Johannes Duns Scotus

Allikas: Vikipeedia
Johannes Duns Scotus

Johannes Duns Scotus (u. 12668. detsember 1308) oli teoloog, filosoof ja loogik. Ta oli üks tähelepanuväärsemaid frantsiskaanide teolooge ning tema järgi on nimetatud skolastika vorm nimega skotism. Öeldakse, et erinevus teoloogia ja filosoofia ning loodusteaduste vahel tekkis siis, kui tema töötas õpetajana Oxfordi Ülikoolis.

Duns Scotus oli märkimisväärne teoloog ja skotismi rajaja. Teda tunti ka nime all Doctor Subtilis ("nutika õpetaja"), sest ta ühendas leidlikult eri vaatepunkte. Hilisemad filosoofid ei olnud ta saavutustest enam sama vaimustunud kui tema kaasaegsed ja näiteks ingliskeelne sõna dunce ("puupea", "lollpea") tuleb tema järgijatele antud nimest dunse.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Duns Scotuse elust on vähe teada. Arvatavasti sündis ta Dunsis, Berwickshire'is Šotimaal. 1291. aastal ordineeriti ta preestriks Northamptonis, Inglismaal ning ta õpetas Oxfordi ja Pariisi ülikoolides, võib-olla ka Cambridge'is. 1302. aastal alustas Duns Scotus Pariisi ülikoolis loenguid Petrus Lombarduse "Sententia" teemal. Hiljem samal aastal ta aga vallandati, sest ta oli paavst Bonifatius VIII poolt ning Philippe IV vastu nende omavahelises tülis kiriku omandi maksustamise asjus.

Duns Scotus naasis Pariisi enne 1304. aasta lõppu, tõenäoliselt mais. Ta jätkas seal õpetamist, kuni ta läkitati frantsiskaani kooli Kölnis, oletatavasti oktoobris 1307. Ta suri Kölnis 1308. aastal; traditsiooniliselt peetakse surmakuupäevaks 8. novembrit.

Duns Scotus suri Kölnis ning on maetud linna frantsiskaanide kirikusse. Tema sarkofaagile on ladina keeles kirjutatud "Scotia me genuit. Anglia me suscepit. Gallia me docuit. Colonia me tenet." ("Šotimaa sünnitas mu. Inglismaa äratas mu. Prantsusmaa õpetas mind. Köln hoiab mind.")

Paavst Johannes Paulus II kuulutas Duns Scotuse pühakuks 20. märtsil 1993.

Teoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähtsaim osa Duns Scotuse teoloogias oli Maarja pärispatuta eostamise kaitsmine. Tema ajal oli see väga kuum arutlusteema. Maarja pärispatuta eostamise tähtpäeva oli idakirikutes tähistatud juba 7. sajandist alates ning seda tähistati ka paljudes piiskopkondades Läänes, aga seda ei olnud teoloogiliselt põhjendatud, sest sellel ei olnud piibellikku alust. Üldine arvamus oli, et pärispatuta eostamine oli vajalik ning sobilik, kuid ei sobinud kokku arusaamaga, et inimene võib pärispatust vabaneda vaid läbi Kristuse vere. Lääne suurimad filosoofid ja teoloogid olid asjas eriarvamustel ning tundub, et isegi Aquino Thomas oli selle doktriini vastu, ehkki paljud tomistid seda ei tunnista. Canterbury Anselm ütles aga selle kohta "potuit, decuit, ergo fecit" - Jumal oli võimeline selleks, see oleks olnud kohane, seega ta tegi seda. Duns Scotus vormis argumendi järgmiselt: Maarja vajas vabastust oma pattudest nagu ka kõik muud inimesed, aga ta sai Jeesuse ristilöömisega tulnud vabastuse varem kui teised, nii oli võimalik tema patuta eostamine.

Sama argument kordub paavst Pius IX entsüklikas. Paavst Johannes XXIII soovitas Duns Scotuse teoste lugemist ka kõikidele tänapäeva teoloogiaõppijatele.

Scotus seostub tavaliselt ka voluntarismiga, mis painutab jumala tahet ja inimese vabadust kõikides filosoofilistes küsimustes.

Loogika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Duns Scotus oli üks mõjukamaid keskaegseid loogikuid.

Samas on tema loogikakirjutiste autentsus kahtluse alla seatud ning on avastatud, et mõned varem talle omistatud loogika- ja metafüüsikaalased teosed kuuluvad teistele autoritele. Ses suhtes tekkis kahtlusi juba paarisaja aasta jooksul pärast Duns Scotuse surma, kui 16. sajandi loogik Jacobus Naveros märkas vastuolusid nende tekstide ja Duns Scotuse Sententia-kommentaariumi vahel. See pani Naverose kahtlustama, et võib-olla ei kirjutanud Duns Scotus loogikast üldse. Ka "Küsimused "Esimese Analüütika" kohta" selgusid olevat ekslikult Duns Scotusele omistatud.

Tänapäeval on kindlaks tehtud vaid neli Duns Scotuse autentset loogikateksti: kommentaarid Porphyriose sissejuhatusele Aristotelese "Kategooriatele", "Tõlgendamisest" (kahes versioonis) ning "Sofistilistest ümberlükkamistest". Neid tekste nimetatakse parva logicalia ning arvatavasti ongi need kirjutatud selles järjekorras. Kõik need pärinevad umbkaudu 1295. aastast, mil Scotus lähenes 30. eluaastale ning töötas Oxfordis.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Opus Pariense (Pariisi loengud)
  • Opus Oxiense (Oxfordi loengud)
  • Tractatus de Primo Principio
  • Quaestiones Quodlibetales
  • De Rerum Principio