ta orienteerus nii oma meetodites kui ka sisus oluliselt traditsioonidele ja autoriteetidele. Vundamendiks ja taustaks olid kirikuisade õpetused (patristika).

Euroopa keskaeg ei ole üheselt määratletud. varem peeti selle ajastu alguseks enamasti Lääne-Rooma riigi lõppu 476, tänapäeval pigem hilisantiiki 6. sajandil. Varauusaja algust dateeritakse raamatutrükkimise leiutamisega umbes 1450, Ameerika avastamisega 1492 või reformatsiooniga 1517.

Keskaja (Medium aevum) mõiste võttis kasutusele renessanss, et lahutada eelnevat aega antiikajast. See sõnakasutus oli sageli halvustav: keskaega peeti "pimedaks" ajastuks, mil vaba ja humaanne filosoofia ei saanud areneda.

See hinnang alahindas siiski filosoofia panust filosoofia ajalukku. Seal sisaldus juba palju sellest, mille sõnastasid renessanss, humanism, reformatsioon ja valgustusaeg. Ka katoliikluse ja kristluse domineerimine ei ole ka juba keskajal absoluutne.

Ülevaade[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba kristliku teoloogia tekkides 2. sajandist apelleerivad apologeedid ja kirikuisad filosoofilistele õpetustele. Kristlus pidi end dogmaatikas kindlustama ning hereesiatest võitu saama. Ta pidi ka kaitsma kristlikku õpetust hellenistliku filosoofia võistlevate koolkondade vastu ning gnostitsismi ja manihheismi alternatiivsete religioossete õpetuste vastu. See ei olnud võimalik filosoofilise mõistelisuse ja meetodita.

Patristika lõi aluse mõistuse (teadmise) ja ilmutuse (usu) sünteesile, mis mõjutas hilisemat filosoofiat. Filosoofia (tol ajal enamasti uusplatonismi kujul) oli teoloogiasse integreeritud ja sellele allutatud. Selles suhtes võib patristikat pidada keskaja filosoofia eelfaasiks.

Tollased filosoofiakeskused olid eelkõige Aleksandria ja Rooma, hiljem ka juba Põhja- ja Lääne-Euroopa. Pärast Constantinuse pööret lõi põhja-aafriklane Augustinus katoliikliku teoloogia kandva üldkavandi. Ta võttis oma süsteemi, mis jäi järgnevaks 500 aastaks ning isegi kuni hiliskeskajani mõõduandvaks, vastu uusplatoonilise filosoofia kui "eendi". Ta mõistis maailma ajalugu kurjuse riigi ja headuse riigi vahelise lakkamatu võitlusena. Ühiskond ja kirik moodustavad ühtsuse, mis ei jäta kahtlusi kiriku otsuste õigsuses.

Kiriku ülevõim säilitas pärast Rooma riigi langust Euroopas ladina keele ja levitas seda. Ladina keel jäi Õhtumaades ühtseks jumalateenistuste ja teaduse keeleks, nii, et filosofeeriti eranditult ladina keeles.

"Viimne roomlane" ja "esimene skolastik" Boëthius algatas 6. sajandi alguses keskaegsed katsed sünteesida platonismi ja aristotelismi, rajas keskaja loogika, lõi isiku (persona) ja looduse (natura) mõiste, vallandas universaalidevaidluse ja visandas mõjuka teadusekontseptsiooni, millest lähtus näiteks Chartresi koolkond. Ta tõlkis ladina keelde Aristotelese "Organoni" ning kommenteeris neid. See jäi kuni 12. sajandini ainsaks ladina keeles lättesaadavaks Aristotelese teoseks. Ka tema "Filosoofia lohutus" oli armastatud teos, mis vahendas palju vanakreeka filosoofia teadmisi.

Sellal kui idas säilitas Bütsants tähtsaid osi antiikaegsetest teadmistest, piirdus antiigipärandi fragmentaarne säilimine "ladina läänes" kuni hiliskeskaja alguseni põhiliselt kloostri- ja toomkoolidega. Euroopa kristianiseerimise ajal olid kloostrid vaimulike ettevalmistamise kohaks. Niinimetatud "pimedal ajal" Augustinusest kuni 8. sajandini ei olnud Euroopas tähtsaid filosoofe. Kuni 11. sajandini kerkis esile vähe originaalseid filosoofe, sealhulgas Johannes Scotus Eriugena ja Canterbury Anselm, kes sõnastas mõjuka ontoloogilise jumalatõestuse.

Idas aga säilis Ida-Rooma riik Bütsantsi kujul 1453. aastani. Seal säilis antiikaja teadmistest palju rohkem kui läänes. Bütsantsi õpetlased (näiteks Georgios Gemistos Plethon ja Basileios Bessarion) tõid need teadmised 15. sajandil rohkendatuna Lääne-Euroopasse ning aitasid kaasa renessansi kujunemisele.

Alles 11. sajandi lõpus hakkas filosoofia Lääne-Euroopas õitsva majanduse ja rahvastiku juurdekasvu taustal tõusma. Asutati Bologna ülikool, Oxfordi ülikool ja Pariisi ülikool, kus hakati teolooge ette valmistama. Hariduse kaanon hõlmas seitse vaba kunsti, mis jagunesid triiviumiks (grammatika, dialektika ja retoorika) ning kvadriiviumiks (aritmeetika, geomeetria, muusika ja astronoomia). Enne, kui sai hakata õppima põhiaineid teoloogiat või meditdiini, tuli omandada triivium ja kvadriivium.

Ülikoolides saadi põhjalik haridus kõigis tollal tähtsates distsipliinides. Koht, kust pärit oldi, polnud tollasel suure mobiilsuse ja rahvuspiiride puudumise ajal oluline. Ladina keel võimaldas vahetada teadmisi kõikide piirkondade vahel. Teadmiste hoone ühtsus vastas kiriku pretensioonile universaalsele maailmavaatele.

Benozzo Gozzoli. Aquino püha Thomase triumf Averroëse üle (1468/84). Detail. Aquino Thomas troonib Aristotelese ja Platoni vahel, kelle õpetusi ta püüdis omavahel siduda, tema ees lebab põrmus hispaania-araabia filosoof Averroës. Filosoofide välimus on välja mõeldud.

11. sajandi lõpus algas lääne filosoofias tõusuaeg. Olulist osa etendasid sellest tõlked araabiakeelsetest filosoofidest, kes omakorda toetusid antiikfilosoofia traditsioonile. Avicenna ja Averroës kommenteerisid kõik Aristotelese teosed.

Üheks keskaja filosoofia peateemaks sai juba varakult universaalidevaidlus, mis sai alguse 1100. aasta paiku. Küsimus oli selles, kas üldmõisted on pelgalt mõtteabstraktsioonid ja konventsioonid suhtlemise otstarbeks või tähistavad nad omaette objektiivset reaalsust, nagu kinnitab platonismi traditsioon oma ideedeõpetusega. Universaalidevaidluses ilmnesid esimesed mõrad mõtlemise ja teadmise ühtsusele rajatud kristlikus sünteesis. Platonismile orienteeritud "realismi" esindajad, eriti Guillaume de Champeaux ja Canterbury Anselm, vaidlesid radikaalsete nominalistidega nagu Roscellinus selle üle, kas esimus on "asjal" (res) või "nimel"(nomen). Roscellinus jäi alla ning pidi oma õpetusest lahti ütlema.

Seoses selle problemaatikaga asusid paljud mõtlejad intensiivselt tegelema keeleloogikaga. Tekkis "spekulatiivne grammatika", mis küsib grammatikateooria ja tegelikkuseteooria vahelise seose järele. Paljud filosoofid, sealhulgas Pierre Abélard, kes oli algul nominalist, asusid universaalidevaidluses lepitavale positsioonile. Abélard on tuntud poolt- ja vastuväidete (sic et non 'jaa ja ei') dialektilise vastandajana. Nagu mõned eelkäijad, kogus ta autoriteetide vastukäivaid ütlusi. Otsustav on teose "Sic et non" eessõnas visandatud meetod, millega ta andis suure panuse hilisema kõrgskolastika skolastilise meetodi väljakujundamisse.

12. sajandil oli Bütsantsi ja islami maailm katoliiklikust Euroopast kultuuri ja teaduse poolest kaugelt üle. Bütsantsi ja islami õpetlased vahendasid oma edusammud filosoofias, meditsiinis, matemaatikas ja kõigis teistes teadusharudes Lääne-Euroopa ülikoolidele ja kloostrikoolidele.

13. sajandil said uutes tõlgetes kättesaadavaks paljud Aristotelese teosed, mis olid läänes seni tundmatuks jäänud. Lisandusid araabiakeelsete autorite kommentaarid Aristotelese teostele. Sellest sai ülikooliõpetuse alus. Eriti Albert Suur ja tema õpilane Aquino Thomas hoolitsesid aristotelismi leviku eest. Lõpuks saavutas aristotelism seni valitsenud platonismi ja augustinismi suhtes ülekaalu ning jäi varauusajani välja akadeemilises maailmas mõõduandvaks filosoofiliseks suunaks (14. sajandil platonismi ja augustinismi positsioonid siiski suurelt jaolt taastusid). Aquino Thomas rajas tomismi, mis oli suurejooneline katse ühitada Aristotelese filosoofia katoliikliku õpetusega (19. sajandi lõpus kuulutas katoliku kirik selle oma ametlikuks filosoofiaks). Dominikaami ordus pääses see algul (1277 koos teiste aristoteelikutega) veel hukka mõistetud kontseptsioon distsiplinaarsete meetmete tõttu juba varakult maksvusele.

Ülikoolide tugevnedes, uute teadmisallikate avanedes, ilmalike valitsejate mõju kasvades haridussüsteemis iseseisvusid distsipliinid, mis ei olnud enam teoloogia egiidi alla viidavad. Nii said võimalikuks distsipliinid üldse, sealhulgas teoloogia ja filosoofia lahknemine.

Frantsiskaani mõtleja Johannes Duns Scotus, tunnustas muu hulgas filosoofia iseseisvust teoloogia suhtes. Metafüüsika aine ei olnud talle enam Jumal nagu Averroësel, vaid olev kui olev nagu Avicenna. Peale selle eristas ta usutud Jumalat ja filosoofia raames mõeldud Jumalat. See tegi võimatuks arvukad puhtfilosoofilised tõestamismeetodid, näiteks hinge surematuse kohta.

Alternatiivid Thomase filosoofiale eksisteerisid juba tema eluajal. Juba enne aristotelismi taassündi käsitati Chartresi koolkonnas Boëthiuse eeskujul filosoofiat rangete metoodiliste printsiipide järgi ning tunti suurt huvi loodusnähtuste vastu.

Kontseptsioonid, milles vaimne tunnetus ei olnud enam suunatud üldisele, vaid üksikule, tegid võimalikuks kogemusele orienteeritud teaduse, mis pöördub ära spekulatsioonist ja usust autoriteetidesse, nagu nõudis näiteks ka loodusteadusliku mõtlemise üks eelkäijatest Roger Bacon. Uusaja ettevalmistaja oli ka väljapaistvaim nominalismi pooldaja William Occam, kes 14. sajandi alguses astus filosoofias uuele rajale (via moderna). Marsilius Padovast rajas uue riigiteooria, milles andsid endast märku uusaja tähtsad ideed (ühiskondlik leping, kiriku lahutatus riigist).

Keskaegse kristliku müstika tähtsaim esindaja oli Meister Eckhart, kes pidas end "elumeistriks" ning rõhutas, et tähtis on filosoofiline tunnetus oma elus teostada. Tähtis müstik oli ka Hildegard Bindenis. Nende müstika mõjutas Johannes Taulerit ja Martin Lutherit.

Nicolaus Cusanuse filosoofiat peetakse tänapäeval keskaja filosoofia kulminatsiooniks ja ühtlasi üleminekuks hiliskeskajalt varauusaega. Ta ennetas paljusid järgnevate sajandite arenguid. Tema ideed, mis ulatuvad negatiivsest teoloogiast kuni füüsika ja tunnetuse seaduste ja piirideni, osutavad hilisematele mõtlejatele, näiteks Immanuel Kant, Isaac Newton ja Albert Einstein. Renessansifilosoofid ei omistanud talle seda tähendust, sest nad nägid oma mõtlemises lahtiütlemist keskajast ning uut algust antiikaja vaimus. Tänapäeval nähakse aga pigem sujuvat üleminekut Nicolaus Cusanusest René Descartesini.

Jaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koolkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskaja filosoofid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ristisõja aegsete kontaktide kaudu jõudsid Araabia filosoofia vahendusel Euroopasse antiikfilosoofia autorite teosed ja õpetused.

Keskaja filosoofia põhiprobleemideks olid usu ja mõistuse ühildatavus, kas Jumala olemasolu saab tõestada (jumalatõestused), universaalide olemasolu küsimus ja kurjuse olemus.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Elmar Salumaa, "Filosoofia ajalugu" II, Keskaja filosoofia. EELK Konsistooriumi kirjastus- ja infoosakond, Tallinn 1993