Gustav Johannes Beermann

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Gustav Johannes Beermann
Sündinud 2. august 1870
Põltsamaa Viljandimaa
Surnud 10. aprill 1945
Berliin Saksamaa

Gustav Johannes Beermann (21. juuli/2. august 1870 Põltsamaa, Viljandimaa, Liivimaa10. aprill 1945 Berliin, Saksamaa) oli eesti vaimulik.

Noorus ja õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Gustav Johannes Beermann alustas õpinguid Põltsamaa kihelkonnakoolis, kus õpetajaks oli tema isa Gustav Beermann. Aastatel 18831890 õppis ta saksakeelses Tallinna Kubermangugümnaasiumis ja 1890–1896 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kus oli õpingute ajal ka aktiivne Usuteaduse Üliõpilaste Seltsi ja Õpetatud Eesti Seltsi liige. Praktikal viibis ta Pilistveres oma isa taastatud kirikus Pilistvere Andrease koguduses, pastor Eugen von Mickwitzi juures.

Kirikuteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

4. juunil 1884 olid Otepää kiriklas pühitsenud Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed sinimustvalge lipu ning lipuhoidja ja lipu värvuste tähenduse piduliku kõne pidaja oli Gustavi vanem vend Christoph Beermann. Kuna Balti kubermangudes kehtis nn patronaadiõigus, mis tähendas seda, et kogudusele vaimuliku valimisel oli otsustav hääleõigus mõisnikel ning Konsistooriumis olid kirikujuhtideks vanameelsed baltisakslased, siis ei olnud Eestis tööle asumine Gustav Beermannil pastorina lihtne. Kuna Beermannide nimi oli valdavalt saksakeelsetes kirikuringkondades "määritud" (vend Christophi eestimeelse kõnepidamise ja õde Emilie Rosalie poolt sinimustvalge lipu valmistamisega EÜS-ile), pastorikohta Christophile Eestis ei leitud ja ta sai selle Taga-Kaukaasias Tbilisis.

Konsistooriumi pastorieksami sooritas ta Moskva Evangeelse Luteriusu Konsistooriumis ja siirdus Tbilisi, Beermann ordineeriti pastoriks 26. septembril 1899 Bakuus ja kinnitati Tbilisi linna Tbilisi Peeter Pauli kiriku saksa koguduse abipastoriks, kus ta teenis viis ja pool aastat. Tbilisi viibides avastas ta kohalikus linnamuuseumis käsitsi pärgamendile kirjutatud kreekakeelse raamatu, mis oli Uue Testamendi Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumi käsikiri ("Koridethi Evangeeliumid"), mis oli Palestiina ristiusu kogudustes VIII või IX sajandil kasutusel olnud käsitsi ümber kirjutatud eksemplar ja asunud Svaneetia Koridethi mägedes asunud kirikus. Kuna tollel ajal piibliraamatuid paljundati käsitsi ümber kirjutades ja seetõttu esineb tekstides erinevusi, siis on tänapäeva piiblitõlkes on kasutusel mitmed eelnevaid käsitsi kirjutatud raamatud, nende hulgas ka Gustavi Beermanni uuritud käsikiri. Koos sõbra Caspar René Gregoriga teostasid nad käsikirja põhjaliku uurimise ja kirjutasid raamatu "Die Koridethi Evangelien", mis ilmus Leipzigis trükituna 1913. aastal ning "Die Korideti Evangelien” ilmumisega jäädvustas Gustav Beermann oma nime jäävalt piiblitõlke ajalukku.

Tsarskoje Selo pastorina[muuda | muuda lähteteksti]

1903. aasta maist nimetas Venemaa keiser Nikolai II Gustav Johannes Beermanni keisrikoja Tsarskoje Selo Issanda Muutmise kiriku pastoriks. Tsarskoje Selo, kus asusid keisrite suveresidentsid, kogudus koosnes evangeelset luteri usku tunnistavatest Venemaa keisrikoja õukondlastest, riigiametnikest ja kõrgematest sõjaväelastest. Kogudusse kuulus ka keiser Nikolai II onupoja suurvürst Konstantin Konstantinovitši abikaasa Saksi-Altenburgi printsess Elisabeth Auguste Marie Agnes Jelizaveta Mavrikijevna, Venemaa keisririigi Sõjanõukogu liige jalaväekindral Michael von Hasenkampf.

Peale Tsarskoje Selo oli ta veel pastoriks veel Pavlovski Friederika Dorothea kirikus, samuti Schlüsselburgi eesti ja saksa kogudustes, ühe aasta täitis asendusõpetaja kohuseid Novgorodi kubermangu eesti koguduses ning pidas jumalateenistusi eesti asunike külas Niškovitšas. Tol ajal elas Peterburis ja selle ümbruses palju eestlasi, hinnanguliselt 75 000. Lisaks vaimulikutööle täitis ta ka ühiskondlikke ameteid: tegi hingehoiutööd haiglates, sõjas haavatute laatsaretis, vanglas, asutas vaeste hoolekande seltsi. Teise maailmasõja ajal purustati Tsarskoje Selo põhjalikult, kuid luteri usu Issanda Muutmise kiriku säilitasid saksa väed tervena. Gustav Johannes Beermann teenis Tsarskoje Selos aastatel 19031918, kuid pärast 1917. aasta riigipööret põgenes ta Venemaalt läbi Läti Eestisse.

Kadrina pastorina[muuda | muuda lähteteksti]

21. aprillil 1919 valiti Gustav Johannes Beermann Kadrina Katariina koguduse õpetajaks, kellena ta teenis aastatel 1919–1941, aastatel 1919–1937 oli ta ka Ilumäe koguduse õpetaja.

Beermanni pidas jumalateenistusi ka Tapal asunud sõjaväeosades ning andis usuõpetuse tunde Tapa Ühisgümnaasiumis ja Kadrina Algkoolis.

Gustav Johannes Beermanni kavandi kohaselt rajati Kadrina Katariina kiriku kalmistu juurde Vabadussõjas langenute mälestuseseks Kadrina Mälestuskalju.

Aastatel 1933–1941 oli ta Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Viru praostkonna praost, pärast Arthur Friedrich Wilhelm Hoffmanni. Algselt valiti Beermann abipraostiks ning 13. septembril 1935 eluaegseks Viru praostiks.

1941. aastal asus ta ümber Saksamaale.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Gustav Johannes Beermanni isa oli Põltsamaa kihelkonna kooliõpetaja ja kirikute ehitusmeister (Tallinna Kaarli kirik) Gustav Heinrich Beermann (1832–1917), Põltsamaa kooliõpetaja ja kirikute ehitaja[1]. Ema oli Caroline Juliana, sünd Jürgens (1835–1905). Gustav Johannese vend Christoph Wilhelm Beermann (1864–1939) oli Järva Peetri koguduse õpetaja ning oli abielus Gustav Johannese abikaasa vanema õe Mariaga, teine vend Johannes Immanuel Beermann (1878–1958) oli 19351945 Gdański piiskop[2].

Gustav Johannes Beermann abiellus 11/4. juunil 1902 Tbilisi Peeter Pauli kirikus, sama koguduse pastori Gustav Hüsemanni vanuselt teise tütre Adelheidiga, (12. jaanuar 1875 Tbilisi17. veebruar 1939 Tallinn), kellega oli neli poega:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. G. H. Beermanni hauasamba pühitsemine.
  2. LEXIKON deutschbaltischen Theologen seit 1920; Bearbeitet von Wilhelm Neander Verlag Harro v. Hirschheydt Hannover-Döhren

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]