Harilik sidrunipuu

Allikas: Vikipeedia
Harilik sidrunipuu
Sidrunipuu Berkeleys küpsete viljadega
Sidrunipuu Berkeleys küpsete viljadega
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Seebipuulaadsed Sapindales
Sugukond: Ruudilised Rutaceae
Perekond: Tsitrus Citrus
Liik: Harilik sidrunipuu
Ladinakeelne nimetus
Citrus limon
(L.) Burm.f.

Sidrunipuu (Citrus × limon) on ruudiliste sugukonda tsitruse perekonda kuuluv igihaljas viljapuu.

Hariliku sidrunipuu vili on sidrun. Sidrunimahl sisaldab 5–6% sidrunhapet, mis on iseloomuliku väga hapu maitsega ja selle pH on kõigest 2–3.

Esimesena kirjeldas sidrunipuud teaduslikult Linnaeus. Tänapäevast teaduslikku nime kasutas esimesena hollandi botaanik Nicolaas Laurens Burman, kes elas 18. sajandi teisel poolel.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sidrunipuu on väike igihaljas viljapuu. Ta kasvab kõigest 5–8 m kõrgeks. Sidrunipuu ei ela vanaks, kuid siiski esineb 45 aasta vanuseid isendeid. Tema võra on kahar või püramiidjas.

Tüvi ja mitmeaastased oksad on hallikad ja kergelt pragulised. Üheaastased võrsed on siledad ja rohelised või punakaslillad. Siledad võrsed on tavaliselt ogalised, harvem ogadeta.

Sidrunipuu lehed on nahkjad ja rohelised, 10–15 cm pikad ja 5–8 cm laiad, pealtpoolt läikivad, altpoolt helerohelised ja tuhmid. Lehed on laiovaalsed või piklikmunajad, mõlemast otsast teravad, terve servaga, selgete soontega ja valguse käes hoolikal vaatlemisel täpilised. Täpiliseks muudavad lehe selles olevad eeterliku õli põiekesed. Leheroots on lühike, 1–1,8 cm pikk, ja selle ühenduskoht lehelabaga on selgelt märgatav. Lehed püsivad puu peal kaua ja langevad tavaliselt maha alles 3 aasta vanuselt.

Õied puhkevad kevadel. Nad asuvad lehekaenaldes ühe- või kahekaupa. Lehetupp on kergelt hambuline. Kroonlehti on 5, need on pealtpoolt valged või kreemikad, aga alt- ehk väljastpoolt roosakad või isegi punased. Õis on nõrga õrna lõhnaga.

Vilja hakkab kandma 2–3-aastaselt, täiskandeikka jõuab 10–12-aastaselt ja annab siis 1000–1200 vilja puu kohta. Viljad valmivad sügisel. Need on 6–9 cm pikad ja läbimõõduga 4–6 cm, munajad või pöördellipsoidsed, kummastki otsast väljaulatuva nabaga. Vili on erekollase raskesti eralduva koorega. Koorel on väikesed kühmukesed või lohukesed. Seemned on munajad, kollakasrohelised või valged, seest rohekad.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sidrunid puu küljes
Sidrunipuu Karlsruhes toorete viljadega

Sidrunipuu algkodu on teadmata. On oletatud, et see asus Lõuna-Indias, Põhja-Birmas või Lõuna-Hiinas. Euroopasse, täpsemalt Lõuna-Itaaliasse jõudsid sidrunid kõige hiljem 1. sajandil m.a.j., kuid seda ei hakatud laialt kasvatama.

Kasvatama hakati seda Pärsias ning sealt viidi see 700. aasta paiku Iraaki ja Egiptusesse. Araablased tõid sidrunipuu aastail 1000–1150 kõikjale nende võimu all olnud Vahemeremaadesse, sealhulgas Sitsiiliasse. 11. sajandil jõudis sidrunipuu Mandri-Euroopa rannikule Rivierasse. Esimest korda nimetati sidrunipuud kirjalikult 10. sajandi araabia traktaadis põllumajanduse kohta.

Esimene suur sidrunipuuistandus euroopa kultuuriruumis rajati 15. sajandi keskel Genuas. Ameerikasse viidi sidruniseemneid juba sama sajandi lõpul ja seda tegi Kolumbus, kes 1493 viis neid Hispaniola saarele. Oma vallutustega aitasid hispaanlased sidrunipuul levida kõikjale Ameerika lähistroopikasse.

Sajandeid kasvatati sidrunipuid eelkõige ravimtaime ja ilupuuna, sealhulgas islami aedades. 1747 näitas šoti arst James Lind, et sidrunimahlaga saab väga hästi skorbuuti ravida, ja soovitas selle haiguse vältimiseks meremeestel sidrunimahla tarvitada. Hiljem selgitati välja, et sidrunimahl sisaldab ohtralt C-vitamiini, mille vaegus skorbuuti põhjustabki.

Alles 18. sajandil hakati sidruneid laialt toitude valmistamisel kasutama, sealhulgas maitseainena.

2001. aasta geeniuuringud näitasid, et sidrunipuu ei olegi iseseisev liik, vaid mõruapelsinipuu (Citrus aurantium) ja näsasidrunipuu (Citrus medica) hübriid. Seda, et sidrunipuu on hübriidliik, näidatakse ×-märgiga tema teaduslikus nimes.

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval kasvatatakse sidrunipuud kõige rohkem Ameerika Ühendriikides, Itaalias, Mehhikos, Indias ja Hispaanias. Ajavahemikul 1950–1970 maailma sidrunitoodang kahekordistus. 1971. aastal toodeti üle 3,5 miljoni tonni sidruneid, 1978. aastal 4,758 miljonit tonni ja 1985. aastal 5,461 miljonit tonni.

Temperatuuril alla 5 °C sidrunipuu fotosüntees ja hingamine seiskuvad. Sidrunipuu talub sellist eluseisakut kahjustusteta üsna pikka aega, kuni 3 kuud. Seda iseärasust kasutatakse ära ja sidruneid toodetakse ka jahedama kliimaga aladel kui lähistroopika. Maasse kaevatakse paari meetri sügavused laia põhja ja püstseintega kraavid, mille põhja istutatakse sidrunipuud. Talvekuudeks kaetakse kraavid pealt mattidega ja sidrunipuud ootavad kevadet, et jälle maa sees vabas õhus edasi kasvada. Puuviljaaed maa all. Asjaarmastajad kasvatavad sidrunipuud ka toakultuurina ja saavad kuni 100 vilja puult.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]