Euroopa Nõukogu peasekretär
.jpg)
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2020) |
Euroopa Nõukogu peasekretäri määrab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse põhjal viieks aastaks ametisse Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. Peasekretärile usaldatakse vastutus nende eesmärkide täitmise eest, milleks Euroopa Nõukogu 1949. aasta 5. mail Londonis asutati: saavutada liikmesriikide vahel suuremat ühtsust nende ühiseks pärandiks olevate ideaalide ja põhimõtete kindlustamisel ja täide viimisel ning lihtsustada nende majanduslikku ja ühiskondlikku arengut.
Kuigi peasekretäri võimupädevus ei ole selgesti piiritletud, on peasekretäril tegelikult igakülgne vastutus Euroopa Nõukogu tööprogrammi ja eelarve strateegilise juhtimise eest ning ta teostab järelevalvet asutuse ja sekretariaadi igapäevase toimimise üle.
Peasekretärid[muuda | muuda lähteteksti]
| Riik | Peasekretär | Astus ametisse | Lahkus ametist |
|---|---|---|---|
 Horvaatia |
Marija Pejčinović Burić | 18. september 2019 | |
 Norra |
Thorbjørn Jagland | 1. oktoober 2009 | 18. september 2019 |
 Suurbritannia |
Terry Davis | 1. september 2004 | 31. august 2009 |
 Austria |
Walter Schwimmer | 1. september 1999 | 31. august 2004 |
 Rootsi |
Daniel Tarschys | 1. juuni 1994 | 1. september 1999 |
 Prantsusmaa |
Catherine Lalumière | 1. juuni 1989 | 31. mai 1994 |
 Hispaania |
Marcelino Oreja Aguirre | 1. oktoober 1984 | 1. juuni 1989 |
| Austria |
Franz Karasek | 1. oktoober 1979 | 1. oktoober 1984 |
 Lääne-Saksamaa |
Georg Kahn-Ackermann | 17. september 1974 | 17. september 1979 |
| Austria |
Lujo Tončić-Sorinj | 16. september 1969 | 16. september 1974 |
| Suurbritannia |
Peter Smithers | 16. märts 1964 | 15. september 1969 |
 Itaalia |
Lodovico Benvenuti | 19. september 1957 | 15. märts 1964 |
| Prantsusmaa |
Léon Marchal | 21. september 1953 | 24. september 1956 |
| Prantsusmaa |
Jacques Camille Paris | 11. august 1949 | 17. juuli 1953 |
Poleemika 2009. aasta valimiste ümber[muuda | muuda lähteteksti]
2009. aasta 12. mail teavitas Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed, et peasekretäri kohale oli vaid kaks kandidaati: Thorbjørn Jagland (endine Norra peaminister) ja Włodzimierz Cimoszewicz (endine Poola peaminister). Sellega oli komitee lükanud tagasi Belgia üleskutse lisada veel kaks isikut kandidaatide nimekirja. Juhuslikult olid mõlemad eelpool mainitud kandidaadid ühel ajal peaministrid (1996-1997) ning mõlemad olid ka sotsiaaldemokraadid. 23. juunil otsustas assamblee lükata valimised edasi vähemalt kuni oma septembris toimuva istungjärguni, jättes seega peasekretäri koha alates 1. septembrist tühjaks.[1]
Parlamentaarsele Assambleele tekitas pahameelt, et Ministrite Komitee oli nimekirjast eemaldanud kaks kandidaati: Belgia senaatori Luc Van den Brande ja Ungari parlamendiliikme Matyas Eorsi, kes olid mõlemad Parlamentaarse Assamblee liikmed.[2] 2009. aasta 11. septembril ilmunud artiklis kommenteeris tekkinud olukorda ka ajakiri Le Monde ning nentis, et tulevane peasekretär saab enda juhtida kriisis oleva institutsiooni.[3]
Sama aasta 30. septembril valiti peasekretäriks Thorbjørn Jagland.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Judith Crosbie (23.06.2009). "Council of Europe defers secretary-general vote". EuropeanVoice.com. Vaadatud 29.08.2009.
- ↑ Smyth, Jamie (12.05.2009). "Council to battle Russia on Protocol 14". Irish Times. Vaadatud 15.09.2009.
- ↑ Smolar, Piotr (11.09.2009). "Le futur secrétaire général du Conseil de l'Europe héritera d'une institution en crise". Le Monde. Vaadatud 15.09.2009.
- ↑ "THORBJORN JAGLAND ELECTED SECRETARY GENERAL OF COUNCIL OF EUROPE". panorama.am. 30.09.2009. Vaadatud 02.10.2009.