Faddei Bulgarin

Allikas: Vikipeedia
Faddei Bulgarin

Faddei Venediktovitš Bulgarin (vene keeles Фадде́й Венеди́ктович Булга́рин; poola keeles Jan Tadeusz Krzysztof Bułharyn või Faddiej Wenediktowicz Bułharyn; 24. juuni (ukj 5. juuli) 1789, Parõševo küla Minski vojevoodkonnas, Rzeczpospolita1. september (ukj 13. september) 1859, Karlova mõis, Tartu) oli poola päritolu Venemaa kirjanik, ajakirjanik, kriitik, kirjastaja, Napoleoni armee kapten, Auleegioni ordeni kavaler, Venemaa tegelik riiginõunik, paljude epigrammide "kangelane", riikliku julgeolekuorgani Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna palgaline agent ja Karlova mõisa omanik Tartu lähistel.

Bulgarin rajas vene kelmiromaani ja ulmekirjanduse, kirjutas ohtralt följetone ja olukirjeldusi ning avaldas Venemaa esimese teatrialmanahhi. Juba tema eluajal tõlgiti ta romaane prantsuse, saksa, tšehhi, poola ja rootsi keelde.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bulgarin sündis poola aadliperekonda Minski lähedal tänapäeva Valgevenes (tollal Poola-Leedu ühisriigis). Üks ta esivanemaid oli Vale-Dmitri kantsler. Väidetavalt oli nende algne perekonnanimi Skanderbeg-Bulgarin. Faddei Bulgarini isa oli üks Tadeusz Kosciuszko kaaslasi Poola iseseisvusvõitluses ning saadeti Vene kindrali mõrva eest Siberisse. Eesnime Tadeusz (vene Faddei) saigi ta Kosciuszko järgi. Teda hästi tundnud Poola kirjaniku Józef Emanuel Przecławski sõnul oli Faddei Bulgarin valgevenelane.

Ema viis noore Bulgarini Peterburisse, kus too õppis 1798–1806 šlahta jalaväekadetikorpuses. Õpiaastail oskas ta vene keelt halvasti ning sattus äkilise iseloomu tõttu pidevalt konflikti õpetajate ja kaasõpilastega. Koolis hakkas ta kirjutama valme ja satiire.

1806–1807 osales Faddei Bulgarin sõjategevuses prantslaste vastu. Friedlandi lahingus sai ta haavata ning pälvis Püha Anna ordeni 3. järgu. 1808 osales ta Vene-Rootsi sõjas. 1811. aastal saadeti ta Jamburgi tragunipolgust erru komandöri halva iseloomustuse tõttu. Sama prantslasest komandör võttis ta siiski endaga kaasa Varssavisse, kus asus värbama poolakaid Prantsuse vägede poola üksustesse.

Poola leegioni ulaanipolgu koosseisus võitles ta Püreneede sõdades prantslaste poolel Hispaania, Suurbritannia ja Portugali vastu, samuti osales ta 1812. aastal Venemaa-retkel 2. armeekorpuse koosseisus marssal Nicolas Oudinot' juhtimisel. Enda sõnul sai Bulgarin Auleegioni ordeni (dokumentaalselt tõestamata). 1813. aastal võitles ta Bautzeni ja Kulmi lahinguis, 1814. aastal langes aga Preisi vägede kätte ja anti välja Venemaale.

Napoleoni vägedes teeninud, kuid hiljem vanameelset poliitikat toetama hakanud ja Kolmanda osakonna agendiks saanud Bulgarini elulugu tekitas Vene ühiskonnas ägeda arutelu ja pälvis palju kriitikat. Ta ise õigustas enda liitumist prantslastega sellega, et astus sõjaväkke 1812. aastal, mil Tilsiti rahuleppe kohaselt olid Prantsusmaa ja Venemaa liitlased.

Sõja lõppedes naasis Bulgarin Varssavisse. 1816. aastal asus ta Peterburisse, seejärel Vilniusse. Seal majandas ta oma isa valdusi ja hakkas avaldama poolakeelseid kirjutisi, peamiselt anonüümselt, ajakirjades Dziennik Wileński, Tygodnik Wileński ning Wiadomości Brukowe. Ta suhtles aktiivselt kohalike liberaalsete kirjanike ja Vilniuse Ülikooli õppejõududega. 1819. aastal liitus Bulgarin Vilniuse poola kirjanike klubiga ja pälvis tähelepanu Poola ajakirjanduses.

Samal aastal kolis ta lõplikult Peterburisse, kus sõlmis sidemeid kirjandusringkondades. Ta tutvus paljude kirjanike ja publitsistidega, sõbrunes näitekirjanik Aleksander Gribojedovi ning filoloog Nikolai Gretšiga. 1819–20 avaldas Bulgarin ano- või pseudonüümselt luuletusi, mälestusi ja olukirjeldusi linna poolakeelses ajalehes "Ruski inwalid czyli wiadomości wojenne", 1820 ilmusid ta esimesed venekeelsed tekstid (poola kirjanduse ülevaade), ta propageeris innukalt poola kultuuri, tõlkis poola autoreid, kirjutas Poola ajaloost ja kirjandusest. 1822. aastal alustas ta ka kirjastustegevust.

Peterburis muutusid Bulgarini vaated järsult. Veel 1824. aasta veebruaris kirjutas Aleksandr Puškin Bulgarinile: "Te olete üks väheseid publitsiste, kelle laitust või kiitust võib ja peabki austama." Kuid juba samal aastal asus too toetama tagurlikke seisukohti, ehkki väidetavalt nähti teda dekabristide ülestõusu ajal 14. detsembril 1825 Senati väljakul, nõudmas koos rahvahulgaga konstitutsiooni kehtestamist Venemaal. Pärast ülestõusu lüüasaamist asus Bulgarin kaastööle Tema Keiserliku Kõrguse kantseleis vastloodud kolmanda osakonna ehk poliitilise politseiga.

Bulgarin ründas oma kirjutistes võistlejaid ning kibestus, võideldes Puškini, Lermontovi ja teiste realistliku kirjanduse vastastega. Aleksander Puškin naeruvääristas teda reas epigrammides, muutes ta nime Figljariniks (venekeelse sõna järgi, mis tähendab klouni). Bulgarin vastas omalt poolt epigrammidega, milles Puškinist sai Tšuškin (vene sõnast "jama"). Ta kritiseeris Puškinit patriotismi puudumise pärast poeemis "Gavriliaad", samuti "varaste" (kasakate ja röövlite) ning "itskete" (poeemis "Mustlased") ülistamise pärast.

Faddei Bulgarin andis välja mitut ajakirja, mil oli vene kultuuriloos pikaajaline mõju. 1822—1829 üllitas ta ajakirja "Põhjaarhiiv" (1825. aastast koos Nikolai Gretšiga), mille lisadena ilmusid "Kirjanduslikud lehekesed" (1823—1824), 1825—1839 kirjastas ja toimetas koos Gretšiga ajakirja "Isamaa poeg" ning 1829. aastast nende liitmisel sündinud ühisväljaannet "Isamaa poeg ja Põhjaarhiiv". Suurima kuulsuse saavutas ta Venemaa esimese poliitilise ja kirjandusliku eraajalehe "Põhjamesilane" ("Северная пчела") toimetaja ja väljaandjana, mida avaldas koos Gretšiga 1825. aastast elu lõpuni. Kirjastaja ning toimetajana tutvustas Bulgarin laiemale lugejaskonnale Gribojedovi ja Nikolai Gogoli loomingut. Vaatamata viljakale kirjastustegevusele mäletatakse teda tänapäeval siiski ennekõike tänu tema poleemikale Puškiniga "Põhjamesilases".

Bulgarini haud Tartus.

Bulgarini halvast mainest hoolimata olid tema ajakirjanduslikud väljaanded ja romaanid ülimalt populaarsed. 1829. aastal avaldas ta oma tippteose "Ivan Võžigin", mis sai Venemaa esimeseks bestselleriks (müüdi üle 10 000 eksemplari) ning muutus populaarseks teisteski riikides. Romaanis on nähtud vene kelmiromaanide traditsiooni algust, mida hiljem kandsid edasi "Surnud hinged" ja "Kaksteist tooli". Lugejate nõudmisel kirjutas ta sellele järje "Pjotr Ivanovitš Võžigin" peategelase seiklustest 1812. aasta sõjas (1831). Mõne allika väitel said Bulgarini tülid Puškini ja Lermontoviga alguse just tema kirjanduslikust populaarsusest. Kaasaegsed võrdlesid seikluslikku teost Walter Scotti loominguga, kuid Puškini hinnagul jäi romaan Scotti omadele märagatavalt alla.

Ta kirjutas ka mitmes muus žanris, sealhulgas ajaloolised romaanid Vale-Dmitrist (1830) ja Ivan Mazepast (1834) jms. Mõned Bulgarini jutustused kuuluvad ulmekirjandusse: "Usutavad lood" (1824) on jutustus 29. sajandist, "Võimatud lood" (1825) fantastiline reis õõnsa Maa sisepinnale ja maakera keskpunkti ning "Mitrofanuška seiklused Kuu peal" satiir (1837). Seepärast peetakse teda üheks vene ulmekirjanduse alusepanijaist.

Vene-Rootsi sõjas osalemisest kirjutas Bulgarin 1848. aastal ilmunud "Mälestustes".[1] 1838 külastas ta uuesti Soomet, kirjeldades reisimuljeis soomlasi keisri ustavate alamatena ning ülistades Venemaa hoolitsust Soome arengu eest.[2] 1840. aastal osales Bulgarin Helsingi Ülikooli 200. aastapäeva pidustustel.[3]

Pärast Nikolai I surma läks Bulgarin erru ja asus elama Tartu-lähedasse Karlova mõisa. Ta on maetud Tartusse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kiparsky, V. "Suomi Venäjän kirjallisuudessa" Helsinki: Oy Suomen kirja, 1945, lk 34
  2. Kiparsky, V. "Suomi Venäjän kirjallisuudessa" Helsinki: Oy Suomen kirja, 1945, lk 44, 72–73
  3. Kiparsky, V. "Suomi Venäjän kirjallisuudessa" Helsinki: Oy Suomen kirja, 1945, lk 74}

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]