Karlova mõis

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib Tartu mõisast, Karlova mõisa nime on kandnud ka Katleri mõis[1] ehk Karlova suvemõis Põhja-Eestis Lasnamäe kirdeosas.

Karlova mõisa härrastemaja 2010. aasta märtsis
Osa mõisa härrastemajast on nüüdseks restaureeritud

Karlova mõis (saksa keeles Karlowa) oli mõis Tartus, nüüdses Karlova linnaosas, kus asub üks esimesi uusgooti stiilis häärbereid Eestis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Karlova mõisa rajas Karl von Krüdener (Carl Gustav von Krüdener), kes ostis Tähtvere mõisalt maad 1794. aastal[2] (teistel andmetel juba 1793[3][4]). Tema järgi sai mõis ka nime[5]. Hilisema mõisasüdame kohal asus toona talu[2]. Mõis paikneb Emajõe ürgoru serval, seetõttu avanesid sealt maalilised vaated jõeorule ja linnale.[6] 1828. aastal omandas Karlova mõisa Faddei Bulgarin[7], kelle ajal sai sellest kohaliku vene kultuurielu keskus. Bulgarinile kuulus rikkalik kunsti-, raamatu- ja haruldustekogu, samuti Venemaa suurim maakaartide erakogu ning toonase tuntuima teleskoobivalmistaja Joseph von Fraunhoferi teleskoop.[6]

1919. aasta alguses võõrandas Eesti Vabariik mõisa tollastelt omanikelt Bulgarinitelt,[3] kellele jäid vaid mõisasüda ja park, mille Tartu linn ostis 1928. aastal.[7]

Nüüdseks on mõisast säilinud peahoone ja park jäänud sügavale Tartu piiresse, kesklinna lähedasse Karlova linnaossa. Seda ümbritsevad peamiselt mõnekorruselistest elamutest koosnevad tihedad elamukvartalid, laiemast mõisakompleksist on vähe säilinud.[3] Mõisa peahoone praegune aadress on Eha tänav 36[6] (teistel andmetel Salme tänav 2D[5]). Hoones aadressil Tähe 38b tegutseb Tartu Kõrgem Kunstikool[8].

2007. aastal pälvis Karlova mõisa krunt konkursil "Kaunis Eesti kodu 2007" Tartu kauneima eramu tiitli.[9]

Mõisa järgi on saanud nime Tartu Karlova linnaosa ning Karlova park, mis asetseb Karlova mõisa ja Tartu Karlova Gümnaasiumi vahel, ümbritsetuna Pargi, Kalevi ja Salme tänavast.

Häärber[muuda | muuda lähteteksti]

On teadmata, kas Krüdener ehitas praeguse peahoone põhjaosa algusest peale või kohandas senist taluhoonet[2]. Nii või teisiti sai peahooneks ühekorruseline hilisbarokne[3] ristpalkehitis, mida kattis 18. sajandile iseloomulik laudis[2]. 1805–1810[2] (teistel andmetel 1810[5]) ehitas Krüdener peahoone ümber, lisades majale nüüdse lõunaosa ja hoonet risti läbiva kivist risaliidi. Kompleks krohviti ja kujundati varaklassitsistlikus stiilis.[2] Uus hooneosa sai ka klassitsistlikud viilkatused, vanale jäi barokne murdkelpkatus.[7] Arvatavasti oli ümberehituse aluseks Tartu Ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause[6] ja J. G. Kranhalsi projekt.

Kui Faddei Bulgarin[7] (Thaddeus Bulgarin) Karlova mõisa 1828. aastal algse omaniku pojalt Otto von Krüdenerilt[6] ostis, oli peahoone juba üsna halvas seisus[7]. Nii järgneski uus ümberehitus 1830. aasta paiku, mil vana hoone kaunistati uusgooti elementidega ning lisati kolme akna laiune eenduv keskosa.[3] Peahoone parempoolsesse otsa lisati 1844. aastal[6] L-tähe kujuline kahekorruseline juurdeehitis samuti uusgooti stiilis. Ehitist hakkasid kaunistama astmikviilud, tornikesed ja kaaraknad.[3] Juurdeehitisele lisatud müürisakmed ja observatooriumiks kavandatud puidust vaatetorn imiteerisid keskaegset kindlust. Muljet tugevdab sakmeääreliste väravaehitistega raudkivimüür pargi servas ürgoru nõlval. Algselt ümbritses kivimüür kogu mõisasüdant.[6]

Karlova mõisa värav ja piirdemüür
Karlova mõisa ait

1925. aastal ilmunud koguteoses "Tartumaa" nimetati Karlova mõisa peahoonet ainsana Tartu ümbruse mõisatest Tartu 58 tähtsaima ehitise hulgas.[6]

Pärast Eesti iseseisvumist asus mõisahoones kooliskäivate ja töödõppivate laste lastekodu, mida peeti üleval Tartu linna ja Tartu maakonna poolt ühtselt[10], 1928–41[küsitav] asusid Karlova mõisa peahoones lasteasutused: 9. algkool, lastekodu ja 2. lasteaed[7]. 1940[küsitav]. aastast kuulus härrastemaja Tartu Kroonuaia Koolile.[viide?] Teise maailmasõja vältel kasutas maja sõjavägi, kes lammutas veranda ja lisas garaaži[7]. 1944. aastal sai hoone omanikuks Tartu Õpetajate Instituut. 1996. aastal ostis hoone haridusministeeriumilt 800 000 Eesti krooni eest Võrumaa ärimees, bussifirma AS Taisto omanik Taisto-Taimo Kängsepp[11], nüüdseks on ehitis osaliselt renoveeritud.[6]

1997. aastast on Karlova mõisa peahoone kultuurimälestisena kaitse all.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Katleri asum sai nime lihunikule kuulunud mõisa järgi, Lasnamäe Leht, jaanuar 15, 2021
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Karlova mõis kultuurimälestiste riiklikus registris
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Karlova mõis Eesti mõisaportaalis
  4. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2010. Vaadatud 8. detsembril 2010.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. 5,0 5,1 5,2 Karlova mõisa peahoone Tartu linna kodulehel
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 ""Tunased mõisad tänases Tartus"". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. aprill 2012. Vaadatud 12. veebruaril 2012.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Karlova mõisa peahoone kultuurimälestiste riiklikus registris
  8. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. veebruar 2012. Vaadatud 12. veebruaril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  9. Mari-Liis Hüvato "Tänavune kauneim Tartu kodu on Karlova mõis" Postimees, 13.06.2007
  10. Tartu linna waestehoolekandest ning emade- ja lastekaitsest läinud aastal., Päewaleht, nr. 125, 11 mai 1924
  11. Tiit Tuumalu "Võrumaa mees ostis Karlova mõisa" Postimees, 22.10.1996

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 30-32.
  • Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 122-125.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 51 [1].
  • Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 442 [2].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]