Alexandra (Suurbritannia)

Allikas: Vikipeedia
Kuninganna Alexandra autogrammiga foto

Alexandra Carolina Marie Charlotte Louise Julia ehk Alix (1. detsember 1844 Kopenhaagen20. november 1925 Sandringham) oli Taani printsess sünnist 1863. aastani, Walesi printsess 1863–1901, Suurbritannia kuninga Edward VII abikaasa ja kuninganna 1901–1910 ning kuningas George V ema 1910 kuni surmani.

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alixi isa oli prints Christian, hilisem Christian IX, ema Hessen-Kasseli printsess Louise. Vaatamata kuninglikule päritolule elas Alix lihtsates oludes. Kuigi perekonnale ei kuulunud suuri varandusi, abiellusid lapsed märkimisväärselt tähtsate abikaasadega. Alixi õde Dagmar abiellus Venemaa tsaari Aleksander III-ga.

Walesi printsess[muuda | redigeeri lähteteksti]

Walesi prints Albert Edward oli oma vanematale allumatusega palju muresid põhjustanud ning leseks jäänud kuninganna Victoria tahtis, et prints pere looks. Alexandra polnud tema esimene valik, kuna Taani oli Preisimaaga sõjajalal, Suurbritannia kuninglikul perekonnal oli aga palju sakslastest sugulasi.

Kuid kui Victoria ja Alix kohtusid, pälvis noor ja ilus printsess kuninganna nõusoleku. Ta meeldis ka oma tulevasele abikaasale ja paar abiellus 10. märtsil 1863 St. George'i kabelis. Sündmuse jäädvustas maalile William Powell Frith.

Abikaasadel oli kuus last:

Eraelu ja võimuvõitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuninganna Alexandra kroonimisriietuses

Alixi valisemisstiil erines väga vanemate Briti kuninglike isikute omast. Ta oli pühendunud oma lastele ning hoolitses teenijate eest, nautis tantsimist ning uisutamist. Ka pärast oma esimese lapse sündi 1864 ei muutnud ta oma käitumist ning see põhjustas tülisid kuninganna ja noorpaari vahel. Kuid pärast kolmanda lapse sündi 1867. aastal olid rasedusest tekkinud komplikatsioonid talle eluohtlikud ning ta jäi igaveseks lonkama. Ta kannatas ka kurtuse all, mis oli pärilik ning süvenes aasta-aastalt. Armi oma kaelal (ametlikult lapsepõlvetrauma, kuulujuttude põhjal enesetapukatse tagajärg) püüdis ta varjata, kandes kõrge kaelusega kleiti või rikkalikke kaelaehteid. Sellega tekitas ta kõrge kaelusega kleitide moe.

Albert Edward ja Alix elasid peamiselt Sandringhamis. Bertie ei pööranud oma naisele ja lastele nii palju tähelepanu kui Alix tahtis ning nad võõrandusid teineteisest, kuni mehe tõsine haigus 1870. aastate algul nad taas kokku tõi. Aastate jooksul oli nende abielus tõuse ja mõõnasid. Bertie pidas armastava naise kõrval ka armukesi. Nende hulgas olid näitlejanna Lillie Langtry; Warwicki krahvinna Daisy Greville; ilus abielunaine Jennie Jerome (Winston Churchilli ema); Agnes Keyser ja seltskonnadaam Alice Keppel.

Alexandrale olid need suhted ka teada ning ta lubas Keppeli isegi Bertie surivoodi äärde. Kuid ta ainult talus Keppelit. Alixile ei meeldinud, et Keppel oli kõkjal, kuhu ta koos Bertiega läks. Vastupidiselt Keppelile nautis Alix Jennie Jerome'i seltskonda, ehkki naisel oli Bertiega suhe olnud. Teistest naistest, kellega printsil suhted olid, võeti kuninglikes ringkondades hästi vastu Keyserit, kuna ta polnud ise abielus ning ta oli väga diskreetne oma suhete osas.

Alexandral endal polnud teadaolevalt armukest. Kuninglikesse ringkondadesse kuuluvad inimesed enamasti võtsid armukese (ka naised), kuid avalikuks tulnuna poleks Alixi armukest aktsepteeritud, kuna naise staatus oli kõrge.

Kuninganna Alexandra[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 19011910 kuninganna ja kuni oma surmani kuninganna-ema olnud Alexandra ametlik tiitel oli elu lõpuni kuninganna Alexandra (Tema Majesteet).

Alixit armastasid inimesed väga. Ta oli tihedalt seotud heategevusega, asutades ühingu Alexandra Roosi Päev, mis müüb raha kogumiseks roose. Buuri sõja ajal asutas ta Kuninganna Alexandra Hoolduskorpuse. Kuid poliitikaga ta ei tegelenud. Esimese maailmasõja ajal tuli ilmsiks tema viha sakslaste vastu.

Alexandra suri 20. novembril 1925 infarkti tagajärel Sandringhamis ning ta maeti Windsorisse.